Aapo Pukk valiti Washingtonis maailma portreekunstnike esiviisikusse

Ivo Parbus,      15. august 2007


Washingtonis Ameerika Portreekunsti Ühingu korraldatud ülemaailmsel maalikonverentsil 2007 pälvis kunstnik Aapo Pukk auhinna First Honor Award, jõudes kunstikoguja Matti Miliuse portreega 700 osavõtja ja 1300 töö hulgast esiviisikusse.

Aapo Puki sõnul on First Honor Award kõrgeim autasu, mis Eesti kunstnikule seni omistatud. Oma edu peab maailmanimega portretist ka Eesti kunsti saavutuseks.
Zhürii liikme, viit USA presidenti portreteerinud Raymond Everett Kinstleri sõnul oli Aapo Puki maal tema esimene valik. Ka portreekunstnike ning tunnustatud pedagoogide John de La Vega ja Jason Bouldini hinnangul oli Puki maal konkursi parim.
Elutöö kuldmedal anti legendaarsele Harvey Dinnersteinile, kujutava kunsti hariduse autasu läks Jacob Collinsile.
Pressi huvi Eesti kunstniku ning tema poolt portreteeritud isiku vastu oli suur ning Aapo Pukk andis Ameerika kunstiväljaannetele rea intervjuusid, milles tutvustas ennast, oma sünnimaad ning kunstikogujat Matti Miliust.
Californias Palos Verdes Estates, kus Aapo Pukk praegu elab, on kunstniku suurvõit esiuudiseks kohalikes väljaannetes.
Aapo Puki töid on varemgi tunnustatud: Certificate of Recognition 2000 (Portfolio), Honors Award 2001, Award of Merit 2002, Certificate of Merit 2002 ASOPA, Honorable Mention 2003 ARC, Certificate of Excellence 2006. Pukk on osalenud Inglise Kuningliku Portreekunsti Ühingu aastanäitusel 2004 ja 2005.

Aapo Pukk

Sündinud 3. oktoobril 1962 Tartus. Lõpetanud 1975 Tartu Lastekunstikooli, 1986 Eesti Kunstiakadeemia.
Alates 1999 Ameerika Portreekunstiühingu (PSOA) ja Ameerika Portreekunstnike Ühingu (ASOPA) liige, 2004 Eesti Kunstnike Koondis Torontos liige.
Aastail 2000–2006 on tema portreed saanud autasusid ja leidnud äramärkimist Washingtoni, Chicago, Philadelphia, New Yorgi, Los Angelese ja Dallase konkurssidel ning näitustel.
2006 valiti Dallases Aapo Puki portree „Aleksius II" üle tuhande konkursile saadetud töö seast 35 parema hulka.

Ivo Parbuse intervjuu Aapo Pukiga, mis toimus enne First Honor Award preemia omistamist.

Kui räägitakse portreekunstist, meenub eestlastele tavaliselt kohe Aapo Puki nimi. Populaarne ja tuntud portretist on oma karjääri jooksul maalinud sadu inimesi Eesti presidendist ning patriarh Aleksius II-st tavaliste meeste, naiste ja lasteni. Produktiivsus ning pidev viibimine avalikkuse tähelepanu keskpunktis on teinud Aapo Puki tuntuks ning hinnatuks paljude kunstisõprade hulgas.
Viimastel aastatel jagab kunstnik end koduse Eestimaa ja päikeselise California vahel. USAs kõike nullist alustanud mees on ka teispool maakera jõudnud tunnustuseni, millest enamik koduseid kunstnikke ei julge isegi unistada.

Ühel õhtul istusime Aapoga tema Eesti kodu ateljeetoas ning rääkisime inimestest, portreekunstist ning seoseist nende vahel, lehitsedes hiljuti trükist tulnud kataloogi, mis hõlmab kunstniku loomingut õpinguaastatest kuni käesoleva ajani.

Sinu töödest on varem välja antud kaks kataloogi. Uue trükisega tähistasid oma 44. sünnipäeva. Ütle, kas see iga on kunstnikule kõige viljakam loomeperiood?
Minu jaoks pole oluline vanus, millal midagi loon, vaid eelkõige maal, pilt, mis vaatab vastu kataloogilehelt või näituselt. Läinud aasta oktoobris korraldasin Tallinna Õpetajate Majas isikunäituse, mille põhjal saan väita, et olen nüüd märksa küpsem, kui oma 30. sünnipäeval esimest personaalnäitust tehes.

