Pahameele avalik, ent võimetu väljakallamine

TIINA TAMMAN,      03. märts 2004


Eesti ühiskonnas on liiga palju üksteisele pahasti ütlemist. Kas see on inimestesse kogunenud vene ajast ja toitub järjest uutest, võimetut pahameelt tekitavatest sündmustest ja olukordadest?
Kas meis eestlastena võiks ka pahameel pöörduda konstruktiivseks jõuks, nii et me tahaksime selle kaudu ühiskonnas midagi muuta?

Millise kergusega ütles Rein Lang mõne nädala eest "Aktuaalsele Kaamerale" umbes nii, et Res Publica meelest olla kõik teised sulid, pätid ja kaabakad. Öeldu oli ootamatu ja mõjus kummalisena riigikogulase suust, kelle erakond on ju Res Publicaga ühes leeris. Olen küll aru saanud, et Rein Lang on koloriitne kõneleja, ent mind kurvastab, et taoline kõnepruuk pole Eestis haruldane. Väljenduslaad ja sõnad erinevad, ent mõte jääb samaks: ütleme nii pahasti, kui oskame. Miks küll?

Miks peab pahasti ütlema?

Ajalehed õigustavad end vajadusega lehte müüa. Ehkki ma pole kuulnud mingist uuringust või eksperimendist mittelahmiva ajalehe asutamiseks. Ons kindel, et tasakaalukas leht oleks vähem edukas? Poliitikutelt pole ma selgitust kuulnudki (või pole keegi küsinud).
Kuid ega me reakodanikena paremad ole: meil kõigil on oskust ja sõnavara pahasti öelda. Kõrva on ikka jäänud teiste inimeste salvavad ütlused, mitte enda omad. Iseendast arvaksin küll, et ma püüan mitte salvata. Teine asi on, kuidas see õnnestub, kuidas teised inimesed ütlemistest aru saavad.
Võtame näiteks Avo Viioli. Ajalehtedest loetu põhjal ei paista kohtuotsusest aitavat. Mees mõisteti süüdi ja kandis oma karistuse, ent kusagil meie kui rahva seas on pahameel, et Viiol võib nüüd saada töökoha, kus ta saaks teisi nakatada. Nagu me ei tahakski, et ta mingigi osa kaotatud rahast tagasi maksaks.
Kaudses mõttes Viioliga sarnane on Maxine Carri lugu Inglismaal, kes valetas politseile suurt kõmu tekitanud mõrva asjus ja on just praegu vanglast välja saamas. Õigemini, ta oleks juba vabaduses, kui mitte poliitikud poleks vabastamisreegleid muutnud just seda naist silmas pidades. Naisel ei lasu kohtuotsuse põhjal otsest mõrvasüüd, ent rahva meelest on tal sellega seos ja poliitikud pelgavad rahva pahameelt, kui Carr liialt ruttu vabadusse pääseks.

Eesti pahameel ja Inglise pahameel

Miks on meis siis nii palju pahameelt, et see ikka ja jälle üle ääre läigatab? Kas lihtsalt üldinimlikkuse pärast, kuid seda leidub nii Eestis kui Inglismaal? Minu arvamus on siiski, et Eesti ja Inglismaa vahel on selles suhtes üks oluline erinevus: Inglismaal on pahameel sihitud kellegi vastu, sellel on sihitis, ka Maxine Carri puhul. Need, kes pahandavad, valavad oma pahameele kas siis kohtu või valitsuse kaela: kas polnud kohtuotsus õiglane või oli vabastamisreeglite muutmine vale. Paljud neist, kes pahandavad, kirjutavad usinasti kirju, et olukorda muuta.
Eesti pahameelel pole nagu sihitist. See on võimetu, minu seisukohalt väliselt lühiajaline, plahvatuslik. Sellest siis ka vajadus öelda nii halvasti kui saab. Ent vana pahameel ei pruugi kuhugi kaduda, kui seda ei saa tulemuslikult mujale kallata. Kas see mitte ei kogune? Äkki on meis alles isegi vene aja pahameel, mis saab järjest toitu uutest, võimetut pahameelt tekitavatest sündmustest ja olukordadest?
Kas aitaks, kui Eesti lehed kirjutaksid rohkem välismaistest saavutustest, kui rahva pahameel sundis võime riigis midagi muutma? Kas meis eestlastena võiks ka pahameel pöörduda konstruktiivseks jõuks, nii et me tahaksime selle kaudu ühiskonnas muutust saavutada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)