Partei „kilp ja mõõk" on tagasi?

Ajalugu kipub ennast laiemaltki parodeerima. Teatavasti lubas tollanegi valitsev partei mitte vähemat, kui viia meid Euroopa viie rikkama riigi hulka. Kuid lubatud tähtaeg venis algul kümne, siis kahekümne aasta peale, ja lõpuks asendati see lubadus „toitlusprogrammiga". Ka juba siis teadlikult petturlik loosung lõpuks viis algul kümnendiku rahvast ja seejärel juba kogu rahva prügikastide juurde kartulikoori sööma.

Samas ilmnes ilmne seaduspärasus: mida viletsamaks olukord läks, seda väledamalt liikus käsi, mis hoidis valitseva partei mõõka. Karl Vaino ja Karl Kortelainen võisid aastal 1984 raporteerida, et „teisitimõtlejaid" Eesti NSV-s enam pole. Minugi taskusse (mitte küll lauale) püüti sokutada kompromaati, et siis mind „asitõendiga" kinni võtta.

Eks kõik tule lõpuks välja ja kindlasti ka tänased veel hämarad lood ei jää uttu igaveseks. Täna tean, et tollase provokatsiooni korraldajaks oli Tartu KGB ülem major Anti Talur, kellele lubati alampolkovniku kuppe. Represseerimisettekäänete leiutamine oli sama fantaasiavaene (kordab lähedast malli). Provokatiivne süüdistus kõlas: „valuuta ebaseaduslik vahetamine". Majorit aga huvitasid hoopis minu tuttavad. Ainult siis, kui näis, et midagi ei õnnestu välja pigistada, „meenusid" majorile taas minu ebaseaduslikud 15 Soome marka.

Ka ülejäänud võttestik - diskrediteeriv propagandakära - on väga tuttav. Minu baptistist isa koguduse presbüterit diskrediteeriti ajalehes (tollal oli selle nimi „Rahva Hääl") „deklareerimata tulu" saamisega. Vaimulik olevat saanud matusetalituse eest tasu (summat ma ei mäleta), ütleme, 600 rubla, aga vaid 500 „läbi kandnud". Vastulauset, et mees mattis tuttavat ja tegi seda hoopis ilma mingi tasuta, „rahva häält" tegev ajaleht muidugi avaldada ei võtnud.

Erialakeeles nimetakse neid võtteid „aktiivseteks meetmeteks" ja need moodustavad kõikide sedaliiki teenistuste töö lahutamatu osa. Meedia ja eriteenistuste kokkukasvamine võimude tegude õigustamiseks on vähemalt Läänes hästi sedastatud tõsiasi.

Muidugi, iga võrdlus lonkab. Lugesin äsja Lagle Pareki mälestusi. Seadusekohaselt anti talle võetuse kohta paber, mille Parek on oma mälestustesse fotokoopiana lisanud. Parek polnud muidugi parlamendisaadik, vaid lihtne muinsuskaitseametnik.

Eelkäijate vigu paljastavate jälgede jätmisel ei maksaks vigasid korrata.

Valguskiir pimeduses

Nii võiks lühidalt kokku võtta Eesti Päevalehes (27. jaanuar 2012) ilmunud Rait Maruste artikli tähenduse. Selle sõnum on lihtne: elame riigis, mis väga meenutab (kaitse)politseiriiki.

Tosin aastat Euroopa struktuurides õiguse eest seismine pole ilmselt lasknud Maruste õiglustundel hääbuda ja postkommunistlikel arusaamadel võitu saada. Quantanamo jäljeküttide kolleegide täiendkoolitused on andnud nähtavasti ühe teise karastuse.

Kuid see, et „julged mehed" on väljumas seaduse kontrolli alt, ei tähenda, et neil pole peremeest. On küll! Ilma korraldava „katuseta" ei võeta reeglina riski lasta end avalikult häbistada. Aga ehk tahab keegi iga hinna eest kapteniks saada? Müüdavus, kauakestnud moraalitus jne, mida sedastab ka Maruste, on omavolitsemise medali teine pool.

Iseenesest pole see Maruste analüüs uudis. Vandeadvokaadid on korduvalt osutanud õigusriiklusega ühendamatutele tõsiasjadele. Küsimus on aga selles: kellele on kasulik, pehmelt öeldes, kõikelubava „ebamäärasuse" kestmine?

