Estonia seminar toob Tallinna sõltumatud uurijad

22. juuni 2005


27. septembril korraldatakse rahvusraamatukogus Estonia huku 11. aastapäevale pühendatud seminar. Ürituse taga on rahvusvaheline omasteühing Estonia Protsessi Ühing (Estonia Litigation Association, ELA), mis loodi kolm aastat tagasi, 2002. aasta juunis, kiirendamaks Estonia katastroofi küsimuse lahendamist Pariisis Nanterre´i tsiviilkohtus.

Kesknädala küsimustele vastab ELA esimees Helje Kaskel.

Miks te selle seminari korraldate?
Korraldame seminari selleks, et tõmmata Eesti avalikkuse tähelepanu siiamaani vastuseta jäänud küsimustele. Aastad lähevad, kuid tõde Estonia huku kohta on välja selgimata ning süüdlased leidmata. Demokraatlikus ühiskonnas on ootuspärane, et oma kodanikest ja õigussüsteemist lugu pidav riik teeb kõik selleks, et igakülgselt välja selgitada nii suurte inimkaotustega traagilise juhtumi üksikasjad. Miks ei ole seda tehtud Eestis?
Rootsis korraldas omasteühing AgnEf riigi toetusel 2000. ja 2004. aastal samalaadse seminari, kus sõltumatud Estonia-uurijad, mereala spetsialistid ja insenerid, lõhkeainete eksperdid, laevahukust pääsenud ja poliitikud oma arvamust avaldasid. Vahepeal on rootsi ja inglise keeles ilmunud olulisi uusi fakte, mis vajavad Eesti publikule lähemat tutvustamist. Järg on meie käes läbi viia sarnane seminar Eestis.
Siinkohal on oluline märkida, et Eestil kui iseseisval riigil on rahvusvaheliste seaduste kohaselt KOHUSTUS selgitada välja kogu tõde. Kus on meie professionaalne, aus ja erapooletu huku põhjuste arutelu?
Sellist foorumit tahamegi ELA seminaril ellu kutsuda.

Mis on kavas?
Meile on külla oodata mitmeid kaugeid ja lähedasi külalisi, kes õigluse ja mereohutuse nimel on Estonia huku teemat aastaid uurinud ning oma teadmisi meiega jagada tahavad.
Meil on harukordne võimalus kuulata ro-ro tüüpi laevade arhitekti ja mereohutuseksperdi Anders Björkmani esinemist, kes analüüsib põhjalikult rahvusvahelise uurimiskomisjoni tööd ning näitab kätte selle nõrgad kohad.
Teiseks põhiesinejaks on rootslane Sven Anér, ainus ajakirjanik, kes on enda kätte saanud 500-leheküljelise Estonia huku toimiku ning sellest leidnud hulgaliselt meid huvitavaid dokumente. Näiteks paber, kus on selgelt kirjas, et seitsmeteistkümnel (17) laevahukust pääsenud eestlastel, kes sattusid Rootsi haiglatesse, ei lubatud kohtuda oma saatkonna esindajaga, mis on selges vastuolus Viini konventsiooniga.
Aga just nimelt Huddinge haiglast läksid teiste hulgas kaduma kaksikõed Veided ja laeva peainsener Lembit Leiger ... Anér toob kaasa need ja paljud teised tähtsad dokumendid ning jagab meiega oma väärtuslikku uurimistööd.
2000. aastal Estonia vraki juurde korraldanud ekspeditsiooni juht ameeriklane Gregg F. Bemis jr, merealuste uurimistööde asjatundja ning kogemustega poliitik jagab meiega oma arvamusi Estonia katastroofist.
American Free Pressi ajakirjanik Christopher Bollyn on Estonia temaatikal silma peal hoidnud laevahukust saadik. Uuriva ajakirjanikuna on tal Eesti publikule üht-teist õpetlikku pajatada.
Nendele nimedele lisaks ootame kohalikke esinejaid ning hulgaliselt küsimusi, mida võib juba praegu ELA e-maili aadressile saata.
Pärast ELA seminari ei tohiks küll ükski ajakirjanik väita, et vesi sattus alumistele tekkidele veekindla autoteki kaudu, mis omakorda uputas laeva. Veekindlal autotekil pole lihtsalt ühtegi ava, kust vesi võiks alla tulvata.
Arvestades elavat huvi seminari vastu, palume võimalikult varajast registreerimist aadressil: ela_estonia@yahoo.se. Seminarile pääseb ainult kutsetega, mille arv on limiteeritud.

Kuidas edeneb protsess Pariisis Nanterre´i kohtus?
1996. aasta septembris alanud protsessil pole seni olnud mingit edasiminekut; protsess on takerdunud õiguseväänamistesse. Ligi üheksa aastaga pole Nanterre´i kohtus asja sisu kuulamiseni veel jõutud.
Alates 2003. aasta 23. novembrist, kui kohtuasi „taasavati", on pooled kohtunud ainult kahel korral. Meid esindama määratud advokaat Erik Schmill väidab, et enne 14. veebruari istungit tänavu lükati kohtupäeva edasi viis korda. Tavaliselt käsitletakse sellist venitamistaktikat kohtu solvamisena, sellel protsessil millegipärast mitte.
Iga kord, kui kannatanud on mingi takistuse ületanud, veeretatakse protsessile uued tõkked ette. Ja justkui poleks kohtupidamise seis veel küllalt masendav, ei anna meid esindav advokaat Schmill täielikku ülevaadet, mis tegelikult kohtuasjas toimub.
Kogu kohtuprotsessi teeb absurdseks see, et need, kes laevahuku eest otseselt vastutavad, praegu süüpingis ei istu.
Ühel süüdistatavatest, Rootsi Meresõiduametil, õnnestus ennast diplomaatiliste kanalite kaudu kohtuasjast välja manööverdada, kuigi amet olid laeva tehnilise korrasoleku eest vastutav. Loodetavasti reageerivad praegused kohtualused, laevale vale sertifikaadi andnud Bureau Veritas ja laevaehitaja Meyer Yard niimoodi, et kohtuasja Tõe leidmiseks õiges suunas edasi viia saab.
Fakt on aga see, et mitte omaksed, kelle miljonid on tuulde lennutatud, vaid Bureau Veritas on kohtuasja venitamises üks peasüüdlasi. Sellepärast saigi Nanterre'i kohtunikule hiljuti saadetud kiri, et tegemist ei ole mitte paberihunniku, vaid inimeludega ja Teise maailmasõja järgne Euroopa suurim laevaõnnetus ootab lahendust.
„Eesti avalikkus väärib kogu tõde," nagu on öelnud minu lemmikpoliitik, julge ja südikas Evelyn Sepp.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)