Noorelt raugastunud Eesti riik

Olukorras, kus Balti riikides on jätkuvalt Euroopa Liidu keskmisest kõrgem majanduskasv, eriti just Lätis ja Leedus, ei ole madalate palkade ja madala hinnataseme säilitamine reaalne. Madal palk ei motiveeri noori õppima raskemaid tehnilisi erialasid, need aga, kes on hea kutsehariduse või tasuta kõrghariduse kätte saanud, suunduvad ennast realiseerima välismaale.

Reformierakonnal puudub igasugune strateegia selle kohta, kuidas arenenud riikidele heaolu mõttes järele jõuda.

Rikkad, kuid vaesed eestlased

Andrus Ansip peaministrina, otse öeldes, sügas üheksa aastat Stenbocki majas mune. Ta ei teinud mitte kõige vähematki selleks, et peatada kapitali või ajude väljavoolu riigist. Korrutati pidevat mantrat tasakaalus eelarvest, kuid see on sama nagu ravida vähihaiget paratsetamooliga.

On üsna absurdne, et vaene Eesti maksumaksja koolitab rikastele Põhjala ühiskondadele arste, insenere ja oskustöölisi, samal ajal kui meie valitsuse tegevusetus omaenda elanike heaolu eest hoolitsemisel sunnib sulgema koole, apteeke ja pangakontoreid ning koomale tõmbama ühistransporti.

Meie majandusbuum, mis kestis aastani 2009, põhines odava laenuraha sissevoolul. Buumile järgnenud majanduskriis, milles me tegelikult ka täna veel elame, aga peatas riigi kiire arengu, ning viimased viis aastat on lõhe meie ja Põhjamaade vahel taas kasvama hakanud.

Ehk siis otse ja lihtsalt: me ei jõua kunagi järele ei Soomele ega Rootsile, sest Eestis leviv liberastia tähendab seda, et riigilaevukest lastakse omatahtsi allavoolu hulpida. Reformierakond ja IRL viskasid oma 7-aastase valitsusperioodi jooksul veel aerud ka vette, et, jumala eest, mitte sõudmisega tegelda või kurssi hoida. Läheb kuis läheb, ja kui meeskonnas tõuseb nurin, küll me neile siis midagi kokku valetame! Nii võiks kokku võtta parempoolsete ideoloogia riigijuhtimisel.

Meil võiks olla odav elekter, kuid IRL tegi kõik selleks, et see suurepärane eelis kaotada. Töötleva tööstuse osakaal on meil alla 20% ja majanduse sellise struktuuriga polegi võimalik kaugele sõita. Üleshaibitud idufirmad annavad SKP-sse tühise osa ja on pigem mainekujundajad kui majanduse elavdajad.

Muide, aastal 2009 voolas Eestist otseinvesteeringuid tagasi välja 200% rohkem kui aastal 2005. Numbrites teeb see 4,76 miljardit eurot. Kuna Eesti selle pealt maksu ei võta (oleme ju niigi rikas ühiskond!), siis maksustasid seda investorite emamaad Soome, Rootsi ja Saksamaa. Nemad ei saa endale lubada luksust suurkorporatsioone poputada.

Oleme jätkuvalt Rootsi koloonia

Muide, Eesti riigi sotsiaalkulud inimese kohta on kõigest 25–30% Euroopa Liidu keskmisest.

Eesti riik ei hooli inimestest, küll aga on pikalt poputatud välismaiseid suurettevõtteid, kes poputamisest hoolimata ei kipu lisainvesteeringuid tegema. Töökohti koondatakse, pangaautomaatide võrku tõmmatakse koomale. Samal ajal raporteerivad Skandinaavia suurpangad endiselt kasumi kasvust tillukeses ja vaeses Eestis. Eestlastelt kooritakse selliseid teenustasusid, mis näiteks Rootsi ühiskonnas tähendaksid pangale üleriigilist boikotti.

Kuid Eestis võib, sest riik ei käitu mitte riigina, vaid primitiivse indiaanlasena, kes klaashelmeste eest võõra oma telgi kallale laseb ja oma naisegi talle kasutada annab.

Eriti Juhan Partsil meeldib rääkida innovaatilisest ja teadmistepõhisest majandusest. Paraku oleme ka anno 2015 ikka veel odav allhankemaa, kus riigi suurim eksportöör palkab töölisi konveierile miinimumpalga eest ja kus teenuste vallas ei paista me silma mitte innovaatilisusega, vaid pigem lihtsate teenuste pakkumisega hotellides ja toitlustusasutustes.

