Ukraina riiklusest – minevik, olevik, tulevik

14. sajandist, osaliselt 13. sajandist alates olid Valgevene ja Ukraina alad kuni Dnepri jõeni ja Kiievini vallutatud Poola–Leedu ühisriigi poolt. See olukord kestis 18. sajandi lõpukümnenditeni – nn Poola jagamiseni. Sestpeale läks see Ukraina ala kuni Esimese Maailmasõja lõpuni Austria-Ungari valdusse ja 1920. aastate algusest (Nõukogude Vene ja Poola vahelise sõja tulemusena) Poola Vabariigi kontrolli alla (kuni Teise Maailmasõja alguseni 1939. aastal). Kusjuures Taga-Karpaatide Ukraina, Põhja-Bukoviina ja Bessaraabia osa kuulusid sel perioodil vastavalt Tšehhoslovakkiale ja Rumeeniale.

 17. ja 18. sajandil toimis Kesk-, Ida- ja Lõuna-Ukraina aladel nn Ukraina hetmaniriik, kuid see ei olnud tsentraliseeritud riiklik võim, vaid üksnes korrakaitset ja kohalike küsimuste lahendamist tagav võimkond. Küll aga kujunes neil aegadel Ukraina enda sõjaliseks jõuks kasakkond, kelle tuumiku moodustasid Venemaalt põgenenud talupojad, aga ka kurjategijad, Ida- ja Lõuna-Ukraina tühje alasid asustades. Ukrainat valitsenud võõrvõimu (Poola ja Türgi) vastases võitluses kandsidki põhiraskust kasakad. Türgi Ukrainas võimu otseselt küll ei teostanud, kuid pidevad rüüsteretked Ukraina aladele ja inimeste röövimine orjakaubanduse jaoks Türgi vasalli – tatarlaste Krimmi khaaniriigi (1477–1783) poolt olid Ukraina elanike jaoks väga ruineerivad.

Hetmaniriik ise soovis liituda Venemaaga

Võitlus Türgi ja Poola vastu kestis ligi kaks sajandit. 17. sajandi keskel, kui hetman Bogdan Hmelnitski koos kasakate atamanidega Perejaslavis 1654. aastal palusid ühendada Ukraina Venemaaga, sekkusid sellesse võitlusse ka Vene väed, sest ukrainlaste endi jõud ei käinud vastasest üle. 1686. aastast alates läksidki osa Põhja-Ukrainast ja kogu Vasakkalda-Ukraina (Dneprist vasakule jääv territoorium) Venemaa koosseisu.

 Võitluse Ukraina pärast, ennekõike Musta mere äärsete alade ja Krimmi hõlvamiseks, viis keisrinna Katariina II võiduka lõpuni 18. sajandi lõpukümnendeil (1782–1786). Krimmis Sevastoopolisse sõjasadama rajamisega ja Musta mere laevastiku moodustamisega oli Venemaast saanud uus mereriik Mustal merel. Ukraina aladele ja seal elavatele rahvastele ei toonud see mingit iseseisvust ega omariiklust. Tekkis vaid uus Lõuna-Venemaa kubermang – Novorossia, mille pealinnaks sai Odessa.

Ukraina omariiklusest

veel niipalju, et aastatel 1918–1920 eksisteeris Ukraina Vabariik (Ukraina Direktoorium), kuid riigivõimu kogu Ukraina alal see teostada ei saanud. Nagu eespool öeldud, oli Lääne-Ukraina kuni 1939. aastani Poola poolt hõivatud. Ida- ja Lõuna-Ukraina (ilma Krimmita) kuulusid Ukraina NSV-na äsjamoodustatud NSV Liidu koosseisu.

 Krimm läks halduslikult (ajaloos esmakordselt) Ukraina NSV koosseisu 1954. aastal Nikita Hruštšovi initsiatiivil, seoses Ukraina Venemaaga ühinemise soovi 300. aastapäevaga. Tegelikult oli selle akti taga Hruštšovi must südametunnistus – tegude eest Ukraina KP Keskkomitee esimese sekretärina 1930.-1940. aastail.

 Kui Ukraina 1991. aastal iseseisvus, nõudsid Krimmi põhiliselt venelastest elanikud endi asualale autonoomse Krimmi Vabariigi staatust. Venemaaga taasühinemise küsimuses pöörduti ka Moskva poole, kuid Venemaa riigipea Boriss Jeltsin ei tahtnud uue Ukraina Vabariigiga Krimmi pärast tüli üles kiskuda.

Saatuslik korruptsioon

Seega, eeltoodust tulenevalt, Ukraina rahval puudub pikemaajalise demokraatliku ühiskonnakorraga riigi kogemus. Kahjuks ei ole ka praegusest, 1991. aastal iseseisvunud Ukraina Vabariigist saanud riiki, mis rahuldaks Ukraina rahva ootusi ja lootusi. Ja niivõrd mitte ajaloos omariikluse kogemuse puudumise tõttu, kuivõrd seepärast, et kõikjale tungiv korruptsioon on 1991. aastast peale aina kasvanud, presidentide ja valitsuste vahetumisest hoolimata. Samuti pole tehtud mingeidki mõtestatud katseid rajada sildu üle selle maa potentsiaalselt plahvatusohtlike ajalooliste, usuliste, etniliste ja geograafiliste lõhede, mida on kujundanud Ukraina keeruline ajalugu.

