Eesti rahva ärakadumise ohud

HERBERT VAINU,      02. juuli 2003


I Kadaklusest Karjalani

Keskajal eesti rahva ärakadumise ohtu praktiliselt polnud. Seisuslikud ja rahvuslikud vaheseinad langesid ühte. Kapitalismi sissetung tõi kaasa uue olukorra, kus vastandusid kaks tendentsi: ühelt poolt rahvusliku liikumise tõus, teisalt osa eestlaste kurss emakeelest loobumisele ja sulandumisele valitsevate rahvuste hulka.
Need nähtused said nimeks kadakasakslus ja pajuvenelus ning jäid oma haardelt maha rahvusliku eneseteadvuse kasvust. Ainsana propageeris venestamist Ado Grentzstein, kuid see lõppes ebaõnnestumisega ja tema lahkumisega riigist.
Uuesti tõusis rahva ärakadumise tendents päevakorda Teise maailmasõja aastatel. Ülemaailmselt ebasoodsat olukorda teravdas, nagu nüüd arhiividest on selgunud, Pätsi muutumine rahaliselt sõltuvaks Moskvast ja Laidoneri rippumine Berliinist. Nõukogude vägede tulekuga ja Eesti NSV moodustamisega kaasnes vene keele kui riigisisese läbikäimiskeele propaganda. Kuid ajakirjandus püsis eestikeelsena ning ilmset venestamist ei tulnud. Arreteerimised-küüditamised puudutasid inimesi, keda loeti uue korra vaenlasteks. See üldreeglina ei muutnud eesti keele staatust ega toonud kaasa rahva laiade hulkade ümberrahvustumist.
Saksa okupatsiooniga olukord muutus. Küllalt kena pildi saab toimunust 1997. aastal Soomes välja antud raamatust "Etelän tien kulkija (Lõuna tee kulgeja) - Vilho Helanen." Helanen oli Akadeemilise Karjala Seltsi (Suur-Soome liikumise peamise keskuse) juht. Oma päevikus kirjutab ta (lk 197) kohtumisest Soome välisministeeriumi kantselei pealiku Aaro Pakaslahtiga 1941. aasta juulis, s.o vahetult pärast Saksa Soome-agressiooni algust.
Kõrge staatusega mees oli arvatavasti teadlik ka Soome liitlase Saksamaa perspektiividest. Jutt käis sakslaste kavast germaniseerida Eesti ja kogu Ostland Leningradini. Sellega seoses nähti ette siirata kõik eestlased Nõukogude Karjalasse ja Edela-Soome. Selles ja muudes Suur-Soome loomise küsimustes oli Helasel jutuajamisi ka teiste Soome juhtidega, sh president R. Rytiga. Viiteid niisugustele plaanidele leidub ka teistes allikates. Niisiis Saksa-Soome võidu korral Teises maailmasõjas elaksime praegu kuskil Petrozavodski kandis. Kas eesti keelt enam kõneleksime?
Töötanud lühikest aega Soome vallutatud Ida-Karjala sõjalises administratsioonis, saabus Helanen 1942. aasta lõpus Tallinna organiseerima varem kokku lepitud Nõukogude Liidus elanud väikeste soome-ugri hõimude, esmajoones ingerlaste, evakueerimist Soome liinil Paldiski-Hanko. Sõjaõnn oli muutunud, pärast Stalingradi algas sakslaste taganemine ning eestlaste siirdamine põhja poole Soome lahte kerkis taas päevakorda.
Nüüd mitte Eesti germaniseerimisohu pärast, vaid Läände liikuvate Nõukogude vägede eest äraviimiseks. Helanen hakkas jälle tegutsema, seekord küll ainult Soome suunas, sest Nõukogude Karjala säilimine Soome koosseisus muutus üha vähem usutavaks. Teda mõistsid nii Soome valitsus kui ka Saksa okupatsioonivõimud Eestis.
Kuid ta kohtas ka vastuseisu. Sakslased hakkasid Eesti meestest moodustama SS-leegioni Narva joonel pealetungivate nõukogude vägede pidurdamiseks. Soome omakorda pelgas, et terve eesti rahva Soome paigutamine pole majanduslikult jõukohane, samuti seda, et sõda võitev Nõukogude Liit nõuab nad nagunii tagasi. Nii õnnestustki vaid mõne tuhande eestlase viimine Soome, kust nad suundusid Rootsi ja teistesse lääneriikidesse. Põhiosa eestlasi jäi põliskodumaale siiski eesti keelt kõnelema ja koolis õppima.

II SARS Eesti moodi

Taasiseseisvunud Eestist on paljud energilised inimesed siirdunud Läände suuremat raha teenima. Kuivõrd kaksikvennad raha ja tarbimishullus on tõusnud meil enam-vähem absoluutse monarhi seisu, võib eeldada, et Euroopa Liitu astudes suureneb tööjõu väljavool veelgi.
Loodus tühja kohta ei salli. Võib arvata, et sellega kaasneb tööjõu juurdevool Euroopa vaesematest lõunapoolsetest riikidest ning nii komplitseerub Eesti demograafiline olukord kõigi negatiivsete tagajärgedega. Läheb veelgi keerulisemaks, kuna nende rahvaste sigivus on üldiselt kõrgem. Meil pole aga kindlust, kas praegu rakendatavad abinõud erakordselt madala iibe tõstmiseks eestlaste hulgas annavad loodetud tulemusi.
Taas satub ohtu eesti keele püsimajäämine. Pealegi esitatakse keskajakirjanduses seda laadi mõtteid positiivse tendentsina. Isegi Vikerraadio Keelekõrva toimetaja Mari Tarandi poeg Kaarel on tööjõu ohtra sissevoolu meelt.
Ega vastupidiste arvamuste avaldamiseks kommertslikus ajakirjanduses eriti sõna antagi. Kolm välismaa kapitalil tegutsevat päevalehte on nagu medõed, kes süstivad eesti rahvasse peamiselt vaid rahustavat sentsatsioonibroomi. Nii on kadakasakslus ja pajuvenelus tunduvalt ületatud ja Eesti kõige levinuma puu järgi peaks uut antirahvuslikkust nimetama lepaingluseks (alderEnglish). Lauluvõistluses saavad esikohti ingliskeelsed tekstid ja osa laule on juba kakskeelsed.
Omal ajal peeti loovintelligentsi pleenumil ja Tammsaare mälestussamba juures kiidukõnesid eesti meelele ja eesti keelele. Nüüd on see minevik. Nagu ka eesti intelligentsi ammune põhimõte: "Võõraid keeli pead sa teadma, kuid emakeel on armsaim."
Jääb mulje, et tollal ei peetud silmas mitte eestlust, vaid ainult ühiskonnakorra muutmist. Või tegutses suur osa neist inimestest hoopis välisluure agendina? Loovharitlased on praegu jätnud tähelepanuta ka mõtte püüda olla maailmas esirinnas säästliku elulaadi sisseviimiseks, tutvustades meid maailmas parimast küljest ning tõstes sedakaudu ka oma eneseuhkust.
Ei ole kuulda, et mingis teises Euroopa rahvusriigis selline haigus leviks. Nii võiks seda nimetada SARSiks Eesti moodi.
Rahvas aga tajub surmaohtu, seondades seda euroliitu astumisega ja väljendades ühinemise kohta negatiivset arvamust (vt 14. mai Kesknädal lk 3, "Kes ütles, et eestlased tahavad euroliitu minna?").
Kui isamaalised jmt erakonnad on sisuliselt eestlust reetmas, tuleb selle vastu välja astuda EKP-st väljakasvanud parteil, kelle programmis keeleküsimus ei ole küll esikohal. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei rõhutab, et Euroopa alliansiga ühinemise plussid ja miinused on peaaegu võrdsed ning pole sinna astumisega vaja kiirustada. Sama põhimõte leidis kinnitust ka viimasel üldkogul 10. mail, nüüd juba ka "Eesti SARS"-ist tulenevaid ohte arvestades.
Kui mõne aastaga nn Eesti SARSi aktuaalsus väheneb, võib kõne alla tulla meie eitava seisukoha muutmine - umbes ajal, kui otsustatakse ka Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmine. Sest nii me ju läheneksime ka Skandinaaviamaadele, kus on tugevad sotsiaalse suunitlusega sotsiaaldemokraatlikud parteid. Selleks ajaks on nähtavasti liidus mõndagi ära tehtud väikerahvaste keelte ja kultuuride säilitamiseks ja kindlustamiseks. Igatahes näeme selles suunas juba tõsist tähelepanu. Võib-olla saame siis ka öelda, nagu mainis hiljuti meid külastanud Portugali president, et Euroopa Liidus tunnevad nad end rohkem portugallastena kui varem. Kuid seni, kuni püsib ja tugevneb lepaingluse maania ning Euroopa Liit võib kaasa tuua rahvasterändamise, on rahvuse säilimise huvides referendumil praegu mõistlik öelda EI.

RAAMAT SUUR-SOOME RIIGI LOOJAST: Ei Nõukogude okupatsioon ega represseerimised suutnud siiski kangutada eesti emakeele staatust, mis jäi püsima nii koolides, kultuuris kui ka ajakirjanduses. Mis aga saanuks, kui sõja oleks võitnud teine okupant, Hitleri-Saksamaa?
Pildi plaanitust saab 1997. aastal Soomes välja antud raamatust "Etelän tien kulkija (Lõuna tee kulgeja) - Vilho Helanen." Helanen oli Akadeemilise Karjala Seltsi (Suur-Soome liikumise peamise keskuse) juht. Kõrge staatusega mees oli arvatavasti teadlik Soome liitlase Saksamaa perspektiividest. Jutt käis sakslaste kavast germaniseerida Eesti ja kogu Ostland Leningradini. Nähti ette siirata kõik eestlased Nõukogude Karjalasse ja Edela-Soome. Viiteid niisugustele plaanidele leidub ka teistes allikates. Saksa-Soome võidu korral Teises maailmasõjas elaksime praegu kuskil Petrozavodski kandis. Kas kõneleksime enam eesti keelt?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)