Nelja musketäri IME pani Eesti liikuma iseseisvuse teele

RALF R. PARVE,      26. september 2007


Oli laupäevahommik, 26. september 1987. Võtsin postkastist värske Edasi. Selle kolmandal leheküljel oli meeliköitev pealkiri "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele". All tähestikulises järjekorras neli nime: Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar, Mikk Titma.

Kuigi ma pole majandusasjades end kunagi eriti koduselt tundnud, köitsid selles kirjutises tähelepanu imepärased seisukohad, mis Nõukogude süsteemis tundusid suisa uskumatutena: kogu Eesti NSV majandus viiakse Eesti alluvusse – raudtee, merelaevandus ja üleliidulised ettevõtted; Eestil on Moskvast sõltumatult oma valuutaarve; kaubavahetus hakkab toimuma turu kaudu; tööjõu liikumist Eesti ja ülejäänud N.Liidu osade vahel reguleeritakse erirezhiimiga jne jne. Esimeseks mõtteks oli: "See on mineku algus. Eesti lahkumine Vene riigist on algamas."

See, kas ettepanekus toodud seisukohad olid täidetavad või mitte, tookord mind ja minusuguseid ei huvitanudki. Tähtis oli kaela koogutamata ja püstipäi oma nägemuste ja soovide väljaütlemine, oma sihtide seadmine. See IME oli ime, mis äratas meis kõigis ootusi ja lootusi.

Sellest ajast on nagu mingil imeväel möödunud 20 aastat. Toonaste päevade kohta on ilmunud juba õige mitmeid trükiseid. Käesolev Kesknädal meenutab IME sündi ajaleheartiklite ja kahe IME dokumendile allakirjutanu raamatu abil. Need on Tiit Made poolt 2006. aastal ilmutatud "Ükskord niikuinii" ja 2001. aastal ilmunud Ester Shanki raamat "Peategelane. Siim Kallase rollid".

IME algusmõttest teesideks

1987. aastal oli endale teadlasena, publitsistina ja hea organisaatorina nime teinud Edgar Savisaar. Tolleks ajaks oli ta tõusnud Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhatajaks. Selle osakonna ülesandeks oli välja töötada majandusarengu stsenaariume.

Viis päeva enne esimest Hirvepargi miitingut, 18. augustil 1987 kutsus Savisaar oma töökohta praeguse Rahandusministeeriumi VIII korrusel ajurünnakule üheksa majandusteadlast, sotsioloogi, ajakirjanikku ja filosoofi. Peale Savisaare enda olid kohal Ministrite Nõukogu esimehe abi Rein Kaarepere, Mainori teadusdirektor Peeter Kross, Kvalifikatsiooniinstituudi direktor Jaak Leimann, Majandusinstituudi teadusdirektor Olev Lugus, Õpetajate Täiendusinstituudi dotsent Tiit Made, TRÜ vanemteadur Iivi Proos, Majandusinstituudi vanemteadur Ivar Raig ja ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja Siim Kallas.

Kolme toimunud arutelu jooksul mindi "lõpuni", s.t Eesti NSV-s kehtiva majandusmehhanismi lammutamiseni avamaks tee turumajandusele.

21. septembriks oli IME teeside lõppredaktsioon valmis. Siis aga selgus, et tekstile olid valmis alla kirjutama vaid Savisaar, Kallas ja Made. Ülejäänud lõid kartma.

Tiit Made on 2001. aastal meenutanud: "Tallinnas kirjutasid alla ainult Savisaar, Kallas ja mina. Savisaar pakkus ka Marju Lauristinile, kuid tema kartis allkirja anda. Pärast ilmumist tegi end aga osaliseks küll. Lauristin on ju tuntud sellega, et autasustamisel on alati kohal."

Vaba mõtte võidutee algas Tartust

IME autorid soovisid glasnostile rõhudes IME programmi avaldada EKP Keskkomitee häälekandjas Rahva Hääl, kus üks programmi autoreid, Siim Kallas, töötas asetoimetajana. Paraku tohtis tol ajal trükkisaatmisloa anda ülemtoimetaja. Ent toimetaja Toomas Leito oli puhkusel, allkirjaõiguslik esimene asetoimetaja Hans Mõttus aga ettevaatliku mehena soovitas artiklit EKP Keskkomiteega kooskõlastada. Autorid polnud sellega nõus.

Otsustatigi siis IME avaldada Tartu linna- ja rajoonilehes Edasi. Selle toimetaja Mart Kadastik oli juba „fosforiidisõja" ajal avaldanud artikleid, mis parteiülemustel harja punaseks ajasid. Savisaar leppis Kadastikuga kokku, et viib talle teksti isiklikult Tartusse kohale.

Tiit Made on oma raamatus "Ükskord niikuinii" meenutanud, et sai Savisaarega kokku enne tema Tartusse-sõitu 24. septembri õhtul Narva maanteel asunud Ajakirjanike Majas. Savisaarele tegi muret, et tekstil oli vaid kolm allkirja. Nii võidi vähest hulka allakirjutanuid represseerida.

