Tõeline isamaalane kõneleb oma isamaast vaikselt

22 aastat tagasi 20. augustil olin Ida-Soomes Luumäel, kus avati mälestusmärk Eesti meestele, kes JR 200 ehk jalaväerügemendi nr 200 koosseisus võitlesid koos soomlastega Nõukogude Liidu armee vastu Soome vabaduse eest. Eesti ei võidelnud NSV Liidu vastu, küll aga eestlased Saksa mundris.

Au neile, kui nad tegid seda oma südametunnistuse ajel. Mu oma lähisugulane oli nende seas. Ent see ei anna muidugi õigustust kogu Hitleri kolmandale Reichile. See oli kuritegelik režiim. Nagu iga režiim, kes hakkab teostama poliitikat, mis seab ühe rahvuse teisest kõrgemale või kuulutab mõne rahvuse esindajad a priori oma verivaenlasteks. Paraku näeme sarnaseid tendentse tänases Eestis ja see on jube.

Aatelisus välistab natsionalismi

Lugedes meie online-portaalides avaldatavaid kommentaare tekib mul kohati tunne, et paljud eesti keeles kirjutavad inimesed on tegelikult Eesti suurimad vaenlased. Kuidas saab otsustada kellegi aususe, arukuse ja heade kavatsuste üle selle põhjal, mis keelt ta kõneleb või ei kõnele, missugust rahvust esindab, kes on ta vanemad, kelleks ta iseennast peab?!

Maailmas on tuhandeid rahvusi ja ükski neist pole teisest parem. See, et olen sündinud eestlasena, on suur juhus, sest mina pole valinud oma vanemaid. Nad on sattunud elama sellesse maailmanurka ja püüdnud siin hakkama saada. Kahjuks mitte eriti õnnestunult. Nende rahvus pole sellele kuidagi kaasa aidanud, pigem vastupidi. Me oleme tegelikult oma rahvuse vangid.

Tänases Eestis räägitakse taas vastu rinda tagudes aatelisusest. Mis on aade? Kõige kõrgem aade on inimlikkus, humanism, kõigi inimeste võrdsus nende rahvusest, nahavärvist, usutunnistusest hoolimata. Tõeline aatelisus põhineb mitte sellel, mis keelt keegi räägib, vaid tema headel tavadel, kultuursusel, tervislikkusel, oma traditsioonide austamisel, nende edasikandmisel ja järgmistele põlvedele pärandamisel.

Eestis tundub see järjepidevus täna järsult katkevat. Jah, me korraldame propagandistlikke rahvuslikke üritusi, aga pahatihti jäävad need väga pinnalisteks, üldsõnalisteks, „kolmele koduvärvile“ toetuvaiks. Paljud eestlased arvavad, et kui lipp lehvib, siis ongi kõik korras. Kahjuks nii see pole.

Tegelik aatelisus seisneb ligimesearmastuses, soovis oma kaasinimestele head teha, olgu või igakuise annetusena tänavalaste heaks, toiduga kodutuile, meie ligi kolmandikule vaesuses elavaile peredele, kuulugu nad mis tahes rahvusesse, kõnelgu meile mõistetamatut keelt, järgigu meie jaoks arusaamatuid usukombeid. Tõeline aateline eestlane peab olema eelkõige INIMENE, ja alles seejärel eestlane.

Eesti rahvas on tänaseks juba alla miljoni suurune ja pudeneb aina kiiremas tempos mööda maailma laiali. Meie riik ei suuda enam oma rahvast kinni hoida, sest selles riigis on 22 aasta jooksul tehtud palju põhimõttelisi vigu. Mõnda neist polegi enam võimalik parandada. Pealegi sulandume nagunii 20–25 aasta jooksul ühinevasse Euroopasse. Ja meie ei otsusta enam siin, kes koos meiega sellesse Euroopasse kuuluvad. Ainus, mida me veel suudaksime, oleks inimlikkuse, tõelise aatelisuse ausse tõstmine siin ja täna.

Isamaast tuleb kõnelda vaikselt

Jah, 25 aastat tagasi hõiskasime kõik koos isamaalisi laule, sest see oli julgustuseks meile, et me rahvana tahame aegade voolus püsima jääda. Me laenasime mõtteid neilt, kes 100 aastat varem olid rahvusluse ideaali eestlaste ette püstitanud – Jannsenilt, Jakobsonilt, Hurdalt. Rahvusluse kui kultuuri järjepidevuse ideaali, mitte kitsarinnalise natsionalismi ega võõraviha ülistamise.

Täna peaksime aga rääkima isamaast vargsi ja vaikselt, püüdma jõuda selgusele iseendas ja selles, miks meil on oma riik ja miks ta on oma rahvale üha rohkem selja pööranud. Miks peagi juba sajad tuhanded siit lahkuvad, miks ei hoia neid enam kodumaal isamaalised laulud ega lipu lehvitamine. Küllap sellepärast, et iga inimene mõtleb siiski eelkõige sellele, kuidas ise ellu jääda, inimväärselt elada ja oma perele parimat pakkuda.

Nii mõtlevad sadade teiste riikide inimesed ja ilmselt teevad nad oma valiku mitte kõlavate sõnade pärast, vaid lootuses edasi kesta. Seepärast tulebki täna isamaast kõnelda vaikselt ja küsida, palju seda isamaad veel meil tegelikult alles on jäänud. Nii majanduses, kultuuris kui elukeskkonnas üldse. Aus olles – ikka väga vähe. Ja see on tõsisem mure kui see, kui isamaalised me olla suudame.

MART UMMELAS

60-aastane

Toimetuselt: Mart Ummelasel oli 20. augustil 60. sünnipäev. Ta oli peategelane viis aastat tagasi ilmunud Kesknädala „Nädala juubilari“ rubriigis.

Jaga |