Hangude ja vikatitega Toompeale

Halb on aga see, et siiani ei ole arvestatavat diskussiooni ühiskonnas tekkinud, kuigi tegemist on teemaga, mis sisuliselt paneb kahtluse alla kogu meie riikluse jätkusuutlikkuse. Viimati sai siinkirjutaja sama teemat põhjalikumalt arutada koos Ivar Raigiga Andres Raidi juhitud saates „Mõtleme taas" Tallinna Televisioonis.

Alates EL-i referendumist ja toonasest põhiseaduse täiendamisest ei ole enam analüüsitud EL-i seaduste ja EV põhiseaduse omavahelisi suhteid. Nagu sellest veel vähe oleks, on Riigikogu uusi EL-i aluslepinguid muutvaid seadusi vastu võtnud iseseisvalt, ilma Riigikohtu analüüsita selle kohta, mida säärane muutus meie põhiseaduse seisukohalt kaasa toob, rääkimata sellest, et oleks küsitud rahva mandaati.

Riigikogu teel riigireetmisele?

Kui rahvas 2003. aastal toetas EL-iga liitumist, hääletades ka põhiseaduse täiendamise seaduse poolt, siis viimase algatajate nimel kinnitati Riigikogus uute, edaspidiste, EL-i aluslepinguid puudutavate muudatuste kohta: „Selleks et täiendav leping kehtima saaks hakata, peab Eesti muutma täiendavalt põhiseadust ja saab seda teha üksnes rahvahääletusel.". Ehk teisisõnu - iga järgmine EL-i aluslepingute muutmine vajab uut rahva mandaati. Riigikogu poolt aastal 2006 Lissaboni lepingu ratifitseerimist võiks nende põhimõtete eiramise eest pidada koguni riigireetmiseks, kui ei oleks ühte „aga". Keegi Eesti pädevatest institutsioonidest ei ole selle heakskiitmise tagajärgedele eelnevalt hinnangut andnud.

Riigi kõrgeim kohus on juba olemasolevate otsuste valguses end lausa distantseerinud EL-i seaduste ja Eesti põhiseaduse vahelise suhte reguleerimisest, kuigi see on tema pädevus ja kohustus. Sisuliselt saab väita, et Riigikohus ei täida temale pandud ülesannet, kuna konstitutsioonikohtu institutsiooni meil eraldi ei ole. Tagantjärgi, juba jõustunud rahvusvahelisele lepingule, hinnangut anda ei saa.

Samas ka ei ole Riigikogu midagi ette võtnud selle olukorra lahendamiseks ega ole suunanud Riigikohut oma tööülesannete täitmisele. Mida selline olukord Eesti riigi jaoks võib tähendada, teab ainult Jumal taevas. Võimalike tagajärgede suundumusest saame aimu Välispoliitika Instituudi analüütiku Ahto Lobjakase artiklist „Saksa muusika": "Printsiip, mille järele siin lõhnab, on: kes maksab, tellib ka muusika. Raha trumpab demokraatia."

Praegu on Eestis arutluse all ESM-i leping, millega meie valitsus on omakorda valmis ära andma osa riigi suveräänsusest ilma rahva käest küsimata.

1940-ndate baasidelepingu stiil

Rahval kõrgeima võimuna puuduvad igasugused mehhanismid, et kaitsta end võimuesindajate kuritarvituste eest ning sundida Riigikogu ja Riigikohut täitma endale võetud või neile pandud kohustusi. Sisuliselt võib väita, et kui täna sõlmiks valitsus omariiklust hävitava 1940-ndate stiilis baasidelepingu, siis rahval ei oleks muud võimalust seda tegu hukka mõista, kui mitte valida järgmisel korral neid inimesi Riigikokku tagasi. Ja kõik! Sellega piirdub kogu Riigikogu vastutus!

Alles hiljuti leidis Vallo Toomet Eesti Päevalehe juhtkirjas „Umbkotistunud Eesti", et „valitsus ei suuda enam anda inimestele usku tulevikku, perspektiivi ega lootust". Tegelikkuses on meie riigis hüppeliselt kasvanud vastutustundetus nende inimeste seas, kes on saanud üht- või teistpidi riigipiruka juurde (kas olles pikalt Riigikogus/valitsuses või olles eluaegne Riigikohtu liige) ning kes oma ignorantsusega ja otseste tööülesannete täitmata jätmisega/ebamugavatest teemadest kõrvalehiilimisega on juba ise muutunud julgeolekuriskiks Eesti riigile.

ACTA on nohu võrreldes põhiseaduse kopsupõletikuga

Need "riigipiruka"-inimesed peaksid olema meie ühiskonna väärikam osa, kuid nad ei täida enam seda rolli. Need inimesed ei ela eraldatuna Eesti ühiskonnast, vaid nad on inimesed meie kõrvalt - me tunneme ja teame neid.

Nüüd, rahvas, on meie kord ja kohus küsida nendelt inimestelt vastust. ACTA-protestiga tuli rahvas kaasa, kuid ACTA iseenesest on nagu nohu võrreldes kopsupõletikuga, mis oleks vast võrdväärne kuvand meie põhiseadusega toimuvale.

Ma väga loodan, et demokraatlikult valitud ning põhiseadusega määratud rahva esindajatel jätkub riigimehelikkust ning kainet mõistust hinnata olukorra tõsidust, et hakata lõpuks täitma endal lasuvaid kohustusi ilma vabandusi otsimata.

Olen enam kui kindel, et keegi ei taha seda, et lõpuks õigusemõistmine rohujuuretasandile laskuks, aga muud võimalust meile rahvana oma õiguste eest seismisel kahjuks jäänud ei ole. Kas tõesti on taas ainuke lahendus „hangude ja vikatitega" Toompeale minna, et oma riigi põhiseadust kaitsta?!

MATI VÄÄRTNÕU, Eesti Klubi president

[esiletõsted]

Need "riigipiruka"-inimesed peaksid olema meie ühiskonna väärikam osa, kuid nad ei täida enam seda rolli. Need inimesed ei ela eraldatuna Eesti ühiskonnast, vaid nad on inimesed meie kõrvalt - me tunneme ja teame neid. Nüüd, rahvas, on meie kord ja kohus küsida nendelt inimestelt vastust.

Kas tõesti taas ainuke lahendus on „hangude ja vikatitega" Toompeale minna, et oma riigi põhiseadust kaitsta?!

Samal teemal on autor kirjutanud ka Delfis.

Jaga |