Gaute Kivistik / Rohke Debelakk: rohkem huumorit!

Gaute Kivistik / Foto: Scanpix

Kui tugevasti pakub poliitika inspiratsiooni libauudiste koostamiseks ja huumori tegemiseks üldse?

Mida väiksem riik ja rahvas, seda enam on igapäevane elu poliitikast kantud, puudutatud, vaevatud, rõõmustatud. Vähestes kohtades maailmas on poliitik midagi nii rahvale lähedast kui meil. Sageli muidugi on inimeste arvamus vastupidine, sest poliitik on liiga kaugel. Seegi on tõsi.

Viljakas vastuolu nalja valmimiseks tulebki tihti sellest, kui kiiresti lähedal olnud inimene poliitikasse minnes kaugeks muutub.

On teil libauudises sihtmärgiks ennekõike  probleem, mõni idee või vahel ka konkreetne isik?

Ikka on tähtis probleem, mille on tekitanud mõni idee mõne konkreetse inimese peas.

Kas mäletate oma esimest libauudist, millega avalikkuse ees esinesite?

Esimest libauudist kahjuks ei mäleta. Tõenäoliselt ei mäleta seda ka toonane Q-Raadio direktor Hannes Astok, kes ühe 1994. aasta oktoobripäeval minu käsitsi kirjutatud prooviuudiseid luges ja oli ühel hetkel vastamisi küsimusega – kas selline inimene eetrisse lasta või mitte?

Minu õnneks ta otsustas millegipärast riskida. Lisaks esimestele uudistele on kadunud ka kogu esimene aasta ja ka kogu teine ja kolmas aasta. Millegi tegemise hetkel on vähestel usku enda toimetamise pika ea sisse ja puudub oskus seda väärtustada.

Ehk seal polnudki midagi eriti toona väärtustada, aga tõsi on, et kaotasin erinevate sündmuste käigus kolossaalsel hulgal uudiseid, mis tehtud esimese kuue aasta jooksul. Kripeldab, et tegelikult oli see vist libauudiste kuldaeg, mis kaduma on läinud.

Libauudiste tegemisega alustasite 1994. aastal. Kui võrrelda toonast aega ja praegust, kas ainestik huumori tegemiseks on läinud priskemaks ?

Ma ei ole seda sorti inimene, kes oleks kindel, et nooruses oli rohi rohelisem. Täna on kindlasti huvitavam. Ehki on palju seda, mis ajast aega kordub ja jääbki korduma. Suuremal osal uudistest tuleb vaid tegelaste nimesid kaasajastada ja neid saab rahulikult kasutada ka 20 aastat hiljem. Põhjus – see, et midagi ei muutu.

Igikestvad asjad nagu au ja ausus ja kavalad ahvatlused, mis pole kunagi vaevunud isegi natukegi maskeeruma, on ammendamatu varaait, mis kogu aeg täieneb ja kust on võtta aegade lõpuni ainest.

Kes olid teie lemmikhumoristid lapsepõlves ja noorusaastatel?

Olen nende põlvkondade hulgast, kes on üles kasvanud Baskini, Viisimaa, Nõmmiku ja Abeli surematute tegemiste saatel.

Missugused loomingulised projektid praegu teoksil on, kas juhite ka tänavu suvel taas „Eesti mängu“?

Juba nii mõnedki aastad on kõige loomingulisemaks projektiks laste kasvatamine ja selle tarvis tuleb vahel ka „Eesti Mängu“ mängida. „Eesti Mäng“ tuleb juulikuus ja on mängijate ja küsimuste poolest sama põnev kui varemgi.

Peagi valitakse Eestile uus president. Kuivõrd oluline omadus on presidendile huumorimeel? Kuidas hindate seniste Eesti riigijuhtide naljasoont?

Ilma huumorimeeleta president on sama kurb nähtus nagu ilma huumorimeeleta niiöelda tavakodanik. Kui president on sellest hädavajalikust omadusest ilma, siis võimendub see miljonikordselt.

Õnneks olen vaadanud, et ei kandidaatide ega kandidaadi kandidaatide hulgas neid peaaegu  pole. Seega on põhjust rahulik olla. Ühe kandidaadi suhtes on küll tuvastatav selge huumorimeele puudumine, aga tema valituks osutumise järel on meil rahvana tervikuna märksa suuremaid probleeme kui huumorimeeleta president. Ja ma ei pidanud siin silmas Edgar Savisaart.

Kui naljakas on tänases Eestis elada ?

No vat. Kuna omad mõtted on tihti otsas, siis laenan targematelt: maailm on see, mida me temast arvame. Niipea kui oma arvamust muudame, muutub kohe ka maailm.

Küsis Jõgevamaa ajakirjanik Jaan Lukas

Jaga |