"Meie kohtumisel viibis ka Marju Lauristin, kes pidi Savisaarega Tartusse sõitma. Tegime talle ettepaneku, et pangu ka oma allkiri tekstile alla. Tema aga keeldus ja keelitas meid ettevaatlikud olema. Võib-olla olid tal hästi meeles ebameeldivused seoses "40 kirjaga" või ajendasid keelduma eetilised kaalutlused. Pole ju ilus siduda enda nime asjadega, millest pole aimu ja mille väljatöötamisel pole osaletud," meenutas Tiit Made aastal 2006.

Tartus kohtas Savisaar sotsioloogiadoktor Mikk Titmad, kes oli otsekohe olnud nõus teesidele alla kirjutama. Teised IME autorid olid Titma osalemisest teada saanud alles 26. oktoobril, mil IME teesid Edasis trükivalgust nägid. Ent Mikk Titma oli oma järgnenud artiklitega üks nendest, kes aitas esimesi pingeid ja vastasseise leevendada.

Kes oli IME poolt, kes oli vastu?

26. september 1987 oli laupäev. Pühapäeval valitses vaikus, sest EKP Keskkomitee füürerid olid kas kodus või „daatshas". Mõned päevad hiljem aga kuulutas EKP Keskkomitee büroo IME dokumendi natsionalistlikuks ning andis suunised selle hukkamõistmiseks ja autorite karistamiseks.

Savisaar siirdus puhkusele, seejärel aga sai ta Plaanikomitees ametist lahti ja asus tööle Mainorisse. Rahva Hääle toimetajale Leitole anti EKP Keskkomiteest korraldus Siim Kallas vallandada, ent ta seda käsku ei täitnud. Mikk Titmad ei tahetud välismaale lasta. EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane käsul pani EKP Keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhataja Silvi-Aire Villo Tiit Madele raadios ja televisioonis esinemise keelu, mis kehtis 6. novembrini.
Ristlaane käsul taheti Made kõrvaldada Õpetajate Täiendusinstituudist (VÕT). Selle ülesande pidi ellu viima partei Tallinna linnakomitee sekretär Jaak Saarniit koos EKP Keskkomitee teaduse ja õppeasutuste osakonna juhataja Aili Abeniga. Ent VÕT-i parteialgorganisatsioon kiitis nelja mehe ettepaneku hoopiski heaks.

EKP Keskkomitee kohusetundliku käsutäitjana tuntud Tartu linnakomitee esimene sekretär Tõnu Laak aga pidi karistama ajalehte Edasi ja selle toimetajat Mart Kadastikku. Korraldus jäi täitmata, sest nii linna- kui ka rajoonikomitee büroo ei käitunud Tallinna ülemuste soovi kohaselt.

Ent Karl Vaino kuulekad jüngrid olid valmis nelja mehe kirja hukka mõistma. Nagu näiteks Teaduste Akadeemia asepresident Raimund Hagelberg, Plaanikomitee Majanduse ja Planeerimise Teadusliku Uurimise Instituudi direktor Vambola Vokk, Majanduse Instituudi teadurid Ivar Jõerüüt ja Jaan Tepandi, kes kõik oma maine parteijuhtidele maha müüsid. Nende hulgas oli ka Savisaare ülemus, Plaanikomitee esimees Valeri Paulman.

Nelja mehe ettepaneku taha aga asusid EKP Tallinna linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno Sillari ja EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome.

Muuseas, aprillis 1988 tulid Aavo Kokk. Tiit Matsulevitsh, Ivo Rull ja Ainar Ruussaar Edasi veergudel ilkuvalt välja oma "ideega": ettepanekuga viia reisirong "Tshaika"" täielikule isemajandamisele.

Ent jää hakkas liikuma!

Juba jaanuaris 1988 kadus EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri toolilt Rein Ristlaan ja tema asemele määrati Indrek Toome. Plaanikomitee esimehe kohalt võeti maha Paulman, kelle vahetas välja majandusdoktor Rein Otsason. Aasta hiljem, 16. novembril 1988 võeti ametist maha ka Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul ning valitsuse etteotsa sai Indrek Toome. EKP Keskkomitee ideoloogisasekretäri kohale asus Mikk Titma.

Vana parteiline kõnts pühiti teelt.

Edasi, Eesti – edasi!

IME-le järgnesid loomeliitude ühispleenum, Rahvarinne, Eesti rahvasaadikute aktiivne tegutsemine Moskvas. Selle ajaga saavutasid Balti rahvad majandusliku suveräänsuse. Eestis võttis Ülemnõukogu maikuus vastu isemajandamisseaduse. 27. novembrist 1989 hakkas kehtima üleliiduline seadus Eesti, Läti ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta. Edasisteks sammudeks oli juba 16. novembril 1988 Vaino Väljase eestvedamisel Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine, 7. detsembril tunnistati eesti keel riigikeeleks. 17. veebruaril 1989 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja 24. veebruari hommikul kerkis Pika Hermanni tippu sinimustvalge rahvuslipp.

Tee rajamisse Eesti riikluse taastamiseks oli IME andnud suure panuse.

