Tobedaks peetava rahva kaitseks

LEMBIT KOIK,      30. oktoober 2002


"Kui pisutki mõelda, siis on ikka selge küll - Eesti noore demokraatia traagelniidid lipendavad kõikjal, sealhulgas meie läikivas ja üha kollendavamaks muutuvas nn demokraatlikus ajakirjanduses. Meie ühiskonnas end eliidiks pidav osa on ikka veel paljus põlvpükstes, põeb leetreid ja mumpsi ja muidki lastehaigusi ning püüab n-ö koolist arutult poppi teha nagu algkoolipoisike."
Seesugust arvamust avaldas tõsimeeli üks mu vana kolleeg, kui üle hulga aja tänavanurgal kokku juhtusime ja juttu ajama jäime. Ta oli tõepoolest nördinud. Kommenteeris muidugi äsjaseid valimisi. Ütles, et ajakirjandus taob jälle nn ootamatustetrummi, kõik olevat samuti viltu läinud nagu presidendivalimisedki. Umbes nii, et mis rahvas see meil ikkagi on, kes valib "vale mehe" presidendiks ning oma enamuses toetab Savisaart ja Keskerakonda! Ei aitavat ajakirjanduse "kasvatustöö" ega "suunanäitamine", et "mats jääb matsiks", nagu keegi klassikuist on öelnud. Lühidalt - tobe rahvas!
"Ütle mulle, kas saab normaalseks pidada, et väga paljud noored ja ka juba täiskasvanumad ajalehtedes kirjutajad, kes end ajakirjanikuks tituleerivad ja toimetustest palka saavad, end " Mädchen für alles"-stiilis kõiketeadjaks arvavad, pole üldsegi Ajakirjanike Liidu liikmed, selle ühenduse liikmed, kes kutseühendusena rahvusvahelisse organisatsiooni kuulub," küsis ta minult kui selle kutseühenduse auliikmelt. Mina arvasin seepeale, kuigi ma täpselt ei tea, et ehk on tööandjad kehtestanud mingi pikema katseaja, et kontrollida, kas nendest kirjutajatest ikka saabki kirjutajaid ja kuidas nad oma lojaalsust näitavad, objektiivsusest rääkimata. Ühmas mu vastuse peale ja teatas, et oli hiljuti Soomes käinud ning väitis, et sealsed ajakirjanikud vangutavad pead ega saa aru, mis "loomad" need osa ajakirjanikest on, kes ei austa oma kutseühingut. Soomes olevat ajakirjanike ühendusega liitumine ja kokkuhoidmine auküsimus. Neile, kes sinna ei pürgi, vaadatakse viltu või ei loetagi ajakirjanikeks, kuigi nad katseaja on võrdlemisi rahuldavalt läbinud. "Aga Soomega võrreldes polegi see meie värk mingi ime, sest meil on ju koguni kirjutajaid, kes end kirjanikeks peavad või lasevad end selleks tituleerida, nagu viimasel kirjanike kongressil mõned sellel osalejad hämmelduses olevat öelnud. Rahva lollitamisele ja lolliks pidamisele peaks ikkagi ükskord lõpu tegema!" oli mees resoluutne.
"Mina pole mingi partei liige. Nagu enamik meie rahvast," jätkas ta juttu. "Aga kujutle pilti, millised pealkirjad ja kommentaarid oleks siis lehtedes olnud, kui ennast pikemat aega ja mitmeti smoorinud nn isamaalased ja end mõõdukaiks nimetavad poleks valimistel kõrbenud või oleks vähemalt pisutki paremad tulemused saanud. Ajakirjandustrummid oleks siis hoopis teises timmis olnud ning nii läbipaistvalt poleks ka rahvast tobutatud.
Võin Sulle öelda, et mina andsin oma hääle ühele sümpaatsele kandidaadile väikeses alevis. Olen nüüd seal registris. Ta sai ka volikokku. "See inimene polevat Keskerakonna, Reformierakonna ega selle uue poliitika esindaja, vaid lihtsalt üks toimekas isiksus, keda võib usaldada korralikult asju ajama.
Mu vestluskaaslasel oli veel midagi öelda: "Tead, mul oli hea meel, et Keskerakond nii edukas oli. Ehk jahutab see natuke neid n-ö kompleksi põdevaid eneseimetlejaid ja kõiketeadjaid. Tundub küll, et Keskerakonna programm on teistega võrreldes meie rahva enamikule ehk kõige sümpaatsem. Soovitan seda kõigil poliitikahuvilistel, eriti ajakirjanikel, kes asjast kirjutavad, keskendunult lugeda. Ja räägitagu-kirjutatagu mida tahes, selle partei liider on väga tark inimene. Savisaar mõjub oma analüüsivõimega ja ta pole mingi diktaator, nagu tema vastased püüavad avalikkusele seletada." Oma muljet motiveeris ta oma silmaga nähtuga. Ta oli külalisena, huvi pärast, käinud Keskerakonna kongressil. Seal Saku Suurhallis, mida tahtnud ilma suuremat kulutamata seestpoolt näha, et kaks asja korraga. Ta oli kogenud suurt lugupidamist Savisaare vastu ja oli nautinud sisukat ettekannet. Sest see kergitanud teadvusse üsna tervikliku pildi Eesti oludest ja seisust mitmes plaanis. Loomulikult ka ülesannetest ja kuidas edasi tegutseda, et Eesti paremale järjele viia. Talle olid jäänud sellest väga rahvarohkest ja asjalikust kongressist kõige paremad muljed.
Selliseid arvamusi avaldas üks mu vana parteitu kolleeg. Tundub küll, et argumenteeritult ja objektiivselt. Rahvast oma valikuis tuleb samuti objektiivselt hinnata. Seda kõrgeima võimu kandjat, nagu põhiseaduses väljendatud, tobuks arvata on täielik nõmedus tõesti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)