Omandireform pole veel läbi – unustatud on sundüürnikud!

13. juunil 1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu omandireformi seaduse. Juriidiliselt olime siis kõik veel Nõukogude Liidus. Seega möödub 13. juunil 25 aastat omandireformi algusest.

Toimepandu õiglusest pole aga nüüd, terve inimpõlv hiljem, vaja enam siristada – tegu oli oma rahva represseerimisega. Tegijad ise nimetasid seda hullumeelsust majade tagastamiseks.

Osa üürnikke said eraomanikeks, teised küüditati kodudest

Nõukogude aastakümnetel ehitatud majades elanud inimesed said oma kodud-korterid erastada, s.t eraomanikeks. Said korteri kätte erastamise väärtpaberite ehk EVP-de eest, ja suhteliselt muidu. Kuid 6. mail 1993 võeti vastu eluruumide erastamise seadus, mis ei lubanud oma kodu erastada tagastatavates majades elavatele korterivaldajatele.

Seega tagastatud majade üürnike kohta ei kehti võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud üldistel soodsatel alustel oma eluruumide omanikeks, nagu nõukaaegsetes majades elanud inimesed.

Muud vahet kui maja ehitamise aeg seega omanikuks saamisel või (sund)üürnikuks jäämisel ei olnud.

Paraku, majanduslikust vaatenurgast olid nõukogude ajal ehitatud elamispinna loomisse panustanud ka sundüürnikud oma tööga ja maksudega. Need majad, terved magalate mäed, ei kerkinud ju issanda armust, vaid tol ajal elanud inimeste tööst ja vaevast. Seega on sundüürnikud kaudselt ka kõigi erastatud korterite kaasomanikud.

Osa inimesi erastas kooperatiivkorteri ja sai tasuta kaasa maa, mis muutus seeläbi hinnaliseks kinnisvaraks. Osa inimesi sai tagasi metsi või maid.

Sundüürnikud jäeti kõigest ilma

Sundüürnikud olid seega ainus elanikkonna osa, kellelt midagi ära võeti – teistelt kelleltki ei võetud. Ja see „midagi“ oli nende ainus kodu. Nüüd maksid sundüürnikud oma maksudega kinni ka kogu omandireformi teostuse, mis nende endi puhul võttis nii koletisliku vormi.

Jah, riik „tagastas“ õigusjärgsetele omanikele majad koos seniste korterivaldajatega. Kui samas jättis riik oma maksumaksjad-üürnikud ilma erastamisõigusest. Riik ei lasknud neil saada oma kodu omanikeks samaväärselt korterierastajatega.

Just see ongi ülekohus, mis on tänini heastamata! Riik ei ole ilmutanud mingit initsiatiivi oma inimestele ühepoolse seadusega tekitatud kahju heastamiseks.

Pole pakutud teist elamispinda ega raha vm meetmeid kompensatsiooniks. Selle asemel jagati seadusvastaselt (omandireformiseadus seda ei lubanud!) maju ja kortereid lisaks veel baltisakslastele, kuigi Saksa ametlik riik välistas selles „varanduse hankekampaanias“ oma osaluse.

Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada inimõigusi, sh iga isiku koduõigust, millega Eesti omandireformis vastuollu mindi.

Esitame Riigikogule allkirjad kompensatsiooninõudega

2014. aastast kehtiv märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus (nn petitsioonide seadus) kohustavad Riigikogu kodanike kollektiivseid avaldusi, pöördumisi, märgukirju, petitsioone läbi vaatama ja ka menetlema. Petitsiooni saab esitada, kui on kogutud vähemalt 1000 allkirja.

Ka meie otsustasime kasutada seda võimalust üürnike murede lahendamiseks ühiskonnas. Eesti Üürnike Liidu loodud sundüürnike võrgustiku kaasabil oleme kogunud üle viie tuhande allkirja.

Võimulolijad hoiduvad tõest ja vastutusest

Omandireform puudutas igat Eestis elavat inimest. Aastate jooksul oleme näinud, kuidas erinevad võimulolijad on üritanud hoiduda tõerääkimisest ja faktide avalikustamisest. Omandireformiga, eriti eluruumide erastamise ja tagastamisega kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja ning paiguti isegi kuritegelikkusest on tavapäraselt vaikinud ka peavoolumeedia.

Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

Seega meie ei imesta, et Eestist on lahkunud nii palju töökaid ja tublisid inimesi, et lahkub noorem põlvkond, et eriti lahkuvad ega tule tagasi noored naised – nad ei saa ju siin endale lubada kodu, luua peret ega kasvatada lapsi. See ebakindlus ja usukaotus oma riiki algas just sellesama omandireformiga.

Uus raamat omandireformi tagajärgedest

Eesti Üürnike Liit esitleb 13. juunil järjekordset (arvult juba viiendat) kogumikku „Kodu ja õigusriik”. Ülevaatlik koguteos sisaldab 2015. aastal peetud konverentsi „Lõpetagem omandireform õigusriigile kohaselt” ettekandeid, sõnavõtte ja ettepanekuid; samuti mitmete ühiskonnategelaste seisukohti ja arvamusi omandireformi tagajärgede mõjust kaasaegsele Eesti ühiskonnale.

Raamatus leidub ka sundüürnike avalduse tekst esitamiseks Riigikogule tehtud ülekohtu hüvitamiseks. Juristid on koostanud seaduseelnõu omandireformi kahjude hüvitamise seaduse vastuvõtmise lihtsustamiseks.

Omandireform pole üldse veel läbi – kohtuprotsessid on pooleli ja ka munitsipaalelamutesse asustatud inimestel on õigustatud ootus vastavalt omandireformiseadustele saada erastatud kodu omanikuks, või saada rahalist kompensatsiooni kogu põhjustatud otsese majandusliku ja moraalse kahju eest.

PEETER TEDRE,

Eesti Üürnike Liidu tegevjuht

 Kogumiku „Kodu ja õigusriik” esitlus esmaspäeval, 13. juunil kell 13.00 Tallinnas Vabaduse väljakul Rahvarinde Muuseumis.

Kõik huvilised, omandireformiga kokku puutunud isikud, poliitikud ja ametnikud, eriti aga sundüürnikud, kes jäid ilma oma kodu üldistel alustel erastamise õigusest, on esitlusele oodatud!

Jaga |