Jääkeldrist inimese juurde

PRIIT TOOBAL, Riigikogu liige

Sellise demokraatia lahkamise juures on aga oht keskenduda liialt poliitika tegemise viisile, mitte selle sisule. Demokraatiadebatt peab andma sisulisi tulemusi, mis parendaksid inimeste elukäiku kogu Eestis, lihtsalt rääkimise pärast pole mõtet ju inimesi kokku ajada. Protsessis osaledes leian, et seesugust arutelu on vaja, sest loomulikult saab nii valimissüsteemi, kaasamist ja ka erakondade rahastamist veel paremaks ja selgemaks muuta. Oleme ju vanemaks ja targemaks saanud, õppinud teistelt ja ise kehtivat korda praktikas rakendanud. Ehk ongi aeg asju üle vaadata.

Järgnevalt toon välja aga mõned probleemid, mida võiks edasiste arutelude käigus vältida või millele enam tähelepanu pöörata.

Esiteks

ei tohiks ettepanekute esitajad käsitleda erakondasid kui kurje hunte, kes tuleb iga hinna eest ketti panna, või veel parem, maha lasta ja nahkki koorida. Inimeste umbusk ja usalduse vähenemine erakondade vastu on 2012. aasta poliitilist pilti vaadates arusaadav. Mitmed skandaalid, kust ei puudunud ka õiguskaitseorganite tegevus, jätkuv teerullitaktika kasutamine Riigikogus ning ministrite arrogantsus oli rahva jaoks hirmutav ja eemaletõukav. Seega on Eesti demokraatia olukorra üle arutlejatel täielik õigus olla erakondade suhtes skeptiline, kuid kindlasti pole mõistlik viha pidada ja ärgitada erakondade tegevust kõigis suundades piirama.

Teiseks

peaks selles protsessis räägitama ka poliitika sisust, mitte pelgalt vormist. Inimeste igpäevase hakkamasaamise puhul on kahtlemata just poliitika sisu olulisem, kui selle tegemise viis. Poliitika sisu on küsimused maksukorraldusest, hinnatõusudest, sissetulekutest, väljarändest, süvenevast vaesusest jne. Olen veendunud, et kümned tuhanded inimesed ei sõida Eestist ära seepärast, et 19 Riigikogu liiget on parlamendis kompensatsioonimandaadiga, või seetõttu, et „sularahamuulad" reformiparteile raha tassisid, vaid ikka seepärast, et pole tööd ja sissetulekut. Loodan, et neil igapäevase hakkamasaamise teemadel soovib kõnelda ka president Ilves, kes oma aastavahetuse-pöördumises rõhutas senisest suuremat tähelepanu pööramise vajadust inimeste hakkamasaamisele väljaspool pealinna, eeskätt maapiirkondades. Mul on hea meel, et president tõstatas sedavõrd olulise teema - eestlaste väljarände teema. Tahan loota, et see ei olnud tema poolt vaid ühekordne teemapüstitus, sest sellest veel midagi ei muutu. President peaks ses küsimuses järjekindel olema.

Kui meie riiki valitsedes ei keskenduta piisavalt lõhe vähendamisele maa- ja linnaelu vahel, siis pole lootustki, et suudaksime jõuda põhjamaiseks heaoluriigiks. Niisiis tuleb kõigile demokraatiadebatis osalejatele südamele panna, et vabadusega kaasneb ka vastutus. Eesti inimestel on vabadus välja käia oma ideid, kuid samas peavad nad olema valmis kandma ka nende teostamise vastutust. Seda nii elluviimise protsessis kui ka hiljem tulemusi hinnates. Sama lugu on igasuguste käskude, piirangute ja keeldude soovitamisega - sealjuures on eriti oluline tehtav analüüs, mida üks või teine otsus kaasa toob, ning kuidas see ühiskonda mõjutab.

Kolmandaks

võib lähenevate kohalike omavalitsuste volikogude valimise eel aimata, et on arvestatav hulk neid inimesi, kes asuvad demokraatiadebati egiidi all põhimõtteliselt võitlusse erakondade nimekirjade vastu. Linna- ja vallavolikogude valimistel on ju teatavasti võimalik kandideerida ka valimisliidu nimekirjas. See on iseenesest tervitatav võimalus kaasa lüüa, kuid alati ei maksa uskuda, et üksnes „Kodumuru" või „Hooliv Koduvald" suudab omavalitsust edukalt juhtida. Siinkohal ei taha ma valimisliite mingitmoodi alavääristada, sest tõesti on mõned omavalitsused, kus valda juhitakse edukalt valimisliidu nimekirja eestvedamisel. Kuigi kohalikel valimistel hääletatakse tihti tutvuse ja inimese tubliduse ning tuntuse põhjal, ei ole kindlustatud, et valimisliitu „Sotsiaalne Mõtlemine" valides sotsiaalse mõtlemise ka reaalselt oma kodukohta saad. Võib juhtuda, et tolles liidus peidab end hoopis mõni Reformierakonna või IRL-i liige, kes endas hoopis teistsuguseid väärtushinnanguid kannavad. Mul on hea meel, et Keskerakonna piirkondade esimehed otsustasid ühehäälselt ja kindlalt juba eelmisel aastal, et kohalikel valimistel minnakse välja erakonna nimekirjadega. Hääletades erakonna nimekirja poolt, saab valija suurema kindluse ning justkui lisagarantii maailmavaate ja programmi osas. Erakondade valimisnimekirjad on kindlasti ka distsiplineeritumad ning nad kannavad suuremat vastutust, see peaks ju kohalikule kogukonnale samuti oluline olema.

Neljandaks ja viimaseks

tekitab siiski küsimusi president Ilvese roll rahvapäeval vastu võetud otsuste juures. Nimelt lähevad ju rahvapäeva otsused presidendi lauale. Mis saab aga edasi - kas Ilves filtreerib välja ainult talle sobivad ettepanekud või esitab Riigikogule kogu paki koos põhiseaduse muutmist nõudvate ettepanekutega? Minu hinnangul oleks väga tervitatav, kui Ilves järgiks president Meri julgust ja eeskuju ning annaks Riigikogule ka soovituse presidendi otsevalimiseks. Seda enam, et tal endal pole ju midagi karta.

Niisiis ei ole demokraatiadebati pidamine sugugi lihtne ja valdavat enamust rahuldavat kokkulepet saavutada on keeruline. Samuti on oluline, et poliitika- ja ühiskonnahuvilised ning meedia valvsa pilguga jälgiksid debati käiku ja esitatavate ettepanekute kvaliteeti. Kindlasti ei tohi sedavõrd olulisele teemale jääda kiirustamise pitserit. Ja mis peamine, iga ettepanek peab omama reaalset positiivset mõju ning ka sisu. Leian, et Jääkeldrist alguse saanud võimalikud muutused peavad tooma sisulist kasu Eesti inimeste elu parendamisele. Seepärast ei tohiks see arutelu üksnes erakondade ja valimiste teemal piirduda.

* Priit Toobali kirjutis ilmus ka 31. jaanuari Õhtulehes.

Jaga |