![]() Miks ajakirjanikud poliitikasse lähevad?HEIMAR LENK, 11. detsember 2002See küsimus kerkis möödunud nädalal taas. Seekord seoses telemehe Enn Eesmaa tulekuga Keskerakonna valimisnimekirja. Nädal tagasi, esmaspäeval, kui nimekiri riikliku valimiskomisjoni kodulehele üles riputati, sai sellest kohe tõeline koduvillane sensatsioon. Aga võibolla isegi ðokk. Et kuidas ikka ajakirjanikud kandideerida julgevad ja seda veel keskpartei nimekirjas. Eesmaa kodukanal TV3 tundus eriti rabatud olevat ja lõi kolmkümmend aastat ekraanil säranud näo samal õhtul telepurgist minema. Uudis polevat tasakaalus, kui Eesmaa seda loeb, sädistas tema tooli peal koha sisse võtnud noor kolleeg. Huvitav! Kui uudise objektiivsus Eesmaa näost olenes, siis pole ju TV3 ammuilma enam tasakaalus olnud. Eesmaa on seal enamiku tähtsaid teateid ette lugenud. Raskemasse olukorda sattus ETV. "Unetuse" saade oli juba salvestatud ja nii tuli Aleksandr Tðaplõgin veel neljapäevalgi ekraanile lasta. Mina vaatasin mõlemat saadet suure lootusega viimase kaadrini. Ma lootsin lilli näha. Soliidse telekanali soliidne juht pidanuks ju oma õnne ka vaatajate ees jagama. Tema firmast kutsutakse inimene parlamenti kandideerima. Mõelda vaid! Milline austus, milline reklaam! Kuid võta näpust. See, mille puhul ameeriklaste NBC kanali peadirektor uudisteankrule kopsaka lahkumispreemia kirjutanuks, tekitab Eestis hoopis solvumist, pahameelt ja kadedust. Miks? Arvan, et kadedus pole viimane põhjus. Eks oleks mõni televisiooni tippjuhtki meelitatud, kui talle kultuuriministri kohta pakutaks. Aga näe, ei tehta ettepanekut. Kuid rohkem kui kadedus, mängib meie konkreetse näite puhul rolli valimisnimekirja erakondlikkus. Kuidas ikka saab üks tuntud ajakirjanik läheneda kogu meedia poolt põlatud keskparteile? See küsimus ei mahu paljudele kuidagi pähe. Isegi eravestluses mitte. Kui Jaana Padrik astus eelmiste valimiste ajal Isamaaliidu valimisnimekirja ja hiljem ka parteisse, ei pannud seda ükski meediaväljaanne pahaks. Kui aga Marika Tuus enne kohalikke valimisi Keskerakonna nimekirja astus, läks lahti tõeline kisa, et tarbijate huvid olla reedetud. Et ETV juhtkond populaarse tarbijakaitsesaate "Knopka" juba pool aasta enne Tuusi kandideerimist kinni pani, seda ajalehed ei meenutanud. Tegelikult reetis ju tarbija huvid avalik-õiguslik televisioon, mitte tema kompromissitu ajakirjanik. Tema kaotas küll oma saate, kuid astus poliitikasse, on täna Tallinna linnavolikogu tarbijakaitsekomisjoni liige ning kaitseb tarbijat veelgi jõulisemalt edasi. Siit saame vastuse ka küsimusele, miks ajakirjanikud poliitikasse lähevad. Selleks, et ennast teostada, arvan ma. Teha seda endisest kõrgemal tasemel. Kui ajakirjanik suudab tarbijat kaitstes vaid hea saate ekraanile tuua, siis parlamendi liikmena võib ta tarbijale tema kaitseks uue ja parema seaduse kinkida. Et ükski väljaanne reeglina keskpartei maailmavaadet ei propageeri, siis Keskerakonna toetajail on pressis eriti keeruline olukord. Kui mõnel ajakirjanikul juhtub selline maailmavaade olema, siis peab ta toimetuses oma suu kinni hoidma ja seltskonnas ringi liikudes sõnu valima. Erakonna liikmena võib ta oma poliitilise eelistuse selge sõnaga välja öelda. Ajakirjanikust poliitikuni on vaid üksainus samm. Kui keegi suudaks mulle nimetada üheainsagi sõltumatu ajakirjaniku, kelle poliitilisi eelistusi avalikkus ei teaks ja kes nõustuks kirjutama ühtemoodi hea ajakirjandusliku portree Lennart Merist ja Arnold Rüütlist, siis sooviksin ma selle ajakirjanikuga tuttavaks saada. Arvan, et ka tema sobiks parlamenti, kuigi ta pole avaldust veel kirjutanud. Kuid samas tean ma, et teda ei ole olemas ja avaldust ei tule. Ka ajalugu ei paku lohutust. Winston Churchill - töölisliikumise ja oktoobrirevolutsiooni vihasemaid vaenlasi ning kommunismi elukutseline vihkaja. Enne poliitikuks hakkamist aktiivne ajakirjanik, publitsist ja Briti koloniaalsõdade aegne tunnustatud rindereporter. Vladimir Uljanov - töölisliikumise suurim juht ja oktoobrirevolutsiooni üks mootoreist ning elukutseline sotsialismiehitaja. Küsimusele, mis on teie elukutse, vastas ühtemoodi kuni surmani - ajakirjanik. KESKMÕTE Kui keegi suudaks mulle nimetada üheainsagi sõltumatu ajakirjaniku, kelle poliitilisi eelistusi avalikkus ei teaks ja kes nõustuks kirjutama ühtemoodi hea ajakirjandusliku portree Lennart Merist ja Arnold Rüütlist, siis sooviksin ma selle ajakirjanikuga tuttavaks saada. Viimati muudetud: 11.12.2002
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |