Kaks Eestit üks aasta hiljem

KESKNÄDAL,      24. aprill 2002


Sotsiaalteadlastel oli konverentsil "Kas üks või kaks Eestit?" välja pakkuda üks konkreetne retsept ühiskonna raviks - sotsiaaluuringute riikliku tellimuse järsk kasv. Poliitikute (eks- ja praegune peaminister) sõnavõttudest koorus teadlastele soodne vastupakkumine - lõpetada kohe teaduslike meetoditega ei tea kust tulnud kahjurlik jutt kahest Eestist. Näib, et Rahvusraamatukogu saalitäis pestud ja kammitud ja kohati ka kallilt lõhnastatud kaasmaalasi jäi ürituse tulemusega üldjoontes rahule. Teadusele rahaküsimise platvorm ju tugevnes, kuigi üksikud üleskutsed dialoogile toimiva Eesti ühiskonna ja sellest juba välja langenud osade vahel vilju ei tõota.
Probleemide esitatud kirjeldused olid globaalsed (kogu maailmas on nii!) ja lokaalsemad (isegi Soomes on vaeseid ja näe, mis Prantsusmaal juhtus!). Dialoogi algatusest ühiskonnas ei saanud ega saa aga rääkida, kuni vaesuses virelevas Eestis nähakse probleemi vaid kuritegevuses ja AIDSis, mis paneb jõuka Eesti muretsema üksnes oma maastikujalgratta ja autoraadio kindlustamise pärast. Ametiühingute ja kolmanda sektori eluline roll töösuhete ja sotsiaalvalla tasakaalustajana on Eestis laiemalt päevakorras vaid niivõrd ja natuke vähem kui Euroopa Liidus kombeks. Tegelike sotsiaalpartnerite puudumise ohtlikkust ei mõista paraku veel ka poliitikat dikteerivad ettevõtjad, kes möönavad kahe Eesti kontsepti ja rahvusliku leppe vajadust.
Sotsiaalteadlaste aastatagusest pöördumisest kuu aega varem ilmunud Kesknädala juhtkirja "Kaks Eestit" ei lubanud hea toon soliidses poliitteadlaste seltskonnas mainida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)