![]() Nädala juubilar TOOMAS UBA 65INDREK VEISERIK, 29. oktoober 2008Oma vahedate kommentaaridega tõi spordireporter Toomas Uba eestlasteni sündmusi kokku 11 olümpialt. Tema ajakirjanikutegevus avaldus mitmel alal – reporterina, kommentaatorina, noori kolleege õpetades. Toomas Uba võimet teemasse sisse elada, naelutades vaatajad ekraanide ette, võiks võrrelda Urmas Oti tegevusega. Mõlemaid ühendas perfektsionismitaotlus, meeletu töökus, suur andekus, aga kahjuks ka kiire kustumine... Varalahkunud Urmas Ott on veel varem lahkunud Toomas Uba kohta kirjutanud järgmist: ”Tema elu lõpp oli väärt kogu väärikat elu. Ta elas sajandi viimase päevani, kuni kõik oli tehtud. Midagi ei jäänud pooleli. Nüüd algas uus aeg. Teiste jaoks. Plats oli puhas.” Toomas Uba sündis 2. novembril 1943. Spordipisiku sai ta ilmselt isalt Reginaldilt, kes oli keskmaajooksja. Kuulumine alates 1967. aastast Eesti võistkonda ülipopulaarses Naapurivisa-sarjas tõi Toomas Uba pikaks ajaks mälumängijate perre. 1972. aastal siirdus Toomas Uba tööle Eesti Televisiooni, saades juba järgmisel aastal sporditoimetuse juhiks. Rohkem kui 1000 “Spordiprismat”, Moskva OM-i purjeregati ajal iga päev tehtud pool tundi rahvusvahelist pilti, 1982. aasta suusatamise MM-i vahendamine, 27 erisaadet esimeselt kergejõustiku MM-ilt Helsingis – need on vaid mõned märgid. Küllap mäletavad eestlased hästi üht unetut ööd 1988. aastal, mil elati kaasa kahevõistleja Allar Levandi sõidule. Mil moel suudeti teleülekanne tuua Eesti televaatajani, on tänini jäänud müstikaks. “Milliste kombinatsioonidega sündis Allar Levandi pronksisõidu ülekanne Calgaryst, on siiani toimetuses legend ja omamoodi ime. Keda ja mismoodi Tom seal kaugel Kanadas ära rääkis, jääb detailides vist lõpuni saladuseks, aga meile ta selle erilise medaliöö kinkis,” on kirjutanud Raul Rebane kogumikus „Toomas“. 1995. aastal ütles Toomas Uba, et kõige ilusam aeg teles on tema jaoks olnud Lillehammeri talimängud. “Olime seal kuuekesi: mina, Tiit Rääk, Lembitu Kuuse, Are Eller, Helar Osila ja filmioperaator Ilmar Loomann. Eriti hea meel oli mul, et saime Loomanni kaasa võtta. Ometi kord saime tasuda tema aastakümnete pikkused lumessumpamised kodumaiseid suusavõistlusi filmides.” Viiekümneaastaseid ETV spordisaateid on juhtinud seega vaid kolm meest: Heino Mikkin, Toomas Uba ja nüüd Marko Kaljuveer. Raskelt haige Toomas Uba helistas Kaljuveerele 2000. aastal ja küsis: “Kas sa toimetust hakkaksid juhtima?” Mõtlemiseks jäi üks öö. Kaljuveer nõustus. Toomas Uba aga lausus Sydneys, oma viimast olümpiatuld kustumas nähes, rahulikud ja lootusrikkad sõnad: “Soovime sellel hetkel Eesti sportlastele kõige paremat uuteks mängudeks valmistumisel, sest nendel mängudel on jälle, millele loota ja mida oodata.” Kindlasti polnud Marko Kaljuveerel alguses lihtne hakata kündma vagu, mille Toomas Uba oli ette vedanud. Õnneks oli Eesti Televisiooni sporditoimetusse selleks hetkeks tööle tulnud erinevaid spordialasid hästi tundvad reportereid. Nii võttis Helar Osila enda kanda kergejõustiku, Lembitu Kuuse talialade ja Marko Kaljuveer pallimängude kommenteerimise. Tänase Rahvusringhäälingu sporditoimetuse kõigis liikmetes on justkui tükike Toomas Uba, kelle universaalsust ometi vaevalt et ükski spordireporter kunagi korrata suudab. Toomas Uba jõudis kõrgvormi ja saavutas taseme, mida on raske ületada. Toomas Uba tööd ja tegevust tunnustati 1988. aastal teenelise ajakirjaniku aunimetusega. Teiste Eesti telekorüfeede reas on ka Toomas Uba kui Valdo Pandi preemia laureaat. Viimast tunnustust, Rahvusvahelise Olümpiakomitee elutöö-auhinda Toomas Uba ise enam ei näinudki. Särava spordireporteri pärand on talletatud raamatusse"Toomas" (Eesti Televisiooni muuseumi väljaanne, Tallinn 2003). Kogumiku koostaja, endine televisioonijuht Voldemar Lindström on öelnud: “Toomas Uba oli ühte usku. Selle nimeks on sport.” Kogutud materjalide põhjal INDREK VEISERIK
Viimati muudetud: 29.10.2008
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |