Globaalne hävitustöö looduse kallal käib täie hooga

 Viimastel sajanditel on inimkond tõesti hiigelkogustes põletanud fossiilseid kütuseid ning seeläbi on vabanenud hiigelhulgal süsinikdioksiidi, lisaks väävli- ja lämmastikuühendeid ning muid kahjulikke gaase. Varem või hiljem peab selline tegevus lõppema, sest vähemalt kivisütt peitub maapõues tunduvalt rohkem, kui jätkub atmosfääris hapnikku selle põletamiseks. Kust ja kuidas nii palju fossiilset süsinikku maapõue üldse sattus?

 Meenutades koolis õpitut, tuleb järeldada, et fossiilkütuste süsinik pärineb nii või teisiti õhust. Aegade jooksul on Maa atmosfäärist läbi käinud määratutes hulkades süsinikdioksiidi, mida saatsid õhku nii vulkaanid ja põlengud kui ka kõige tavalisemad bioloogilised laguprotsessid. Ometi on süsihappegaasi osakaal atmosfääris püsinud üsna stabiilsena kuni viimaste sajandite tööstusrevolutsioonini. Nagu õpetati vist juba alg-, kuid vähemalt põhikoolis, on süsihappegaas loomse (ehk lagundava) organismi seisukohast tõepoolest eralduv jääkprodukt. Taimsele (fotosünteesivale) organismile on süsihappegaas aga elutähtis tooraine orgaaniliste ühendite moodustamiseks. Sest ärgem unustagem: elu planeedil Maa on süsinikupõhine.

 Aastasadu, -tuhandeid ja -miljoneid pole süsihappegaas olnud ohtlikuks saasteaineks, vaid defitsiidiks, mille kättesaadavusest sõltus taimede kasvukiirus. Pingelises konkurentsis haarasid muistsete aegade taimekooslused iga ettesattuva süsinikdioksiidi-molekuli ja muutsid need orgaanilisteks ühenditeks. Õhust püütud süsinik talletus ja ringles maapealsetes metsades, soodes ning muudes kooslustes, kuni geoloogilised protsessid orgaanilise aine sulgesid maapõue ning puudest, samblast, vetikatest jm said aja jooksul kivi- ja pruunsüsi, nafta, põlevkivi, turvas.

 Vastupidiselt volitatud kliimaspetsialistidele arvan, et fossiilsete kütuste väljakaevamine ja ärapõletamine pole inimkonna suurim pahategu planeedi Maa suhtes. Kõige suurem ja saatuslikum pahategu on suure produktiivsusega, s.t suure süsinikutarbe ja -sisaldusega looduslike koosluste järjepidev hävitamine. Iga mets, olgu troopikas või parasvöötmes, hoiab tüvedes tohutut hulka süsinikku ning puude jämenedes salvestab seda juurdegi. Tõsi, kui lasta metsal piisavalt kaua kasvada, jõuab ta kliimaksseisundisse, kus sünni tasakaalustab surm, fotosünteesi – lagundamine. Võrdseteks muutuvad ka seotava ja eritatava süsihappegaasi kogused. Kuid ikkagi säilitab mets maksimaalse biomassi koos sinna salvestatud süsinikuga. Märgalad, kus kogunevad turvas ja muud orgaanilised setted, suudavad süsinikku isegi ringlusest välja viia. Küllap seovad ja setitavad palju süsinikku ka merede ja ookeanide vetikad; paraku upub maailmamerigi üha kasvavasse saastesse.

Nagu ilmneb, suutsid kivisöeajastu soodes ja märgades metsades kasvanud sõnajalad, kollad ja osjad eriti tõhusalt viia süsihappegaasi atmosfäärist setetesse. Maakera ajaloos on kliimamuutused tugevasti muutnud metsade levikut. Kliima mõjutab metsi, kuid kehtib ka vastupidine: mets mõjutab kliimat. Muu hulgas talitleb iga puu pumbana, imades pinnasest vett ja aurustades seda atmosfääri. Kuigi kurdetakse ja kardetakse põudade ning kõrbete pealetungi, ei taheta säästa veevaeguse eest kaitsvaid metsi.