Maidani tagajärjed

2013. aasta lõpul ning 2014. aasta algul sai selgeks, et Ukraina on riigina läbi kukkumas. Ilmekalt peegeldas seda Maidanil aset leidnud ühiskonna poliitilis-sotsiaalne plahvatus. Selleni viisid riigi 23 iseseisvusaasta jooksul Ukraina poliitiline ja majanduslik, aga ka vaimne eliit, sedavõrd vastutustundetult ja kasuahnuslikult juhtides riigilaeva ja ühiskonda, õigemini öeldes – Ukraina rahvast röövides.

 See, et Ukrainast kui riigist polnud 23 aasta jooksul asja saanud ning ühiskonnas lahvatas sotsiaal-majanduslik ja ideoloogilis-poliitiline kriis, mis on viinud sõjalise sisekonfliktini, on veelgi süvendanud vastuolusid Ukraina eri piirkondade vahel. Lääne-Ukrainas ning osadel Põhja-Ukraina aladel elanud ukrainlased on usuliselt, etniliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt (ukraina keel arenes välja ennekõike neis paigus) olnud pikka aega seotud Lääne- ja Kesk-Euroopa kultuuriruumiga. Rahvuslik eneseteadvus, ennekõike Lääne-Ukrainas (Galiitsias), kujunes välja Austria-Ungari võimu all olemise ajal, mis kestis ligi 150 aastat.

 Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikkond on aga läbi aegade olnud pigem venekeelne ja sellest tulenevalt ka rohkem venemeelne. Tänapäeval on vene rahvusest inimeste või siis vene keelt kasutavate ukrainlaste osakaal peale Donetski ja Luganski oblasti veel suur Harkivi, Dnipropetrovski, Zaporižžja, Hersoni ja Odessa oblastis ning Kiievis.

 Vene keele pikaajaline toimimine Ukraina kultuuriruumis, eriti aga majanduse, tööstuse ja teaduse valdkonnas, on tekitanud olukorra, kus suur osa Ukraina intelligentsist läks isiksusliku arengu huvides üle vene keelele. Seetõttu on vene keel Ukrainas laialdaselt kasutusel ja tõusnud tähtsuselt ukraina keelega peaaegu võrdsele tasemele. Kui mitte 20%, siis 15–17% Ukraina elanikkonnast on kindlasti venekeelne (venekeelsed ukrainlased).

 Seda kõike n-ö Maidani möllus võimule saanud uued Ukraina juhid (Jatsenjuk, Turtšinov, Avakov jt) ei arvestanud, tehes tõsise poliitilise vea – ukraina keele kasutamise kohustuslikuks kuulutamise ja vene keelele üksnes kohaliku keele staatuse omistamise seadust Ülemraadas jõuga läbi surudes. See sai üheks, vahetuks ajendiks Kiievi uuele võimule vastuhaku tekkimisel Ida- ja Kagu-Ukrainas. Loomulikult peab riigikeeleks olema ukraina keel, kuid ka vene keele statuut, aga samuti nende Ukraina alade omavalitsusliku võimu statuut, kus vene keel enam kasutuses, vajavad ühiskonnasisese kokkuleppe alusel põhiseaduslikku määratlemist. Ukraina sisekonflikti ilma nende sammudeta ei lahenda.

Sisekonflikti teine põhjus

Teiseks Ukraina sisekonflikti tekkepõhjuseks on kiiresti maad võtnud rahvuslik-patriootliku meelsuse ehk ukraina natsionalismi üleskütmine.

 Hitleri-Saksamaa poolel sõdinud Ukraina Ülestõusu Armee (UPA) ning rahvusäärmuslaste Bandera, Šuškevitši, Saptšuki jt 1940.-1950. aastatel Nõukogude Liidu vastase tegevuse kujutamine ukraina rahva vabadusvõitluse apoteoosina ei ole poliitiliselt üldsegi vastuvõetav paljudele ukrainlastele, seejuures mitte ainult venemeelsetele.

Suur osa vene, aga ka ukraina rahvast, kes kandsid Teise Maailmasõja põhiraskust ning tohutute inimkaotuste hinnaga sõja võitsid, peavad seda oma hinges väga pühaks ja ülimalt ajalooliseks saavutuseks. Seda tuleb mõista ja austada ning mitte samastada ametliku propagandaga, mis on midagi hoopis muud kui see, mida rahvas oma hinges tunneb. Seetõttu on paljudel inimestel mitte ainult Venemaal, vaid ka Ukrainas, raske mõista Saksamaa poolel sõdimise käsitlemist rahvusliku kangelasteona, ning sellest tuleneb ka nende negatiivne hinnang – nad peavad seda natsionalistlik-fašistlikuks ilminguks.

