Tähtis on, et inimesed julgeksid suhelda!

Suvel tuli remondist välja Saare Maakonna Invaühingu maja Kuressaares - kevadel alustatud töödega oldi Keskerakonna tublide annetajate toel edukalt lõpule jõutud. Ühtaegu tähistati invaühingu 20-aastaseks saamist. Need kaks sündmust panid meenutama ühingu ajalugu. Enamik sünnipäevalisi nimetas esimesena ühingu elluäratajat  Maire Peirumaad, kes vedas seda tööd kuni eelmise aastani.

Maire Peirumaa on alles päris noorepoolne inimene, 65. sünnipäev jäi just seljataha. Raske haigus meningiit tabas teda kuueaastaselt, ja ehk just sellepärast pühendaski ta oma elu liikumispuuetega inimeste abistamisele.

Saarlaste invaühing oli Eestis üks esimesi. Seda hakkasid moodustama tol ajal täitevkomitee sotsiaalosakonnas töötanud Külli Sepp ning maakonnaarst Reet Tuisk. Ants Tammleht andis mööbli. Esimese aasta töötanudki Maire Peirumaa just selles osakonnas ja põhiliselt tegelnud lastega. Esimene toetaja 5000 rublaga oli kolhoos Saare Kalur. Liikumispuudega laste vanematel oli tähelepanust väga hea meel - ka nende lapsi märgati ja toodi nad kodust välja.

Sotsiaalosakonda aga lisandus töötajaid, ja siis tuli Mairel seda tööd tegema hakata oma korteris. „Minu toad olid keppe, karke ja muid abivahendeid täis," meenutab ta.

Rootsi eestlane kinkis invaühingule maja

„Ühel päeval juhtus, et kohtasin Jaan Lemberit, kes pakkus võimaluse invaühingule rentida  Suur-Sadama tänavas kaht ruumi. Läksin vaatama, kuid sisse ei saanud; piilusin läbi akende. Majas oli seitse korterit. Uurisin, kellele maja õieti kuulub. Ühe kuressaarlase kaudu sain teada, et majaomanik on Nora Sepp Stockholmist. Võtsime temaga ühendust, proua Sepp tegi meiega kinkelepingu, ja nii saimegi maja endale. Meil, ühingu liikmetel oli väga hea meel. Teine rõõmusõnum tuli Leo Filippovilt, kes pakkus humanitaarabi. Esimesed saadetised tulid Saksamaalt  Mai Väljase kaudu. Koormas olid riided ja jalanõud. Sain autobaasist  järelhaagisega veoauto, mille me koos Melita Jürgensiga Tallinnas täis laadisime ja tõime koorma Kuressaarde. Inimesed olid väga õnnelikud selle üle.

Rootsist aitas humanitaarabi  Kuressaarde toimetada üks mees, kes käis siin mitu korda aastas oma koormatega, kinnitades, et on jätnud siia oma südame. Kepid, kargud, ratastoolid saime just Rootsist. Ükskord tõi ta terve koorma tuttuusi kilekotte. Jõudsime järeldusele, et müüme kotid maha, - need oli sel ajal väga popid. Teenitud raha eest ostsime värve ja värvisime ära maja, tegime korda korstna ja ehitasime maja ette kaldtee. Vabariiklikust Puuetega Inimeste Kojast õnnestus hankida natuke raha, millega remontisime põrandad ja veranda," jutustab Maire oma pikast tööst.

Ühingusse kuulus 700 inimest

„Esimesed invaühingu suvepäevad toimusid Muratsis, teised Roomassaares ja kõik järgmised Karujärvel, kokku on neid olnud 15. Viimastest said juba rahvusvahelised - külalisi tuli ka teistest riikidest. Ühingusse kuulus üle 700 inimese. Väga head sidemed olid meil valdade sotsiaaltöötajatega. Ka humanitaarabi jagasime valdadesse. Suvepäevadel osalesid poliitikud Ain Seppik ja Kalle Laanet. Kõik mandrimaalt kutsutute bussid ja autod toimetas Vjatšeslav Leedo üle väina siia ja tagasi tasuta. Palju abi andsid liha- ja leivakombinaadid," meenutab Maire. Endistest asutajaliikmetest, keda oli 45, on nüüdseks vähesed järele jäänud. Maire mainib heade kaastöötajatena raamatupidajat Linda Tuulikut ja Saaremaa Puuetega Koja esimest direktorit Heldur Kukke, kes tegeles kurtidega.