 Viimastel aastatuhandetel on metsad pidevalt taganenud inimkonna ambitsioonide ees, asendudes algul istanduste, põldude ja karjamaadega, lõpuks aga kõrbetega. Viimastel sajanditel, eriti kümnenditel ei suuda tublisti pinda ja massi loovutanud looduskooslused kõike inimkonna toodetud saastet enam ümber töötada. Samas, midagi kaasaegsemat peale tasuta loodusliku puhastusteenuse pole inimmõistus seni leiutanud. Kuigi hakatakse taipama, et keskkonda piiramatult saastada pole mõeldav, ei tunta tõsisemalt muret, millises seisukorras on Maa rohelised puhvrid. Piisavalt ei väärtustata isegi suuri puid ega ilusaid lilli, rääkimata siis pisikeste sammalde, seente või mikroobide hindamatutest teenetest Maa elamiskõlblikuna hoidmisel.

 Muidugi on tervitatav, et fossiilsete kütuste süüdimatut põletamist piirata püütakse, kuid fossiilkütuste asemel nn taastuvate energiaressursside senisest laialdasem kasutuselevõtt ei tarvitse automaatselt vähendada kasvuhooneefekti. Näib, et ka äsjasõlmitud kliimakokkuleppes ei rõhutata või isegi ei mainita looduslike koosluste, eriti suure produktiivsusega looduskoosluste (metsad, märgalad) tingimusteta kaitsmise vajadust. Süsihappegaasi üldhulk ei olene ainuüksi selle toodangust, vaid ikkagi kogubilansist, tootmise ja tarbimise suhtest. Nagu muuski majanduses, tekitavad häired mingi produkti tarbimises sedamaid ületootmise koos järgneva kriisiga. Globaalne süsinikuringlus, ühtlasi ka energia- ja eluringe Maal, näib olevat sattunud kriisi. On uskumatult üllatav, et kasvuhooneefekti tõega loodetakse leevendada, huvitudes vaid toodetava süsihappegaasi hulgast ja mitte sugugi selle reaalsest tarbimisest.

 Nii ühekülgselt suudavad kompleksseid probleeme lahendada ainult ühe ajupoolkeraga mõtlevad tehnokraadid, muidugi üha hullemate probleemide tekitamise hinnaga.

Sellel taustal mõjuvad õõvastavalt jutud fossiilsete kütuste asendamisest taastuvenergiaga. Üldse saab mis tahes ressursi taastuvusest rääkida vaid tingimisi, sest kõik taastuvateks liigitatud loodusressursid, näiteks puit ja turvas sisaldavad üht põhimõtteliselt taastumatut komponenti, nimelt aega. Iga aastarõngas puutüves, iga kiht turbalademes on ennekõike orgaanikasse investeeritud aeg. Ning just taastumise aega ei taha inimkond loodusele jätta, vähemalt mitte enne, kui lõputu majanduskasvu dogmat pole asendatud taotlusliku nullkasvuga, veel parem kestliku kahanemisega. Rääkimata tõsiasjast, et lisaks piisavale ajale tuleb tagada ka kõik muud taastumiseks vajalikud tingimused. Ammu on ületatud piir, kus looduse spontaanse taastumise võime suudaks kõik inimkahjustused korvata.

 Üha kasvav inimkond vajab üha rohkem energiat üha suurema entroopia (korrastamatusemäära) tekitamiseks. Kõneldes üleilmsest soojenemisest, pakub huvi, kui palju energiat lisaks Päikeselt saabuvale ikkagi maksab täiendavalt vallandada, enne kui jalge all tuliseks muutub. Teatavasti on kütta alati lihtsam kui jahutada. Sekka õhutatakse energiat säästma, ent siingi kehtib optimum. Kui säästmisse panustatav energia ületab kokkuhoitu, on tegu ilmselt äriprojektiga.

 Ekstra eksitav termin on „roheline energia“. Nagu mainis teles Igor Gräzin, otsinud kadunud akadeemik Endel Lippmaa eufemismi „roheline” kuuldes selle varjust alati vargust. Palju ammusemast telesaatest meenub Lippmaa hoiatus, et Marek Strandberg oma tuulikutega maakera pöörlemist seisma ei paneks. Hoidku meid kõiki selle eest, et ilmaski õhtule ei saa. Et mul endal füüsikuharidus puudub, jäägu päikese-, hüdro-, tuule- ja tuumaenergia, ammugi eksootilised energialiigid minust siinkohal käsitlemata.

 Tunde- ja mõistusevastane on jälgida rabade paljakskoorimist ning metsade maharaiumist „rohelise energeetika“ sildi all. Metsavööndis asuvate riikide üleilmseks missiooniks on metsapuudes siduda ja hoida võimalikult palju süsinikku. Kõrberiigid seda meie asemel parimagi tahtmise korral teha ei saa. Rääkimata siis sellest, et iga rikkumata raba on globaalses mastaabis ammugi loodusharulduseks muutunud.

Terve talupojamõistus

ütleb, et kõige ökoloogilisem on puidust energiat toota nii vahetult, kohapeal ja kadudeta kui võimalik. Ökoloogiliselt mõtlev inimene ei lähe metsatöödele harvesteriga. Tema läheb sinna sae ja kirvega, käsikäru, hobuse või väiketraktoriga, maksimaalselt säästes fossiilseid vedelkütuseid. Ökoloogiliselt mõtlev inimene valib kütteks kuivanud ja murdunud puud, mille elutsükkel on lõppenud, ning jätab teised uusi aastarõngaid kasvatama. Ülestöötatud puidul laseb ta korralikult kuivada ning põletab selle siis tehniliselt heas korras küttekatlas või koduahjus. Nii on reaalsed energiakulud ja -kaod kõigis etappides võimalikult väikesed.

 „Roheliselt“, teisisõnu, majanduslikult mõtlev energeetik seevastu läheb metsa harvesteriga, säästmata pahatihti ka põlismetsi, hoiu- ja kaitsealasid, looduslikke pühapaiku. Eelistatult võetakse sihikule jämedad, heas kasvujõus palgipuud. Maha jäävad kõverikud, igerikud ja äbarikud, kuivanud ja murdunud eksemplarid, mille raiumine ei tõota kasumit, seega – ei tasu vaeva. Muidugi ei lubata metsakuiva ja tuulemurdu koristama asjahuvilisi eraisikuid, vähemalt mitte jõukohase hüvitise eest. Varutud puud veab „roheline energeetik“ rohke fossiilkütuse jõul võimalikult kaugele puiduveskisse ja sealt põlevkivikatlasse, et alandada sisendi kütteväärtust ja tõsta toodetava energia omahinda. Hakkepuidu abil toodetud „roheline“ elekter, muu mustaga segiläbi, jõuab mööda pikki pingeliine lõpptarbijani, kes kasutab seda näiteks elektriauto laadimiseks või elektrikütteks.

 Mõistagi on nõnda talitades nii energiakaod kui ka saastehulgad igas energia muundamise ja edastamise etapis suurusjärgu võrra suuremad. Turundusnipp seisneb selles, et lõpptarbija maksab kõik kaod ja kulud „taastuvenergia“ nime all kinni. „Roheline energeetik“ pöörab reaalse energiakulu otse imeväel rahaliseks tuluks. Nüüd on küll taastuvenergia eest eraldi maksu küsimine Euroopa tasandil kahtluse alla seatud, aga esialgu mitte enamat.

Terve talupojamõistus ütleb sedagi:

kui edaspidi soovime kohalikust puidust rohkem taastuvenergiat toota, tuleb meil asuda metsade pindala otsustavalt laiendama. Ei saa korraga kahte head: ahju pandud puud muutuvad süsihappegaasi sidujatest ja hoidjatest selle allikateks. Raiesmikele istutatud pisikesed puutaimed asuvad tasapisi süsinikku tarbima ja talletama – aga esialgu väga vähe ja aeglaselt; täishoo ja täismassi saavutamiseks vajavad nad hulga aastaid. Ammu enne seda ähvardab neid uus raiering, sest ahnel inimesel on alati kiire.

 Muiste aletasid meie esivanemad palju põlismetsi põldudeks. Raiutud puud põletati kohapeal, et väetada maad tuhas leiduvate mineraalainetega. Puujuured hangivad sügavamatest pinnasekihtidest vees lahustunud mineraalseid ühendeid, need talletuvad tüvedesse, puidu kõdunemisel või põlemisel satuvad aga mulda. Nii toimus looduses paljude puupõlvkondade, paljude aastatuhandete jooksul, enne kui kujunesid tänapäevased metsad. Kui aga puit metsast elektrijaamakatlasse vedada, satuvad kõik hinnalised mineraalained tuhamägedesse ning ärakurnatud metsapinnas varem või hiljem vaesub. Nagu teada, vaesusid küllalt kiiresti ka esivanemate alepõllud. Viimaks seisti ikkagi vajaduse ees taastada mullaviljakus ning säilitada terviklik aineringe.

