Kes ikkagi on vabadusvõitleja?

HEINO KÄÄN,      04. oktoober 2006


Riigikogus on ühekorraga menetluses koguni kaks vabadusvõitlejaid käsitlevat seaduseelnõu. Vahest on õigustatud meediaski selleteemalist arutelu ärgitada? Asjakohane oleks tuua avalikkuse tähelepanu keskpunkti üks autoriteetne dokument – Max Jakobsoni juhtimisel koostatud "Inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni aruanne".

Kerkib küsimus: kuidas hinnata mehi, kes aastail 1941–1943 vabatahtlikult läksid mitmesugustesse Saksa julgeoleku- ja politseiüksustesse? Nende tegevus Peipsi taga, samuti ka lõunapool, Valgevenes jm partisane jahtides ning kohalikke elanikke represseerides on täiesti võrreldav hävituspataljonlaste tegudega.
Siinkohal pöördumegi Max Jakobsoni komisjoni aruande poole. Loeme: "Komisjon on jõudnud järeldusele, et Eesti Leegion ja mitmed Eesti politseipataljonid võtsid aktiivselt osa haarangutest ja juutide mahalaskmisest vähemalt ühes Valgevene linnas (Novogrudok), …samuti Valgevene ja Poola tsiviilisikute küüditamisest Saksamaale…"; "Arvestades maskeerivat kõnekasutust kuritegude varjamiseks ("partisanidega võitlemine"), väidab komisjon, et vähemalt osa Eesti politseipataljonide tegevusest on kvalifitseeritav inimsusevastaste kuritegude või genotsiidina."
Loeme ka konkreetsetest faktidest: "Siiski on õnnestunud nõukogude perioodi kohtuprotsesside ja Eesti arhiivimaterjalide alusel dokumentaalselt tõestada, et Eesti üksused võtsid aktiivselt osa vähemalt ühest haarangust ja massimõrvast Valgevenes. 36. politseipataljon osales 7. augustil 1942. a. Novogrudokis seni ellu jäänud juutide kogumisel ja mahalaskmisel…Uurimistöö käigus on leitud ka tõendusmaterjali, mis lubab seostada 286., 287. ja 288. politseipataljoni inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidiaktidega."
Paraku valitseb meil täiesti ilmselge tendents panna kõik Saksa mundris tegutsenud mehed ühe mütsi alla ja, Sinimägedes toimunust lähtudes, kuulutada nad in corpore Eesti vabadusvõitlejaiks.
Kas siis ka need, keda võib võrrelda hävituspataljonlastega? Sest lõpuks koondati kõik erinevas alluvuses olnud Eesti väeosad, niipaljukest kui neis mehi veel ellu oli jäänud, Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast Sinimägedesse kokku.
Kas nad siis on oma varasematest süütegudest priid?
Sellisest tendentsist räägib kasvõi asjaolu, et kõnealusest aruandest pole meie ajaloolased ega poliitikud sisuliselt kõnelnud. Ka Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi artiklis (Sirp, 16. VI) on konkreetsustest mööda mindud või neid ümaramaks lihvitud.
Siintoodud tsitaadid on võetud Stockholmi Eesti Päevalehest, kus peeti vajalikuks läbi mitme numbri ära tuua aruande ühe osa "Saksa okupatsioon Eestis 1941–1944" tõlge (2006, nr. 17–19).
Sealt loeme järgmistki: "Kuid need isikud, kes teenisid nimetatud üksustes inimsusevastaste kuritegude toimepanemise ajal, peavad oma tegude eest vastutama." Ja veel loeme: "Komisjon usub, et ohvriks olemine ei välista kuritegude toimepaneku võimalust. Seadusekuulekas rahvas peaks toimepandud kuritegudest aru saama ja need hukka mõistma, samuti ka nende sooritajad. Pole õige süüdistada tervet rahvast üksikute tema kodanike poolt toime pandud kuritegude pärast; kuid sama ebaõiglane on lasta kurjategijatel ohvri kuuehõlma taha varjuda."
Veel mõnigi küsimus jääb õhku rippuma.
Jüri Uluotsa kui presidendi kohusetäitja üleskutseid 1944. a. veebruaris ja augustis on seni peetud peamiseks lähtealuseks Sinimägede-meeste kuulutamisel vabadusvõitlejaiks, Eesti Vabariigi iseseisvuse eest sõdijaiks.
Kes olid need tuhanded mehed, kes enne 1944. a. veebruari, juba 1943. aastal ja 1944. aasta alguses, Hjalmar Mäe mobilisatsioonikutsele järgnesid? Pealegi taunisid rahvuslikud ringkonnad tollal mobilisatsiooni ja sellele kuuletumist.
Veel üks aspekt: eesti mehed Saksamaa eest sõdimas 1945. aastal. Neid Eesti vabadusvõitlejaiks pidada pole vähimatki põhjust, sest Eesti oli juba kaotatud. Käis mõttetu võitlus praktiliselt juba sõja kaotanud natsliku rezhiimi eest.
Ka on tõstetud küsimus kõigi metsavendade valikuta kuulutamisest vabadusvõitlejaiks. Saarlased mäletavad hirmu- ja õuduslugusid Elmar Ilbi veretöödest rahulike inimeste kallal. Mandril teatakse sedasama Hirmus-Antsu kohta. Kas niisugusedki mehed kuulutatakse kangelasteks?
Jääb üle tõdeda, et pilt on kirev ja segane. Pole reaalselt võimalik leida selles segadikus üheseid ja arvestatavaid kriteeriume, mille alusel kedagi vabadusvõitlejaks kuulutada. Eriti, kui tahta seda teha riiklikul tasemel, juriidiliselt pädevalt. Muide, kas üheski riigis on midagi seesugust tehtud?
Jah, võib ju vastu võtta niisuguse udukogu, nagu kaitseminister Jürgen Ligi ja valitsus on Riigikokku saatnud. Sisuliselt oleks see mõttetu ega rahuldaks õieti mitte kedagi. Ilmselt oleks õigem jantimine seesuguse seadusega üldse lõpetada. Sest rahvusfundamentalistide eelnõu tõotaks kaasa tuua samasuguseid komplikatsioone, nagu Lihula samba lugu või rahulepingu preambula.
Küll aga tasuks juba ükskord ette võtta ning ametlikul tasemel selgelt ja üheselt lahti öelda neist, keda Max Jakobsoni aruanne peab kurjategijaiks – inimsusevastastes kuritegudes, genotsiidis osalejaiks. Et meil oleks alus rahvusvahelises suhtluses kindlalt ja ühemõtteliselt väita: Eesti riigil pole fashismi ja natsionalismiga midagi ühist.
Aga mitte ainult rahvusvahelisel tasemel. Küllap niisugune deklareering aitaks leevendada ka Pronkssõduri ümber möllavaid kirgi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)