Uus on aga see, et esimest korda on vägivald seostatud Keskerakonnaga ega püüta veenda, et Savisaar jälle simuleerib ohvrit.

Kaks kümnendit Lääne arenenud demokraatiates ajakirjanikuleiba teeninud Ahto Lobjakas on korduvalt osutanud, et opositsiooni mahasurumine politseiliste meetoditega peaks olema taunitav. Helikopterist raskekuulipildujatule avamine kodanike pihta (nagu sõnastas selle Sven Mikser) pole vist ikka õigusriiklik? Et „julgete meeste" tegevus on ohtlikult diskrediteerinud neid, kes peaksid meie õigusi ja vabadusi kaitsma, on kõigile, kes ei seisa valitseva partei valguses (või pimeduses), olema ju selge (sellele viitas ka Raimo Poom). Eesti riikluse usutavust ja kodanike usaldust on minu arvates juba rängalt kahjustatud, ja selle eest kannab vastutust käskude andja!

Peavoolumeedia (Rahvusringhäälingu televisioon) muidugi veenab vaatajat iga hinna eest, et peasüüdlane riigiasutuste diskrediteerimises on vägistatu, s.t Keskerakond.

Postimehes, mille „peremees" on teenekas KGB käsilane Mart Kadastik, on see ootuspärane. Kadastik pole mitte ainult Ansipi lähedane võitluskaaslane EKP päevilt, vaid ka tänane lähikondlane. Kui aga argumentidest puudu jääb, siis lastakse meediakspert prof. Kaja Tamperel lihtsalt deklareerida: „Usun KAPO-sse!" (Meenutan ETV-le, et ekspertide roll pole usukuulutus, vaid argumentide esitamine. Eesti Päevaleht näib õnneks olevat teatava sõltumatuse säilitanud.)

Kuidagi ei saa jätta küsimata: miks see, mis on päevselge Reformierakonda kuuluvale Marustele, kes ilmselt läheb vastuollu partei peajoonega (EKP-s nimetati seada ka parteidistsipliiniks), pole teistele probleemiks? Eriti hämmastav on tõik, et (kui otsustada tema sõnavõttude alusel) solidariseerub endine politseipealik Kalle Laanet, keda ei saa ju kahtlustada asjatundmatuses, mitte Marustega, vaid pigem Ansipiga.

Kas ENSV on tagasi?

Aastavahetuse-televisiooni ühe menukama klipi (oli ETV „Tujurikkujas") kommenteerijad keskendusid püüdlikult Haloneni rolli analüüsimisele. Lõpuks oli tema ju südamlikum kuju ja klobimiseks ohutu. Kibedavõitu sketši peategelaseks oli aga rahvariietesse maskeerunud tolgus, kes meenutas väga üht kodumaist tegelast. Ja probleemidki olid kodumaised. Juba kõhuli maas olles lömastas rusikakangelane nälja ja külma eest põgenevaid kaaskodanikke (pole inimest, pole probleemi - nagu bolševikud õpetasid). Vabadussamba sümboolika anastanud ja silmakirjalikult endale rahva kaitsja rolli võtnud tegelane muutis seejärel selle mõrvarelvaks. Noh, ega muid „veenmisvahendeid", et vabaneda oma rahva viie rikkama hulka viinud „heaoluriigi" sümbolitest, tõepoolest pole ju jäänud.

Väga täpses vastavuses on, et tapatöö lõpetanud jõhkardil lastakse võltsilt kuulutada: „Jää seisma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna me kodumaa!" Teatavasti on need rahvaroima varjama pidavad kõlavad fraasid pärit ENSV hümnist. End kunagisse Karl Vaino meeskonda sättinud rahvariietega dekoreeritud karjeristi suust kõlavad need tõesti hästi. Lollgi peaks aru saama, mis tegelane end rahvarõivaga (marurahvuslusega) varjab.

Mõõgasümboolika on aga eesti mütoloogias mitmetahuline. Minevikuroimasid ei õnnestunud isegi Kalevipojal lõpuni varjata. Mõõk, mille ta süütu vere valamiseks tõstis, saatis ta lõpuks põrguväravasse pattu kahetsema.

REIN RUUTSOO, Tallinna Ülikooli õppejõud

Jaga |