Ravimiabist ja ravimiärist

KAI KIMMEL,      25. veebruar 2004


1995. aastani oli ravimiabi tervishoiuteenus, apteek tervishoiuasutus ja apteeker tervishoiutöötaja. Apteeke võisid omada vaid proviisorid. Mõjukad äriringkonnad leidsid aga juristide abiga, et see on halb ja vastuolus põhiseadusega. Kiirelt tehti vajalikud parandused seadustes ja ravimiabist sai ravimiäri ning apteegist äriettevõte. Sellele andis oma õnnistuse Riigikogu tollane koosseis.
Algas enneolematult kiire uute apteekide avamine. Tänaseks on apteekide arv Eestis kahekordistunud. Apteegid on juristidel, loomaarstidel, arstidel, hulgifirmadel, ärikatel, riiulifirmadel, tankistidel jne. Ravimite müügiõigust sooviksid bensiinijaamad, kioskite ketid, toidukauplused ja seda kõike rahva parema teenindamise sildi varjus.
Apteekritelt apteekide ülevõtmisel kasutatakse üpris alatuid nippe. Rendiaja lõppedes kuulutatakse konkurss toimiva apteegi ruumidele. Reeglina ei võida konkurssi mitte apteekrist endine omanik, vaid mingi tundmatu riiulifirma ja läinud see ongi. Nii tehti Tallinnas Magdaleena ja Tõnismäe apteegiga.
Võiks ju küsida, mis selles siis halba on? Halba on aga palju

Kas apteekide arvu kahekordistumine ja üleminek äriettevõtteks on toonud kaasa ravimite hinna languse?

Erinevalt mistahes kaupluse täiendavast avamisest kindlal territooriumil ei vii teise apteegi avamine juba olemasoleva kõrvale hinnalanguseni, sest apteekides kehtivad riiklikud juurdehindluse normid, mis on läbi aegade olnud muutumatud.
Kõikumised võivad olla loodustoodete ja toidulisandite, mitte aga ravimite osas. Langeb lihtsalt mõlema apteegi läbimüük. Selle tulemusena on apteekidel raske majanduslikult toime tulla: katta rendi jm püsikulud, maksta palka, makse, koolitada kaadrit, hoida apteegis pidevalt vajalikku ravimite valikut.
Ravimite hindu ei tõsta apteekrid, seda teevad välismaised ravimitootjad. Eestis on umbes 4000 retseptiravimit, millest ainult umbes sadakonnal on kehtestatud hinnakokkulepped tootjaga. Kõigi ülejäänute eest maksavad haigekassa ja patsient nii palju, kui tootjafirma küsib ja küsib see ikka rohkem kui mullu.

Kas apteekide rohkus ja äriettevõtteks muutmine on ravimite kättesaadavust parandanud?

Ei ole. Äri edeneb seal, kus liigub raha. See omakorda liigub linnade peatänavatel ning kaubanduskeskustes. Nii on näiteks Viljandi peatänava mõnesajal meetril viis apteeki. Samal ajal on maa-apteeke viimase kümne aasta jooksul suletud umbes 50. Apteekide ümberpaiknemisel maalt linnadesse on väga tõsised tagajärjed. Perearsti töö maal muutub mõttetuks, kui tema patsiendid peavad linna rohu järele sõitma.
Maainimesele kujuneb ravimi hinnaks: ravim ise + kaks bussipiletit + kaotatud päev. Lihtsam on sel juhul ka perearst linnast võtta. Ravimi tarbijad on enamasti vanemad inimesed ja lapsed. Nende ravimid ei ole ainult validool ja söetabletid. Vanemate inimeste põhiravimid on südame ja veresoonkonna preparaadid, imikute ja väikelastele ravimite annustamine on omaette teadus, pole ka lahendus bensiinijaamades müügi lubamine. Tahaksin küsida, mida küll õpitakse Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas viis aastat? Kui maalt kaovad kool, apteek, perearst jne, kas kolime kõik Tallinnasse, nagu soovitas Jüri Mõis?

Kas on paranenud ravimiabi kvaliteet?

Ei. Tallinnas ja Tartus napib koolitatud kaadrit. Apteekides töötavad tudengid juba alates esimesest kursusest. See on kasulik ärikast omanikule, tudengid saab tööle võtta miinimumpalga eest. Paljud omanikud on keelanud proviisorist juhatajal kuulumise apteekrite liitu, erialase ajakirja Rohuteadlane tellimise, täienduskursustel käimise, sest need on seotud rahaliste kulutustega. Ärikast omanikku huvitab müük iga hinna eest ja omanikutulu. Vaba ettevõtlus ravimiabis ei ole õigustatud. Et ravimite hinnatõusu ohjeldada ja tagada ravimiabi kättesaadavus kogu Eestis, teeb Eesti Apteekrite Liit ravimiseaduse eelnõusse rea ettepanekuid.
Nii nagu Eesti riigil on haiglate arengukava, peaks olema ka apteekide arengukava. Tuleks sätestada geograafilised ja demograafilised kriteeriumid apteekide arvu ning paiknemise vajalikkuse reguleerimiseks. Olgu muuseas öeldud, et Euroopa riikides on keskmiselt 11 000 elaniku kohta üks apteek, Eestis aga 2800 elanikku ühe apteegi kohta. Miks peaks haigekassa raha kulutatama selle mõttetult kasvava apteekide võrgu jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Hinnakokkulepped ravimitootjatega ja ühtsed ravimihinnad kõikides apteekides tagaksid ravimikulutuste ohjamise. Näiteks Soomes maksab üks ja sama ravim Lapimaal sama palju kui Helsingi südalinnas.
Apteegi omanike ringi ei tohiks kuuluda ravimitootjad, hulgifirmad ja ravimite väljakirjutamise õigusega isikud, tuleks mitte leiutada jalgratast, vaid järgida Euroopas üldiselt kehtivaid tavasid: apteegi omanik saab olla vaid apteegi erialast tööd korraldav isik või isikute grupp.
Sooviksime jätkuvalt, et apteekrid lülitataks tervishoiutöötajate hulka ning ravimiabi ja apteegiteenust käsitletaks kui tervishoiu lahutamatut osa.
Kahe maailmavaate kokkupõrge on vältimatu. Loodan vaid, et raha otsustajaid ei pimesta.
Kõigile Eestimaa elanikele tuleks aga seni soovida tugevat tervist!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)