Kas meie maarahvas on hävimas või "om viil rohtu, mis avitab"?

Põhiseadusega manipuleerimine ja püüd põhiseadust vastavalt oma vajadustele tõlgendada on viinud meid olukorrani, kus suur osa rahvast ei mõista enam valitsuse tegevust või, õigemini, tegevusetust. Inimesed ei looda enam meie riigi võimekusse viia rahva elujärg Euroopa arenenud riikide tasemele. Valitsuse senine põllumajanduspoliitika pole ka suuremale osale maarahvast edu toonud.

Maaelu sureb välja

Just põllumajanduspoliitika on olnud üks neid kirveid, millega meie valitsused on eestluse elujuuri raiunud. Peale mitmete muude vastasseisude on tekkinud ka maa- ja linnarahva vastastikune mittemõistmine.

Mind paneb tõsiselt muretsema meie rahva säilimine, maaelu jätkusuutlikkus ja rahva toitja - põllumehe - heitlik käekäik. Maapiirkonnad tühjenevad, külad hääbuvad, noored lahkuvad mitte enam linnadesse, vaid sootuks teistesse riikidesse, lootes võõrsilt leida seda, mida meie riik enam pakkuda ei suuda või ei taha. Otsitakse normaalset tööd, elamisväärset palka, võimalust luua oma lastele turvalisem elukeskkond. Paljud aga, kes pole veel lõplikult lahkuda otsustanud, töötavad pere toitmiseks välismaal, jättes oma väiksed lapsed vanavanemate hoolde.

Maainimeste elulaadis hakkavad ilmnema pöördumatud protsessid. Väike- ehk elatustalusid jääb üha vähemaks ja üksik lehm karjamaal on Eesti oludes juba tõeline vaatamisväärsus. Koos väikekarjade kadumisega kadus paljudel talupidajatel ka sissetulekuallikas -- võimalus iseendal oma eluga toime tulla. Nad jäid faktiliselt töötuks. Ka suured põllumajandusettevõtted vähendavad töötajaskonda, et ots otsaga kokku tulla. Nii polegi maapiirkondades täna võimalik tööotsijal ametlikku ja pidevat tööd leida. Kas tõesti hakkame elektroonika-, küberneetika- ja geneetikaajastul tagasi jõudma naturaalmajanduse radadele, kus raha, mida maal niikuinii pole, kaotab täielikult oma tegeliku otstarbe?

Siinkohal tuleb vägisi meelde jutuke uudishimulikust linnatüdrukust, kes peatab oma auto tee ääres hobusega askeldava maamehe juures ja küsib imestunult: „Kas siis ilma sarvedeta lehmi on ka olemas?" Mees annab ammendava vastuse: „On olemas sarvedega lehmi, on nudistatud lehmi ja on ka nudipäiseid. See aga, mille vastu kena neiu nii kangesti huvi tunneb, on oma olemuselt hobune."

Pole siis ka midagi imestada, kui maameestel on juba käibefraasiks „Süütan koni ja annan gaasi!" ehk. pole midagi parata, aga maalt tuleb jalga lasta.

Meie mure on seda põhjendatum, et meetmeid nende negatiivsete nähtuste pidurdamiseks ei ole rakendatud ja jääb mulje, et seda ei kavatsetagi teha. Kas tõesti ikka veel loodetakse turumajanduse imettegevale võimele?

Tühjad kiiged

Keskerakond on läbi oma kahe maaelukonverentsi, 1. augustil 2009 ja 6. märtsil 2010, andnud selge sõnumi, et tema on antud hetkel ainus erakond, kes objektiivselt mõistab maaelu olukorda ja on välja käinud ideid, kuidas seda olukorda lahendada. Täna, olles opositsioonis, on Keskerakonnal võimatu maaelu allakäigu pidurdamisse sekkuda, kuna riiki juhivad teised erakonnad - Reform ja IRL.

