Pikk tee hooliva riigini

URMI REINDE,      19. november 2003

Valitsus, tööandjad ja ametiühingud allkirjastasid kokkuleppe

Valitsuse, tööandjate keskliidu ja ametiühingute esindajad allkirjastasid kokkuleppe töölepingu seaduse eelnõu ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmise kohta. Eesti Tööandjate Keskliidu nimel allkirjastas kokkuleppe Meelis Virkebau ja Eesti Ametiühingute Keskliidu nimel Kadi Pärnits. Valitsust esindas Juhan Parts.
Kui valitsuskoalitsiooni lubadus tulumaksu alandamise kohta kahe protsendi võrra on tekitanud vastakaid väiteid nii majandus- kui kultuuriringkondades, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmise on heaks kiitnud nii tööandjad kui ka töövõtjad. Internetiportaalides, kus liigub teatavasti Eesti arengu kiireim mõte, on emapalga asemele pakutud varianti, et tulumaksuvaba miinimum tuleks siduda laste arvuga - esimese lapse pealt 2000 krooni maksuvaba, teise pealt 1500 jne. See stimuleeriks inimesi ühtaegu nii töötama kui lapsi saama ega laseks hetkekski unustada, et riik on sinust hoolinud.
Kuid hooliva riigini on Eestimaal veel pikk tee. Esialgu saame 2004. aasta 1. jaanuarist 1400 krooni tulumaksuvabaks, olenemata sellest, kas sul pole ühtegi last või on sul neid näiteks kaheksa. Siin on praeguse valitsuse arvates kõik korras - kõik on võrdsed. Kuigi oma sõnul vihkab reformierakondlik poliitika, mis hetkel Eesti riiki selgelt juhib, igasugust võrdsust. Sellele viitab kas või fakt, et 12. novembri meeleavaldusele tulid reformierakondlased koguni kommunismivastaste loosungitega.
Kuigi ma ei ole varem eriti märganud, et Reformierakonnas liiguks kuigivõrd rumalaid mõtteid, ajasid eelmisel kolmapäeval Toompea platsil nende kollaste lippudega tegelased hirmu nahka. Sest nende sõnum oli ühene - maksumaksjate ühise paja leemekulp peab olema reformerite käes. Kõik, kes sellest kulbist endalegi suutäit loodavad, on kommunistid.
Teisalt saame kõik juurde kaks protsenti tulumaksu vähendamisest, mis teeb 5000-kroonise palga puhul natuke üle 100 krooni. Ma tõesti ei tea, kui palju on töötavaid peresid, kellele 100 või isegi 200 krooni kuus on õuele kõndiv suur õnn. Ka mina hääletaksin nende poliitikute poolt (nagu enamik mõistusega internetikommentaatoreid), kes leiavad, et osaliseltki tuleks kompenseerida koolilõunat, õpikuid ja huviringe, raskematel juhtudel ka lasterõivaid-jalanõusid. Nii vähemalt tehakse enamarenenud riikides. Kuhu meil praeguse kolmikliidu rabelemist ohates pealt vaadates on veel pikk tee.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)