 Kui me ei taha, oska ega suuda tagada terviklikku aine- ja energiaringet planeedil Maa, siis üksnes fossiilse süsiniku oksüdeerimist piirates kaugele ei jõua. Kui ikkagi napib süsihappegaasi tarbijaid, võib mõne tõhusama vulkaani aktiveerumine inimkonna ühise pingutuse mõnede päevadega nullida. Nagu kinnitab Maa geoloogiline ajalugu, on selliste pursete toimumine vaid aja küsimus.

Geoloogid ja klimatoloogid on prognoosinud

sedagi, et kui kerkinud maailmameri tulevikus laialdasi rannikualasid üle ujutab, hakkavad madalates rannikumeredes intensiivselt ladestuma karbonaadid, selleks vajalik süsihappegaas seotakse õhust, ning ülemaailmne kasvuhooneefekt tasapisi taandub. Nähtavasti suudaks loodus piisava ajavaru korral lahendada enamiku inimkonna tekitatud probleemidest, sest emakesel Loodusel on tulevikuks alati mitu stsenaariumi ega ole tal ka kommet kuhjata kõiki mune ühteainsasse korvi.

 Looduse jaoks kõige probleemsem gaas tundub olevat hoopis metaan, millele ei leidu nähtavasti kuigi palju huvitatud tarbijaid. Kasvuhoonegaasina olevat metaan aga süsihappegaasist vähemalt 20 korda tõhusam. Seega peaksid roheliselt mõtlevad energeetikud jätkuvalt nuputama, kuidas biogaasi ja muud atmosfääri lekkivat metaani võimalikult tõhusalt koguda ja kütteks kasutada. Kuidas ikkagi parata, et Siberi avarustes põlevad rahumeeli naftapuurijate „igavesed tuled“, samas vabaneb sulava igikeltsa alt ja igikülmunud järvede põhjast üha ja üha uut metaani?

 Vaadates telepilti kliimakonverentsi saalist, tekkis mõte, kui määratult suur on õigupoolest sellise hiigelehitise ja hiigelürituse energiakulu ning kui suur on selle energiakulutuse pealt teenitav kasum? Siinkohal sõnastaksin nüüdisaegse inimkonna suurima paradoksi: mispärast ikkagi on energia kulutamine kasumlik ja selle säästmine kahjumlik? Mispärast ikkagi on looduse hävitamine, kuigi kahjulik, aga see-eest kasumlik; looduse säästmine küll kõigile kasulik, aga ometi kahjumlik? Miks ei ühti meie majanduses seeasemel kasu ja kasum, kahju ja kahjum? Pangu kõrgeltharitud loodus- ja majandusteadlased siinkohal pead kokku ja katsugu see kurioosum kuidagimoodi lahendada.

 Varasemad kliimakokkulepped (nt Kyotos) on osutunud eelkõige saastekvootide väljaarvutamiseks, väljakauplemiseks, ärajagamiseks ja edasimüümiseks, teisisõnu – süsiniku- ja kliimaäriks. Avalikkusele räägitakse paljut, viisakalt väljendudes, ebaveenvat. Imekombel see toimib, sest hetkest, mil inimene lakkab kriitiliselt mõtlemast, on teda võimalik hüpnotiseerida. Nagu õpetas keegi kehvasti lõpetanud propagandist: mida suurem vale, seda rohkem uskujaid. Eriti veenvalt mõjuvad tavainimesele valgetes kitlites teadlased, kes nähtavasti valdavad protsentarvutust.

 Ka äsjalõppenud konverentsi meelisteemad ei koondunud niivõrd looduse säästmise kui saastekoguste, kahjutasude ja uute tehnoloogiate ümber. Kõike sellist saab väljendada rahasummades, ning seekord on keskkonna kaitseks ette nähtud rahad eriti suured: üle triljoni euro aastas iga järgneva 35 aasta jooksul. Kui suur arv on õigupoolest triljon, oskaksid une pealt öelda ehk astrofüüsikud. Isiklikes ajusoppides tuhnides pakun, et triljon võiks olla 10 astmes 12 ehk miljon miljonit. Inimkonna koguarvu (nagu ka Päikesesüsteemi vanust või Eesti riigieelarvet) väljendatakse hetkel miljardites, seega tuhat korda väiksemates ühikutes.

