Eesti asi: Suur Turvalisus

KALLE LAANET,      06. juuni 2007


Arutelud selle ümber, kes vastutab (-vad ) turvalisuse eest riigis, on olnud kirglikud. Aprillikriis näitas selgelt kätte meie ressursside piiratuse, mida kompenseeris Eesti Politsei entusiasm ja aina kasvav professionaalsus. Samal ajal leidis kinnitust juba varem kogetu: riigi ja kodanike julgeolek pole ainult Siseministeeriumi „rida", vaid algab seadusandjatest, laienedes teiste ministeeriumide, sh haridus- ja sotsiaalministeeriumi haldusalale, ning lõpetades kodanikeühendustega.


"Julgeolek on kallis kaup ja julgeolekut ei ole kunagi liiga palju. Julgeolek on jagamatu rikkus ning seda tuleb kasvatada tihedas piirkondlikus koosmeeles "– nii on arvanud president Lennart Meri. Samasuguse mõtte saame üle kanda siseturvalisusele, mis on kallis, kuid mida pole kunagi liiga palju. Sellist jagamatut rikkust tuleb kasvatada tihedas koostöös.

Politsei Nõukoda kasvab Sisejulgeoleku Nõukojaks

Kuni 2005. aastani toimis siseministri nõuandva kojana korrakaitseküsimustes Politsei Nõukoda. Tollal arvasin, et siseturvalisuse valdkond vajab käsitlemist tervikuna, mitte vaid piirduma korrakaitse e. politseiga. Politsei Nõukojast moodustati Sisejulgeoleku Nõukoda, mis nõustaks siseministrit kogu siseturvalisuse valdkonnas. Sisejulgeoleku Nõukoda muretses ühiskonna turvalisuse tuleviku üle tervikuna ning aktiivsete arutelude tulemusel tõstatas 2006. aasta alguses küsimus laiapõhjalise, kõiki ametkondi, aga ka erasektorit hõlmava sisejulgeoleku arengukava ja süsteemi loomisest.
Ülesande täitmise ettevalmistamine jäi Siseministeeriumi õlule. Nõukoja liige, ettevõtja Toomas Luman soovitas üle vaadata meie naabri Soome juba ettevalmistatud laiapõhjaline turvalisuse tõstmise kava, millest saigi meie idee aluspõhi.
Teise olulise ettevalmistava tegevusena viis PR-firma Hill & Knowlton läbi uuringu saamaks teada, kuidas väljastpoolt mõistetakse Siseministeeriumi sisejulgeolekut ja kuidas seda saavutada. Need kaks dokumenti saidki edasimineku aluseks.
Siseministeeriumi juhtimisel kokku pandav ühtne sisejulgeoleku arengukava valmib 2007. aasta lõpuks.

Suure Turvalisuse strateegia

Oluline oli leida kuivale, strateegilisele dokumendile „hinge" andev nimi – Suur Turvalisus. See strateegia peab 2008. aasta jooksul saama rahalise toe, mis omakorda kajastuks riigieelarve strateegias, kus oleksid juba kõik projekti kaasatud asutused integreeritud ühtsesse süsteemi. Nõnda avaneb ka võimalus kokku arvutada Eestis siseturvalisuse tagamise hind. Enamasti on arengukavad valdkonnapõhised ja lõpevad asutuse otsese vastutuse piiril. Rõhutan, et Suure Turvalisuse strateegia on valdkonna-, mitte asutusepõhine. Seetõttu kajastub selles Eesti inimeste turvatunde ja heaolu suurendamise väljakutse palju laiemalt kui mistahes varasemates arengukavades.
Suure Turvalisuse strateegia koostamise käigus kaardistatakse erinevate riigiasutuste, mittetulundus- ja erasektori tegevused turvalisuse tagamisel. Ühtne pilt saabki aluseks inimeste ja nende vara turvalisuse, riigi julgeoleku tagamise ja keskkonnaõnnetuste likvideerimisega seotud tegevuste rahastamiskavadele.

Turvalisem Eesti kõigi kaasabil

Suur Turvalisus tähendab varasemast hoopis panoraamsemat ja sidusamat lähenemist turvalisusele. Peame õppima nägema seoseid näiteks kohalike teede täiendava rahastamise ja liiklusturvalisuse vahel, tänavavalgustuse ja kuritegevuse vahel, sotsiaalsete probleemide ja tuleõnnetuste vahel, alkoholi reklaami ja noorsookuritegevuse vahel.
Arengukava ettevalmistamisel astuti suur samm edasi 29. mail, mil toimus Siseministeeriumi korraldatud konverents „Turvalisem Eesti kõigi kaasabil". Hinnang eelnevatele otsustele ja valmisolek jätkata alustatud teed väljendus osavõtjatepoolses pingsas huvis. Kohale oli tulnud 225 erineva riigiasutuse, valitsusvälise organisatsiooni esindajat.
Kui inimeste huvi osaleda selle tähtsa dokumendi ettevalmistamisel on nii suur, siis võib seda vabalt võrrelda uue ühiskondliku leppega. Suurest Turvalisusest on saamas üldrahvalik aktsioon, tõeline uus „eesti asi", mis loob head eeldused taastada vahepeal kuhtuma hakanud – ja eriti aprillisündmuste käigus pihta saanud – Eesti kui turvalise riigi maine. Vis consilii expers mole ruit sua ehk "Jõud ilma mõistuseta hukkub iseenesest" – on öelnud juba Horatius. Selleks et Eestit turvalisemaks muuta, vajame jõu kõrvale rohkem mõistust.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)