Töötlev tööstus, mis on iga arenenud riigi majanduse selgroog, on Eestis viimase 15 aastaga kaotanud oma osatähtsusest kolmandiku, edestades küll hulgi- ja jaekaubandust, kuid jäädes alla kinnisvarasektorile.

Monopoolses seisundis elektrifirmad, veefirmad ja gaasiettevõte on küll säilitanud oma osatähtsuse majanduses, kuid seda ainult tänu pidevatele hinnatõusudele.

Me oskame teenindada turiste, kuid see ei loo lisandväärtust. Meie majanduskasv sõltub välisnõudlusest allhangete ja teenuste järele ning ei ole sellisena jätkusuutlik. Kogu jutt Reformierakonnast kui majanduses eriliselt kompetentsest parteist on osutunud blufiks. Rahvas on valinud parempoolseid ja saanud selle tulemusena Läänemere-äärse ladina-ameerikaliku riigi, kus kaheksa kuud aastas on vilets suusailm ja kus rahvastik vananeb Euroopa Liidus kõige kiiremini.

Me oleme nii vaesed, et ei suuda isegi Kunstiakadeemiat valmis ehitada või siis pataljonijagu Leopard-tanke muretseda. Samas oleme nii rikkad, et laseme igal aastal maksuvabalt riigist välja viia 200 miljonit eurot, selmet riigi abiga toita ja katta need 60 000 last, kes nälgivad või külmetavad.

Või panustada raha teadusesse ja innovatsiooni. Kui fundamentaalteadustesse ei investeeri riik, siis ei tee seda keegi, ja me jäämegi aegade lõpuni Ericssoni komponente kokku panema ning soomlastele viina kallama. Just riik peab tegema pikale perspektiivile suunatud investeeringuid. Tänase maksupoliitika taustal ei suudaks riik paraku üldse mingeid investeeringuid teha, kui poleks eurorahasid.

Kuid aastast 2017 muutub Eesti Euroopa Liidus netomaksjaks. Ehk siis hakkame panustama ühisesse katlasse samapalju või rohkem, kui sealt tagasi saame.

Meie võimurid suruvad praegu läbi kaheldava kasuteguriga ning ülimalt kulukaks kujunevat Rail Balticu projekti, mis ei anna meile midagi juurde, kuid lõhub Eestimaa kaheks nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Eks olegi ühiskonna lõhkumine olnud Reformierakonna ainus edukas tegevus kogu Ansipi valitsusaja jooksul. Praegune ajutine peaminister otse loomulikult jätkab sama rida.

Kuid nagu me teame, on Eesti riigi viletsuses süüdi Edgar Savisaar ainuisikuliselt, ja selle teema üle ei diskuteerita. Lihtsalt on süüdi – mis siis, et ta pole juba aastaid saanud riigi poliitikat mõjutada.

Sisselangenud katustega väikeriik

Sõitsin paar nädalat tagasi ringi Virumaal, Järvamaal ja Raplamaal. Näha tee ääres sisselangenud katusega või tühjade akendega talusid oli täiesti tavapärane.

Eestlane on maarahvas, kelle tugevus on läbi sajandite olnud seotud maaga. Must leib ja suur reheahi, või siis erudeeritud koolmeistriga külakool ja ühistuline tegevus Wabariigi ajal, mis pani põllumajanduse õitsema. Täna jagatakse põllumajandustoetused suurtootjatele, kes tuleksid toime ka ilma dotatsioonita, ning väiksemad tegijad imevad näppu. Maaelu eksisteerib üksikutes kohtades, kuid tervikuna on siiski hääbumas.

Regionaalpoliitika puudumine on otseselt Reformierakonna süü! Just Reformierakond on olnud vastu kõikidele plaanidele natukenegi korrastada absurdset olukorda, kus mõnes vallas läheb üle poole eelarvest vaid vallavanema ja vallasekretäri ülalpidamiseks.

Selles plaanis vaadates on Savisaar Tallinnas oma pillava valitsemisstiiliga veel üsna tagasihoidlik linnajuht. Mõelge ise – kui 50% Tallinna eelarvest läheks linnavalitsemisele ja ametnike palkadeks?! Kuid see absurditeater väikevaldades sobib oravatele igati. Vallavanem ei tohiks ju üldse olla parteiline ametikoht!

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, jõudsime selle vesipeaga väikeriigini esmajoones tänu Eesti elu rämedale ülepolitiseerimisele. Eesti poliitikud on nagu puugid avaliku sektori küljes, kes tahavad üha rohkem verd imeda, kuid ühel hetkel ei pea organism pingele enam vastu ja lõpetab oma töö.