 Võib vaid oletada, kui innukalt ja ulatuslikult kliimakonverentsi kuluaarides peeti läbirääkimisi ja sõlmiti eelkokkuleppeid, kuidas oodatavaid triljoneid kõige kasumlikumalt investeerida. Küllap hakkab keskkonnaettevõtlus nüüd endisest palju hoogsamalt arenema. Tahaks loota, et kõiki tulevasi rahaeraldisi juba sealsamas kliimakonverentsil mehele ei pandud ning esialgu ollakse veel ehalkäimise staadiumis. Samas kardan tõsiselt, et tavapärase taastuvenergeetika (paisude, tuuleparkide, puiduhakke jmt) eelisarendamine üksnes suurendaks survet olemasolevale looduskeskkonnale.

Sestap pakun siinkohal keskkonnatehnoloogidele mõne idee, mida enneolematult suurte rahadega uurida ja arendada tasuks.

 Hetkeseisuga näib, et põlevkivist elektri tootmise saaks Eestis lõpetada ainult Narva veehoidla allalaskmise teel. Kuni aga põlevkivijaamad töötavad, oleme oma süsihappegaasi toodangult Euroopas, kui mitte muuski maailmas, automaatselt esirinnas. Selle patu kõrval ja hüvituseks – kliimarahade toel võiksime saada aga eesrindlasteks hoopis vastupidisel alal: süsihappegaasi atmosfäärist eemaldamises, salvestamises ning miks mitte ka ärakasutamises. Varem või hiljem peab kogu inimkond leiutama, rajama ja arendama uusi kunstkooslusi, süsteeme ja seadeldisi süsihappegaasi ning muude inimkonna heitproduktide tõhusamaks kõrvaldamiseks ja/või ärakasutamiseks. Võiks seada Eestile kaugemaks eesmärgiks kogu kohapeal tehislikult toodetud süsihappegaasi utiliseerimise. Selleks mõeldud tehnoloogiad põhineksid muidugi fotosünteesil, vahest ka muudel keemilistel protsessidel. Kui soovime atmosfäärist püütavat süsinikku ringlusest kõrvaldada või kütmiskõlblikuks redutseerida taimede abita, peame protsessis kasutama anorgaanilisi energiaallikaid nagu tuul või kiirgus. Loogiline on eesrindlikke süsihappegaasi utiliseerimise tehnoloogiaid arendada kompleksis muu energia- ja kütusemajandusega, nagu ka jäätmemajanduse ja puhastusseadmete arenguga. Muide, meie keskkonnahoidlikud prügipõletustehased on teisipidi süsihappegaasi tootjad.

 Eestis veel säilinud metsad ja rabad kuulutame aga globaalse tähtsusega keskkonnavaruks. Lisaks võiksime taotleda kliimarahadest toetusi strateegiliste süsinikusäilitusmetsade rajamiseks ja rikutud rabade taastamiseks. Kipub olema, et inimestel, kel on uudseid ideid, pole nende teostamiseks vahendeid, iseäranis mitte raha. Isikutel, kel on raha, kipub aga nappima häid ideid.

 Mõistagi on kõige toimivama ja täiuslikuma süsteemi energia hankimiseks ja talletamiseks, aineringluseks ja taaskasutuseks juba ammu leiutanud emake Loodus, aga eks tal oli selleks enne inimese ilmumist üksjagu aega. Muugi maailma kogemusel ei õnnestu suurepäraselt toimivat looduskeskkonda alal hoida pealtnäha kummalisel põhjusel: hindamatu väärtusega looduse säilitamine mittesekkumise teel oleks häbematult odav. Sestap lastakse hästitoimivad looduslikud kooslused ennaktempos hävineda, misjärel tekkinud probleemidele saab asuda juba piisavalt kulukaid lahendusi otsima. Ku(n)i abstraktsele ühiskasule eelistatakse konkreetse isikliku kasumi teenimist, tuleb paratamatult ka kasvuhoonegaaside kinnipüüdmine ja ärakasutamine kellelegi kasumlikuks muuta.

 Loodus seevastu, õnneks või õnnetuseks, meie käest raha ei küsi, ja mida olekski tal sellega teha. Loodus ei vaja raha, vaid rahu. Seda häiriva inimkonna sanktsioneerimiseks on emakesel Loodusel omad võtted ja viisid, isegi kui need ta lastele esmapilgul ebaõiglased tunduvad. Ei tasu ju halbade otsuste ja valede valikute eest enamasti mitte nende autorid, vaid hoopis teised isikud, kes asusid, võib-olla juba sündisid, valel hetkel vales kohas.

 MERIKE MÄEMETS, keskkonnahuviline

Jaga |