On kahju, et meie riiki juhtivad ajaloolased, kes rahva eksistentsi tagava elujõu, vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse alaseid distsipliine on kõrgkoolides põhjalikult tudeerinud, häid ja väga häid hindeid saades, kuid pole ajaloost selgeks saanud, et meie rahvast on sel põhjamaisel maalapil, hoolimata  tormidest ja tuultest, oma sitkete juurtega kinni hoidnud just esivanemate katkematu side maaga. Ka oma vabaduse võitsime kätte esmajoones armastusega MAA kui eluallika vastu.

See, et täna küladesse kiiged ja seltsimajad kerkivad, on loomulikult tore, aga mis sellest kõigest kasu on, kui maal pole tootmist ja sellest lähtuvalt töökohti? Pole ju siis ka noori inimesi. Täna veel kiiguvad kiikedel meie auväärsed pensionärid, aga homme liigutab kiikesid vaid tuul.
On viimane aeg aru saada, et nii väike- kui ka suurtootjad on maaelu olulisimad tagajad ja jätkajad. Nad kõik elavad maal, teevad samaväärset tööd ning mõtlevad sarnaselt, aga ometi on riik pikki aastaid suhtunud neisse erinevalt. Kord toetatakse väiketootjaid ja jäetakse suurtootjad abita, siis on jälle vastupidi. See on aga otsene vastasseisu tekitamine ning ühtlasi maatootmise lõhestamine. Aeg on niisugune vahetegemine lõpetada ja aru saada, et nii väike- kui ka suurtootjad elavad ning töötavad maal selle nimel, et Eesti inimeste lauale jõuks eestimaine piim, liha ja leib.

Vaja läheb riigi abi

Kui enne 2001. aasta maarahva kongressi nõudis maarahvas koos opositsioonierakondadega, et valitsevad erakonnad Reform ja IRL võtaksid vastu maaelu arengukava ning esitaksid selle enne 1. jaanuari 2000 Euroopasse, siis valitsus jutlustas moodustatavast delegatsioonist, mille eesmärk olevat PARIMATE liitumistingimuste saavutamine. Nende tingimuste tagajärgi tunnetab täna kogu maarahvas oma isiklikul nahal.

Tänane Reformi ja IRL-i  valitsus on oma poliitikas ülimalt „jätkusuutlik". Äraootav majanduspoliitika ja jõuetu hariduspoliitika on hakanud võsaga katma eile veel tegutsevaid eluasumeid. Nii kaob tasapisi, aga järjekindlalt maarahva ja valitsuse vaheline usaldus. Kannatab just eestluse identiteeti kandev maarahvas.

Peaülesanne, et maaelu lõplikult ei hääbuks, seisneb selles, et riik peab oma vahenditest panustama just väikeettevõtlusse. Et maal tekiks inimestel uus võimalus luua endale ise töökohti. Et oleks võimalik säilitada isatalu, kasvatada üles lapsed, kes armastavad oma kodukohta ja suure tõenäosusega jätkavad isa-ema algatatut.

Riik peab käima lükkama varumissüsteemi, mis nii mitmeteski riikides annab väiketalunikule võimaluse toota ja oma toodangut realiseerida. Esimese Eesti Vabariigi aegsed varumisettevõtted või, muna ja peekoni eksportimiseks olid ju riigi poolt algatatud ja ka finantseeritud. Samuti ehitati üles mitmed muud 100-protsendise riigiosalusega ettevõtted. Tänane ebanormaalselt suur töötus ilma riigi aktiivse osavõtuta ei pruugigi kaduda. Elujõuliste maapiirkondade säilimine on aga rahvale ja riigile garantii, et rasked ajad üle elatakse.

Kummalisel kombel mõistavad Eesti valitsevad erakonnad küll imehästi seda sõnumit valijatele lausa luulevormis ette vuristada, aga õhku hõljuma on need värsid siiani jäänudki. Loodame väga, et tühjade, ainult valijate hääli püüdvate loosungite aeg hakkab läbi saama. Rahvas lihtsalt ei jõua varsti enam sellist poliitikat kinni maksta.

TOOMAS PAUR, Keskerakonna Lõuna-Eesti piirkondade koordinaator

[fototekst]   TÜHERMAA: Tänase maaelu- ja hariduspoliitika puhul näevad Eesti maarajoonid varsti välja just sellised.

Jaga |