Riik ei saa pankrotti minna (Kreeka küll sisuliselt on pankrotis ja meie loomulikult panustame sinna ka tubli 300 miljonit eurot!), küll aga saab maa muutuda tühjaks. Elu koondub vaid Tallinna ja Tartusse, ülejäänud maa muutub omalaadseks reservaadiks, kus üksikud pärismaalased tegelevad mingite arusaamatute toimetustega ja suudavad endal kuidagi hingekest sees hoida.

Kokkuvõttes tahtsin öelda oma ringsõidul kogutud muljete põhjal: täna on juba üsna ükskõik, kas hakata tegelema regionaalpoliitikaga või mitte, sest aega on kaotatud liiga palju ja mõned protsessid on kahjuks pöördumatud.

Kui ka toetada investeeringuid väikestesse maakohtadesse, siis pole seal enam võimalik leida vajalikul määral tööjõudu, sest välismaale siirdunud perekonnad nii lihtsalt enam tagasi ei tule.

Liberastia kurbloolisus väljendubki talutare tühjades akendes või sisselangenud laudakatuses.

Me oleme kaotanud midagi väärtuslikku – me oleme kaotamas oma juuri. Tühjad sõnad Eesti asja ajamisest ja inimese heaolu nimel tegutsemisest kõlavad nii Reformierakonna kui ka IRL-i juhtkujude suus mitte ainult õõnsalt, vaid suisa eemaletõukavalt.

Kõik on ette valmistatud roheliste mehikeste tulekuks

62% Eesti sisemajanduse koguproduktist luuakse Harjumaal, sh Tallinnas. Eesti SKP oli 2013. aastal 18,7 miljardit eurot, sellest Tallinna osatähtsus oli 9,3 miljardit.

SKP elaniku kohta Harjumaal ületab Eesti keskmist peaaegu 50%! Kusjuures ei mingit tootmist või tööstust: 75% SKP-st moodustab teenindussektor. Me justkui arvame, et soomlased jäävad igavesti Tallinnas kaubareisidel, spaades ja restoranides käima.

Parts, Ansip, Vaher ja Rõivas: te olete teinud kõik, et elu Eestimaal hääbuks ja rohelised mehikesed võimalikult kiiresti ning vähestegi takistusteta idapiirilt Tallinna ja Tartusse jõuaksid.

Öelge nüüd ise, kas eestlased ja eestimaalased peaksid teid selle kangelasteo eest tänama ja oma tänulikkuse märgiks uuesti riigitüüri juurde valima? Ah... oleksin peaaegu unustanud, et te olete ju aastate jooksul peensusteni lihvinud toredat rehepaplikku valimisseadust, mis tagab teile igavesest ajast igavesti võimule jäämise.

Tahtsin hoopis küsida: kui rumal peab olema inimene, kes viimased 15 aastat riiki hääbumise poole juhtinud parteisid ja persoone ikka veel usub ja usaldab? Kas oleme viie rikkama hulgas, kas meil on kodukulud all ja reeded maksuvabad? Kas polegi?

Kui Eesti riik oleks inimene, võiks teda kirjeldada kui tudengieas noorukit, kelle juuksed on enneaegselt halliks läinud, südames on arütmia ning õppimisega on probleeme, sest mälu kipub katkendlikuks ja tähelepanuvõime puudub. Kunagisest säravast oivikust on järel inimvare.

Teeme nendel valimistel õige valiku! Saadame puugid põrgusse ja valime kasvõi väikeparteisid nagu Vabaerakond, EKRE või minupärast RÜE. On aeg muutusteks, sest liberastide juhtimisel on minu ilus isamaa muutumas kõledaks kõnnumaaks.

JAKKO VÄLI, kolumnist

 [esiletõsted]

Tegelikult tahtsin hoopis küsida: kui rumal peab olema inimene, kes viimased 15 aastat riiki hääbumise poole juhtinud parteisid ja persoone ikka veel usub ja usaldab?

 Parts, Ansip, Vaher ja Rõivas: te olete teinud kõik, et elu Eestimaal hääbuks ja rohelised mehikesed võimalikult kiiresti ning vähestegi takistusteta idapiirilt Tallinna ja Tartusse jõuaksid.

[fotoallkiri]   ÄÄRMUSED LÄHENEVAD: Yana Toom ja Kaur Kender kohtusid Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni Narva-konverentsil „Ida-Virumaa – Euroopa värav“. Kauaaegne minister Urmas Paet pidas seda üritust peaaegu et riigipöördeks. Foto Facebook/Martin Luiga

Jaga |