Aasta märksõnast ja Eestimaa horoskoobist

Euroopa juhtriikides Inglismaal ja Saksamaal raiuti sõnaraamatusse sümbolsõna post-truth ja post-faktisch, mis tõlkes võiks tähendada: tõeväline, faktiväline. Siit järeldub: kui inimene, olgu ta poliitik, sõnasepp või lihtsalt sepp, esineb stiilis post-truth või post-faktisch või ajab meie maakeelset käojaani, siis ta lihtsalt valetab. Süüdimatult ja kogu aeg, nii et lõpuks hakkab isegi uskuma. Kui sellist korrale kutsuda, võib ta trauma saada ja silmad lähevad tal niikuinii märjaks. Nagu juhtus meie eelmise peamise rahvateenriga.

Kes selle üleüldise valetamise Euroopasse ja Maarjamaale tõi, seda teame kõik – Euroopa Liit. Konglomeraat, monstrum, mille lõi rahavõim ning mis on nõuks võtnud hävitada Euroopa riikide ajalooline elu ja konkurentsivõime. Et rahvas suure ja tembutava koletise ihuliikmeid läbi ei näeks, selleks määritakse talle mett moka peale – valetatakse, valetatakse, valetatakse. Koletise kombitsad ulatuvad Ameerikassegi; aga võib-olla hoopis sealtkaudu Euroopasse? Ameerika nõrgad presidendid pärast Reaganit on olnud selle rahakoletise haardes. Selmet jätkata Reagani idapoliitikat on keskendutud „demokraatia“ eksportimisele araabia maadesse. Tulemus: Ameerika on maha mängitud ning araabia maades ja Euroopas on kaos. Eks ameeriklased peavadki nüüd valetama, et välja paista õigena.

Naastes Eestimaale – missugune näeks välja meie „näotuse ja uinumise paiga“ (J. Liiv) tulevaste aastate horoskoop? Kui lõpetame valetamise ja meil on lootust, sest Euroopa Liit saab praegusel kujul otsa niikuinii, siis on meil tulevikkugi. Lohetapja Jüri on tõerääkimisega algust teinud, aga lohe peade arv on koletult suur, kõiki korraga maha ei kaksa. Annaks Vanataat talle mõistmist, missugusest alustada! Kas näiteks õigusetusemõistjaist või valetajate toiduahelast? Seni pole püha Jüri otsustanud. Aga kui ei otsusta, võib tema enda ja kõigi teiste tõerääkijatega olla lõpp.

Igormangilikult jätkates: meie uue presidendi horoskoop näeb välja õhinapõhine – tema senistest esinemistest ja usutlustest on sõelale jäänud üksnes õhin. Praegune Eestimaa oma viletsuses muidugi vajab õhinat hädasti! Küsimuseks aga on: kas see õhin tuleb hingepõhjast ja kas õhinast üksi piisab, et kokku õmmelda õmblusteta Eesti? Et tegelikult ulatada käsi ennekõige nõrgematele. Kui õhina varjus hakataks ajama post-truth- ehk post-faktisch-poliitikat, ei erinetaks eelmisest kõrgest ametikandjast. Vahest oleks asi isegi halvem, sest saaks maha mängitud taastärganud lootus.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |