Miks ma ei osalenud rahvaküsitlusel?

LIINA KILEMIT,      02. veebruar 2005


Vaatamata sellele et osalesin kahel eelneval rahvaküsitlusel nii organiseerija kui hääletajana ning meie pealinna probleemid mulle sugugi ükskõik pole, otsustasin seekord hääletuskasti juurde mitte minna.

Esiteks ei meeldi mulle see, et algusest peale on rahva arvamuse väljaselgitamisest olulisemaks peetud vabariigi valimiskomisjoni väljatöötatud elektroonilise hääletussüsteemi katsetamist. Tegu on pelgalt või peamiselt e-hääletuse pilootprojektiga. Kui Paltsu linnavalitsuse võimuletuleku järgselt kuulutati peatset lõppu "tendentslikele arvamusküsitlustele", siis möödusid vaid nädalad ja tuul pöördus. Vabandusega "aitas riik meid, aitame ka meie riiki" asuti ootamatult ja vastupidiselt lubatule kiirelt rakendama muidu nii põlatud rahvaküsitluse ideed. Ootamatut meelemuutust polsterdati lubadusega jätta seekordne küsitlus viimaseks.

Kuid kas pole see tallinlasele solvav, et kohalikul rahvahääletusel oma tahet väljendama harjunud väärikast kodanikust on saanud ühtäkki katsejänes? Ning kas nii olulise küsimuse nagu vabadussamba asukoha selgitamine saab olla vaid pilootprojekt? Ja mis siis, kui e-hääletus ebaõnnestub ning suur osa tahteavaldustest lihtsalt kaotsi läheb?
Minul ei ole iseenesest midagi elektroonilise hääletamisvõimaluse ja selle katsetamise vastu. Kuid üks kehvalt ettevalmistatud ja läbimõtlematu hääletus ning selle väljavabandamine internetihääletuse katsetamisega jätab lõppkokkuvõttes inetu pleki mõlemale ettevõtmisele.

Teiseks, miks ma seekord rahvaküsitlusel osaleda ei taha, on mulle suuresti arusaamatuks jääv küsimus. Vabadussamba asukohta puudutava diskussiooni käigus on üsna võrdselt kõne all olnud kaks varianti – Vabaduse väljak ja lauluväljak. Varasemas debatis ja üksikavaldustes on pakutud teisigi võimalikke asukohti – Harju mägi, Harju tänava haljasala, Maarjamäe memoriaal jne. Kui aga laiemalt on arutlusel olnud vähemalt kaks suuremat võrdse kaaluga ideed, siis tekib küsimus, miks puuduvad need rahvaküsitluse hääletussedelitelt? Miks on alternatiivsed vastusevariandid vaid "Vabaduse väljakul" ja "mujal"?
Isegi siis, kui linnavalitsuse ametlikuks sooviks on, et Vabaduse monument tuleb Vabaduse väljakule, miks siis ikkagi ei lasta rahval nende võimaluste vahel valida, kui on lootust, et "vastaliste" hääled tõenäoliselt hajuvad alternatiivide vahel ning domineerima jääb küsitluse korraldajate soovitud variant?

Sellele küsimusele on kaks tõenäolist vastust. Esimene on see, et tegelikult on otsus vabadussamba asukoha suhtes vähemalt kahes linnakoalitsiooni juhterakonnas juba tehtud ning muudel vastustel peale "Vabaduse väljaku" ei ole niikuinii enam mingit tähtsust. Rahvaküsitlust ennastki on vaja vaid vabariigi valimiskomisjonile antud lubaduste täitmiseks ning otsedemokraatia mängimiseks.
Teine vastus aga oleks lihtsalt küsimuse sõnastaja Toomas Tautsi pisukene asjatundmatus. Või tähelepanematus. Mitmedki sotsioloogid võtsid vaevaks päevalehtede vahendusel häid sõnastusi soovitada, kuid kahjuks pole neist ühtegi arvesse võetud. Nii ongi nüüd õhus võimalus, et kui rahvas pooldab vastusevarianti "mujal", siis tuleb objektiivse vastuse saamiseks ja sambale asukoha leidmiseks korraldada uus rahvaküsitlus küsimusega "Vabandage, aga kus siis?".

On kahetsusväärne, et selline Euroopas ja mujalgi maailmas tunnustust ja rakendust leidnud otsedemokraatia ja rahvaalgatuse vorm nagu kohalik rahvahääletus meie oludes niiviisi ära lörtsitakse. Uued poliitikad tulevad ja lähevad, kuid linnarahva usaldust, osavõtlikkust ja oma kodulinna tunnet on kerge lõhkuda, raske ehitada.

Üks kehvalt ettevalmistatud ja läbimõtlematu hääletus ning selle väljavabandamine internetihääletuse katsetamisega jätab inetu pleki mõlemale ettevõtmisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)