„Ühingu töös oli esmatähtis töö iga inimesega. Meile on andnud see töö väga palju rõõmu, sest nii paljusid inimesi suudeti aidata," tegi ühingule aluse panija kokkuvõtte.

Invaühingu toreda logo idee autoriks on Maire ise,  teostas selle kunstnik Vilma Mägi. "Tamme loetakse tugevaks puuks, kuid logotammel on juured läbi lõigatud. Tõrud tammel on tema lapsed, millest kasvavad uued puud. Sinine taust sümboliseerib merd," kirjeldas Maire logo mõtet.

Kokku 13 allorganisatsiooni

Saaremaa Puuetega Inimeste Kojas (SPIK) peeti invaühingu tegevuse üle aru. Invaühing on üks 13 allorganisatsioonist, millele SPIK, mida juhib noor ja rõõmsameelne Veronika Allas, on katusorganisatsiooniks. Invaühingu uude juhatusse kuuluvad Meedja Leedo, Anne Lember, Tom Rüütel, Muhumaa mees Jaan Saartok ja Jüri Heinlaid, kes valiti ka juhatuse esimeheks. Suvel tehti maja remonti juba uue juhatuse käe all. Heinlaid tunnustas tublimaid tänukirjadega ning tänas ka annetajaid Ain Seppikut ja Kalle Laanetit ning remonditööde kuraatorit Elo Naabrit, aga ka betooniandjat Vjatšeslav Leedot ja soemüüri ehitamiseks raha andnud paadiehitusfirmat Baltic Workboats.

Kui korda tehti maja ümbrust, ruttasid appi ka Eesti Reumaliidu noored liikmed Tallinnast.  Talgutööd meenutas Reumaliidu tegevjuht Marek Jaakson: „Ühes heas organisatsioonis peabki olema noorte ja eakate koostöö kogemus."

Saarlaste invaühingu sünnipäevale oli õnnitlejaid tulnud nii linna- kui ka  maavalitsusest, SPIK-i teistest allorganisatsioonidest, samuti üksikliikmeid.

Kauaaegne SPIK-i töötaja Tiiu Randma oli varem juhtumikorraldaja, nüüd tegeleb ta kohalike omavalitsustega, koordineerib valdadega lepingute sõlmimist isikliku abistaja või tugiisiku teenuse osutamiseks. Nendel ametitel on erinevad funktsioonid. Abivajajale peab abistaja  meeldima, meelevaldselt ei saa kedagi peale suruda. „Valdade sotsiaaltöötajad on väga tublid," nentis Tiiu.

Kohal oli ka üks esimesi abimehi selles raskes ja keerulises töös Leo Filippov, kes meenutas üleminekuaastaid, mil puuetega inimesi tuli hakata kodust välja tooma ja avaramaks läks suhtlemine välisriikidega, mis algul oli meie puuetega inimestele väga võõras. Välisriigid tundsid ise suurt huvi sellealase töö kohta. Toimusid õppepäevad nii Haapsalus kui ka mujal. "Puudega inimesi oli vaja julgustada kodust välja tulema ja neile oli vaja teatada, et nende organisatsioon on olemas. Nii tekivad sõpruskonnad. Tähtis on, et inimesed julgeksid suhelda," sõnas Filippov.

Pildiallkirjad:

I rida vasakult: Kalle Laanet, Elo Naaber, Kersti Tarvis, Siret Pislar, Karel Müürisepp
II rida: Mike Piik, Margaret Naaber, Kristi Sillart, Karel Miil

Invaühingu endine kauaaegne esinaine, Keskerakonna liige Maire Peirumaa ja noortekogu liige Siret Pislar.

AIMI PITK: jutt ja fotod

Jaga |