Ajupesust ja manipuleerimisest

Kui loen Hardo Pajula, Ahto Lobjaka, Mihkel Muti, Hardo Aasmäe jpt Postimehes ilmuvaid kirjutisi, siis lausa neelan neid - sedavõrd arukad, analüüsivad, mõistetavad on väliskaastööliste artiklid. Samas on ajakirjanduse lipulaevaks seaduva lehe palgaliste kirjutajate tekstide sisu ja retoorika üheülbaline; vaimsust ega n-ö head tava ei õhku, pole hingekosutavat positiivsust. On vaid üksnes pidev ohutunde pealesurumine, üha tumedamates toonides. Ent olgu pealegi - nad saavad tellitud töö eest korralikku palka, pered tahavad ülalpidamist jne.

Soojalt soovitaksin kõigil, kes vähegi oma peaga mõtleb ja loetus-kuuldus vähegi kahtleb, läbi astuda Apollo raamatupoest ja kasvõi põgusalt süüvida Kathleen Taylori mahukasse raamatusse „Ajupesu ja manipuleerimine". Uskuge, teie mõtlemine ja arusaamad avanevad hoopis uuel tasandil, pilt polegi nii must-valge, kui püütakse (ja üsna mõjusalt) teie jaoks peegeldada ühiskonda.

Kui seni pidasin Marko Mihkelsoni üheks eriti vaimseks poliitikuks, kes pakub sümpaatseid, korrektseid ja mitmekülgse tonaalsusega asjatundjaarvamusi, siis nüüd tundub, et rutiin Venemaa teemadel, ja võimalik, et väsimus-räsitus annavad tal tunda - pidevalt kordub terav ja üksluine retoorika.

Kummastav oli ülejooksikust sotsi Rainer Vakra sõnavõtt tema endist („ema-" või „sünniparteid") taunivas Linnalehes Tallinna tänavate seisukorda käsitledes. Ju siis polnud midagi arukamat „säutsuda"? Söandan nentida, et olen mainitud persooniga parajalt tuttav ega häbene nentida tõika, et ühel peokesel õhtut vedades kuulsin ühe sümpaatse vanahärra fraasi „Mis hullus mu lapselapsele küll sisse on läinud!?", ütlejaks oli hr Elmar Vakra.

Kuidas on meedia ajupesu mõnele mõjunud, tõendas Kuku küsitlussaade „Vox populi", milles reageeriti Aivar Riisalu üleskutsele relvastuda. Söandan mürki võtta (küll lahjendatult!) väitmaks, et muusika-, huumori-, rahva- ja sõjamehena aatelise A.R. väljaöeldu oli pigem parodism meie käremeelsete ja sõjakate poliittippude retoorikale, kelle sõnavõtte võrdlen mõneti Rohke Tebelaki libauudistega, milles läbi huumoriprisma paistab üsnagi analoog tõelisusega, mõnikord üsna tõe pähe süüvivalt.

Kuis küll laiavad Lauri Vahtre ja Ene Pärnaste, selekteerides osa inimestest ehk eestlastest rämpsuks???

Kas on neil tuntus pähe löönud? Paslik on tõdeda sedagi, et lapsesuu ei valeta, millest üsna ühene täheldus: kes teisele nime annab, see ise seda kannab! Nad ei mõtle siinjuures kodutuid ega asotsiaale, vaid üksnes noid, kes neile ei meeldi. Ka allakirjutanu möödub ebameeldivaist teatud reservatsiooniga, ent hoiab hinnangut üksnes endale. Igatahes on minu õiglustunnet riivatud.

Üliharvalt positiivne oli 9. aprilli Postimehes Vootele Päi intervjuu Dmitri Gavraga. Tõsimeelsed küsimused ning asjalikud ja küllap objektiivsed, kindlalt targad vastused Venemaa-Ukraina suhete teemadel.

Hinge kriipis Priit Hõbemäe poolt Eesti Ekspressis toodud „savisaarsuse paheline mõttelaad". Ilmselt on paanika, pigem küll kadedus, see, mis ajendab piisavalt vaimset isiksust taoliselt väljenduma, sarjates paljude üle keskealiste elukogenud eestlaste sümpaatiat Edgar Savisaare suhtes.

Ebamõistuspärane on meedias juba aastakümneid kestnud ja ikka veel jätkuv Savisaare elimineerimine, mida ei saa kuidagi seostada aatelisuse arendamisega, pigem ikka ühiskonna lõhestamisega, suisa kollapsini jõudmise eesmärgil. Nn vene kaart on vaid üks vahend Savisaare-vastases kampaanias.

Miks nõnda vähe kajastab meedia „Pealtnägija" valulist kirjeldust Indias kinni peetud Eesti „leegionäridest". Lugu, mis nii südantlõhestav ja liigutav, jättis peaküsimuse vastuseta. Miks nad sellisele tööle läksid? Kas teadmatuses riskidest? Või oli eesmärgiks maailma avastamine? Või seiklus? Eneseteostus? Rahamaania? Kodukamaral ots-otsaga kehv toimetulek on peapõhjus minekuks kuhu iganes. Aabitsatõde: kas ja kuivõrd on keegi mistahes turvamissioonile valmis minema pelgalt sõduripalga eest? Vastust ei tule, ei saagi tulla! Ent raske tööga (higi ja verega!) peaks saama ka kodumaa piires toime tulla, vast enamgi? Ahvatlused minekuks on mõneti analoogilised SMS-laenudega.

LEO MÜRKHEIN, Tallinn

Jaga |