 Selleks on ka põhjust, sest ukraina natsionalistide veretööd 1941. ja 1944. aastal poolakate ja juutide, aga ka nõukogude võimuga seotud ukrainlaste kallal olid sedavõrd koletud, et panid isegi sakslastest gestaapolasi pead vangutama. Seda kõike teatakse Läänes väga hästi, ainult et nüüd, kus Ukrainat Euroopa Liitu ja NATO-sse tahetakse kaasata, pole sünnis seda meenutada. Vastupidi – kõigis tänase Ukraina hädades olevat süüdi üksnes Venemaa, kes oma karvast kätt vahele ajab.

Miks Kiievi võimule vastu hakati?

Kolmandaks Ukraina keskvõimule vastuhakkamise põhjuseks Ida-Ukrainas ongi veneviha ja Venemaa-vastasuse õhutamine Kiievi võimude poolt. Näiteks kõik need Ukraina hetmanid (Mazepa, Võgovski, Skoropadski jt), kes Venemaa-vastast võitlust organiseerisid, on nüüd rahvuskangelasteks kuulutatud. Maha kistakse mitte ainult Lenini kujusid, vaid hävitatakse kõiki ajaloolisi mälestusmärke, mis Venemaaga seotud. Venekeelset kooliharidust likvideeritakse ja vene keeles rääkimise eest võid mitte ainult Lvivis, Tšernigivis või Vinnõtsjas, vaid ka Kiievis peksa saada jne.

 Muidugi on Moskva võimud aegade jooksul ukraina rahva kallal halbu tegusid toime pannud, ja ukrainlastel on seepärast põhjust Venemaa vastu ka viha tunda. Näiteks hetmanivõimu kaotamine, kasakkonna vabaduste lõpetamine, pärisorjuse kehtestamine, aga ka 1930. aastate näljahäda, küüditamised jm Stalini-aegsed repressioonid. Selliseid asju ei saa rahva mälust kustutada ja neile tuleb objektiivne ajaloolis-poliitiline hinnang anda, seda nii Ukraina kui ka Vene võimude poolt.

 Poliitilistel kaalutlustel viha õhutamine rahvuste vahel riikliku propaganda näol (kahjuks on sellega kaasa läinud ka Vene massiteabevahendid) ei vasta rahvastevaheliste suhete demokraatlikele normidele. Igatahes on kurb vaadata, kuidas kaks idaslaavi suurrahvast, kellel ühine etnilis-kultuuriline, usuline, keeleline ja riiklik alge, on sisemiste ja väliste poliitiliste tegurite tõttu sellisesse vastasseisu sattunud.

Kollapsist pääsemise ponnistusi

Kuna Ukraina riigina ei ole seniajani suutnud end teostada, siis selleks, et majanduslikust, sotsiaalsest, poliitilisest, aga ka sõjalisest kollapsist välja pääseda, on uus Ukraina võim otsustanud Ukraina anda läänemaailma kahe vägeva meelevalda: USA & NATO – poliitilis-sõjaliselt, Euroopa Liit – majanduslikult.

 Kõik oleks tore ja läheks ludinal (kuigi ei kujuta hästi ette, mis rahadega Ukraina-sugune suur riik kriisist välja aidatakse ja mil moel sealne majandus iseseisvalt toimima saadakse), kui ainult see kuradi Venemaa, nagu juba öeldud, oma karvast kätt sinna vahele ei ajaks!

 Loomulikult mängib Venemaa oma mängu, aga mida muud jääb tal üle, kui n-ö kõhu alla, aladele, mis ajalooliselt osa Venemaast, toimetama tullakse? Olukorras, kus riigi julgeolek geopoliitilisest aspektist lähtuvalt on ohustatud, pidi Venemaa reageerima, kui ta üldse veel suurriik (kasvõi regionaalne) tahab olla. Sellepärast Venemaa majanduslikult kõvasti kaotab talle Lääne poolt peale pandud sanktsioonide tõttu, aga mis teha, kui poliitiline hind on tekkivatest majandusraskustest hoolimata Venemaa jaoks olulisem...

 Mis puutub Ukrainasse, siis minul küll suurt usku Porošenko–Jatsenjuki ettevõtmistesse pole. Et nüüdsest hakkab riik ennekõike rahvahuvide eest seisma, et oligarhid pannakse paika ja korruptsioon kaob, et kõik liberaal-majanduslikud ja sotsiaalsed reformid teostatakse, et Ukraina ühtsus taastatakse jne jne.

 Muidugi oleks ülimalt tore, kui see kõik teostuks ja lõpuks ometi saaks Ukrainast normaalse arenguga riik.

KARL ADAMSON, pensionär, Tallinn

[fotol} Mullaviljakuselt kuulsa Ukraina rahvuslilleks on päevalill.

Jaga |