Nädala juubliar INDREK NEIVELT 45

Oma maa juhtiva finantsisti jäämises esiplaanile ka pärast tema ametist lahkumist ei ole midagi üllatavat. Maailmamajanduses on ju jäme ots juba kaua kuulunud finantskapitalile, ja pealegi on viimastel kümnenditel olnud raha võim suurem kui eales varem. Seetõttu ei olekski igati loogiline, kui Eesti suurima ja energilisema panga - Hansapanga - endised juhid meie majanduselus mõjukalt kaasa ei räägiks. Hansapank oli ju Eesti majanduse kroonijuveeliks, temaga seotud mehed Eesti majanduse kõige olulisemad tegijad. Ja seda mitte üksnes Eestis. Hansapank oli tugev tegija kogu Baltikumis, ning seda märgati ka kaugemal. Ega siis mitte päris niisama ei kutsutud Indrekut kohe pärast Hansapangast lahkumist juhtima Peterburi Panka.

Paraku käivad talentide ülekülluse all kannatavas ja lihtsaid lahendusi armastavas Eestis asjad mõnevõrra teise loogika järgi. Siin pole praktilistel kogemustel ja keeruliste probleemide lahendamise oskusel erilist väärtust ning nii on paljud hiljutised tegijad üsna kiirelt unustusehõlma vajunud.

Indrek erinebki oma endistest töö- ja saatusekaaslastest eelkõige selle poolest, et ta pärast Eesti majanduse rataste vahetu õlitamise võimalusega jumalaga jätmist ei tõmbunud ka pärast eraärisse sukeldumist täiesti kõrvale, vaid jäi möödunu üle mõtlema ja, mis veel tähtsam, oma mõtteid teistega jagama.

Mõtlema selle üle, miks meil läks nii nagu on läinud; mis läks hästi, mis mitte. Ning millest see kõik on sõltunud: mida nii ettevõtjad kui ka valitsus oleks saanud teha või pidanud tegema teisiti.

2007. aastal otsustas Indrek vastu võtta vastloodud Eesti Arengufondi nõukogu esimehe koha. See oli aeg, kui Eestis elati kahel pool ookeani sepitsetud krediidimullist tekitatud edukuse ja õitsengu illusioonis ning loodeti väljast sisse voolava laenuraha rivitu kulutamisega jõuda maailma viie rikkama riigi hulka.

Pankurina Indrek sellest laastutulest end petta ei lasknud ja otsustas juba siis, kui Arengufondis veel ühtegi inimest tööl polnud, et esimeseks asjaks, mille fond peab ära tegema, saagu Eesti tööstuse konkurentsivõime uuring. See telliti Tartu Ülikooli majandusteaduskonnalt ja tulemused, mis kinnitasid Indreku kartust, selgusid just õigel ajal - tubli aasta jagu varem kui finants- ja majanduskriis täie jõuga jõudis Eestisse. Selgus kurb tõsiasi: Eesti tööstus oli viimase kolme aastaga kaotanud suure osa oma konkurentsivõimest välisturgudel ja elas paljuski üksnes laenude sissevoolust tekitatud sisenõudluse kasvu arvel; et välisraha sissevool on pidurdunud, ning et koos sellega variseb peatselt kokku ka meie suur majandusedu.

Paraku polnud Eestis jõudu, kes oleks olnud valmis või suuteline tõde omaks võtma ja olukorra leevendamiseks vajalikke samme astuma. Mart Laar vaatas tulemusi, mõistis ja ohkas nukralt; Tööstus- ja Kaubanduskoda samuti... Ja nii jõudiski Eesti aasta möödudes viie kriisis kõige enam kannatada saanud riigi hulka.

Kuid nagu mulle tundub, oli sellel ebameeldival lool ka üks helgem tahk. Indrekust sai ilma tema enda tahtmata riigimees. Inimene, kes jäi avalikkuse jaoks seotuks Eesti riigi ja eriti tema majanduspoliitikaga. Ega siis kriisiajal päris lambist hakanud igalt poolt tulema arvamusi, et Indrekust peaks saama Eesti valitsusjuht. Tõsi, ta ei olnud rahva ainuke kandidaat, kuid kolme-nelja väljapakutu seas ilmselt kõige populaarsem.

Edasine areng näitas, et sellel pakkumisel oli selge loogika. Oli ju Indrek see, kes eurotsooni probleeme tajudes soovitas siis, kui polnud veel hilja, euroga ühinemisel aeg maha võtta ja vaadata, mis saab. Analüüsida olukorda. Võib-olla polnudki see soovitus kõige parem, kuid hea oli ta juba seepärast, et me peame ükskord aru saama, et võimalusi on alati mitu ning ainult neid avalikult ja mitmetes meeskondades läbi analüüsides on võimalik leida neist meile parim. Seepärast on head ja vajalikud ka kõik muud Indreku poolt kirja pandud ja avaldatud arvamused, mida meedia ja rahvas suure huviga jälgib. Inimesed on ju tänaseks oma nahal kogenud, kui kalliks võib neile minna selliste poliitiliste otsuste hind, mis pole läbinud asjatundjate avalikku kontrolli.

Indrek sai 17. märtsil 45-aastaseks.

Soovin Sulle õnne edaspidiseks ning ootan ka edaspidi Sinu mõttearendusi maailma ja Eesti probleemidest.

HEIDO VITSUR

Jaga |