10 aastat hiljem

IME kümnendal aastapäeval ilmus Eesti Ekspressis Paavo Kanguri ja Aavo Koka tähtpäevalugu "Süütuse aeg ja neli musketäri". Selle autorid kinnitasid, et 26. septembril 1987 ilmunud Nelja Mehe Ettepanek vapustas kogu Eestit ja viis ühiskonna pideva mõttevahetuse seisundisse. Telesaade "Mõtleme veel" oli aga järgmine absoluutne hitt.

IME abil sõnastati aastaga Eestis tegutsemisprogramm, mis viis poliitilise ja majandusliku iseseisvuseni ning tagas majandusliku edu, mida kogu maailm täna imetleb.

1980-ndad aastad oli poliitilise süütuse aeg. Kõiges olid süüdi venelased, punased ja Moskva, märgiti artiklis.

"90ndate keskpaigaks on kõik suutnud ennast poriga kokku määrida. Saadet "Mõtleme veel" võib eetrisse paisata vaid teemal, kuidas rohkem raha teenida," väitsid Eesti Ekspressi ajakirjanikud juba 10 aastat tagasi.

Nimetades IME autoreid neljaks musketäriks, leidsid ajakirjanikud, et need mehed olid tollal romantilised kangelased, õilsad aadlimehed, kelle sarnased kõik soovisid olla. Ka suurematele rahvakogunemistele kutsuti alati ka need mehed – ikka kõik korraga.

"Nüüd – kümme aastat hiljem – on musketärid igaüks omaette ja erinevates leerides," tõdes Eesti Ekspress 10 aastat peale IME-t ja 10 aastat tänasest päevast tagasi.

Nagu kõigega, kaasnevad ka IME-ga legendid:

"Miks just nelja ettepanek? Ettepaneku väljatöötajaid oli veidi rohkem, aga neil neljal ei olnud midagi kaotada, räägivad kaasaegsed. Ettepanekul olnud tolleaegse progressiivse parteijuhi Indrek Toome isiklik toetus juba enne ilmumist. Võim soovis saada tärkavat rahvaliikumist oma käpa alla, ütlevad juba järgmised. Nii sünnivad legendid," leidsid ajakirjanikud.

Tolle aja poliitilisi samme hindas Eesti Ekspress IME kümnendal aastapäeval kui misjonitööd ja NSV Liidu lagunemisele kaasaaitamist: "Oma maailmanägemust levitati aktiivselt naabrite juures. IME ja Rahvarinde misjonärid rändasid mööda Nõukogude Liitu ja rääkisid, kuidas tuleb elada. Mõne aja pärast Nõukogude Liit laguneski. Jälle eestlased. Ka alustasid nemad. Aleksander Keskküla oli see mees, kes Lenini Venemaale sokutas ja talle sakslaste raha taha pani."

26. septembril 1997 kinnitas Sõnumileht, et nelja mehe kümne aasta tagune ettepanek viia Eesti üle täielikule isemajandamisele oli üks olulisemaid tähiseid meie taasiseseisvumisel.

Ajakirjanik Heiki Talving tsiteeris oma tähtpäevaartiklis ka eelmisel päeval Siim Kallase ja Tiit Made poolt öeldut. Siim Kallas nentis, et vaidlustel selle üle, millest Eesti taasiseseisvumine algas, pole mõtet. Oma osa oli nii fosforiidisõjal, Hirvepargil, IME-l kui ka paljudel teistelgi sündmustel. Tiit Made aga meenutas, et toona oli kaks teatud määral konkureerivat liikumist: MRP–AEG ja IME. "Nüüd on Molotovi–Ribbentropi pakt avalikustatud ja Eesti tõesti isemajandav," nentis Made rahulolevalt.

Made sõnul ei saanud poliitilise iseseisvuse ideed toona veel tõstatada, seepärast valitigi isemajandamise vorm. "Aga rahvas sai aru, milles asi oli," tõdes ta.


TIIT MADE:
"Nelja mehe ettepanek oli tegelikult dokument, mis pani alguse glasnosti ja perestroika järgsele N. Liidu lagunemise teisele etapile."

SIIM KALLAS:
"Siis ei osatud loota, et meil õnnestub nii kiiresti iseseisvus saavutada. Osa inimesi võttis ka IME projekti kui vaid ühte sammu iseseisvuse saavutamise suunas."

EDGAR SAVISAAR:
"Kolm asja tuleb vaadata sünkroonis – IME, loomeliitude pleenum ja Rahvarinde asutamine.
IME andis majandusprogrammi, loomeliidud poliitilise programmi ning Rahvarinne pani aluse sellele organisatsioonile, mille abil need mõlemad programmid ellu viia."

MIKK TITMA:
"Ummikusse aetud eesti rahvas pani nii laulu kui hinge IME taha. Seega oli IME projekt väga tulemuslik ja tänaseks ilus ajalugu. IME oli oma aja laps. Sellega suruti parteiladvikut, kuni jõuti nii kaugele, et võis teha järgmise sammu. Selleks sai Rahvarinne."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)