Küpsus tähistab mingi etapi lõppu või isegi arengu peatumist. Pigem tahan teada, kas oled hetkel kõrgvormis?
Tunnen ennast piisavalt hästi, et võiksin olla. Samas esitan loomingule kõrgeid nõudmisi, soovides alati enamat, kui hetkel suudan. Kõrgvormist jääb ikka veidi puudu.

Ehk oled enese suhtes liiga nõudlik. Vaevalt leidub Eestis teist kunstnikku, kes on maalinud portreid niivõrd väärikatest ja tuntud inimestest nagu patriarh Aleksius II, Eesti Vabariigi president, Riigikogu spiiker, mitmed luteri kiriku peapiiskopid, linnapead, tuntud poliitikud, näitlejad, avaliku elu tegelased. Portreekunstnik peab olema kõrgvormis, et taolisi isiksusi lõuendile jäädvustada.
Kui oleksin 84aastane ja vaataksin tagasi elutööle, võiksin tehtu üle uhkust tunda. Praegu olen arenev ja loov kunstnik, kes ei saa peatuda. Portreed, mida nimetasid, on valmis. Ma jätkan oma teed. Pole aega mõelda kohtumistele, mis möödas, portreedele, kuhu jäädvustasin tuntud inimeste suuruse. Muidugi oli patriarhi portreteerimine kordumatu ja presidendi maalimine unustamatu kogemus, ent palju olulist seisab veel ees.

Oled maalinud ka maastikke ning eluta loodust.
Eelkõige olen portreekunstnik. Portretiste on vähe, mina võtsin juba aastaid tagasi suuna sellele.

Mis vahe on portree- ja maastikumaalijal? Kas tegemist on pelgalt tunnetusliku eristumisega, või tuleb lahknevusi otsida objektile lähenemisest ning töövõtetest?
Pole vahet, kas minu ees istub naine, laps kätel, või tegevusse süüviv töömees, ehk kappab mööda hobune – tööprotsess jääb samaks. Kui tunneksin end figuratiivses kunstis nõrgana, nagu see on 80% Eesti kunstnike puhul, ja minu meelisala oleks eluta objektide kujutamine, siis tekiks minus hirm maalimise ees. Portreteerimine vajab head kooli ja zhanri eest seismist. Kunstnikku, kes tunneb ennast abituna, kohutab ühtviisi nii portree kui ka maastik.
Looduses ei leia kunagi midagi sama tugevat kui inimene oma energeetilise väljaga. Kui armastad inimesest kiirgavat jõudu, siis kõik muu on vaid abivahend selle jäädvustamiseks.

Millest algab portree sünd?
Kui oleksid seda küsinud 14 aastat tagasi, oleksin vastanud, et silmadest. Seitsme aasta eest oleksin kinnitanud, et tuleb liikuda üldiselt konkreetsele, suurelt väikesele. Täna arvan – kõik algab mõistmisest. Mõistmiseni jõudmiseks olen hakanud üha rohkem tegema eelvisandeid. Mind kohutab olukord, mis sarnaneb kohvilauavestlusele, kus kogu aeg räägitakse, ent ei kuulata, mida teine ütleb.

Kas on ka neid portreteeritavaid, keda ei suudagi mõista?
Kunstniku jaoks ei tohi esineda olukordi, kus mittemõistmine välistab loomisvõimaluse. Loobuda portree maalimisest põhjendusega, et ei mõista enese ees istuvat inimest, pole võimalik.

Tuntud persoonide kõrval oled portreteerinud lapsi ning tavalisi lihtsaid inimesi. Kas staari ja tavainimese maalimisel on vahe?
Kes olen mina, otsustamaks tavalisuse ja erilisuse üle! Portreteeritav laps võib olla tulevane kuulsus.
Ausalt vastates tuleb tunnistada, et vahe on olemas. Tuntud inimese portreteerimisel tajud tema suurust. Neis inimestes lihtsalt peitub palju. Samas mulle meeldib, kui lähedased tunnevad ametlikus portrees ära inimese kodused jooned.

Kui pikaks portreteerimisprotsess kujuneb, kaua on sul aega portreteeritavaga vestelda ning suhelda?
See oleneb inimesest ja oludest, ka maali mõõtmetest. Normaalse suurusega portree puhul võib protsess mahtuda paari nädala sisse, sellest poseerimist heal juhul 4 korda à 1–1,5 tundi. Innustun, kui näen, et portreteeritav soovib kaasa mängida.

Kui lähedased suhted sul portreteeritavaga tekivad?
Mulle tundub alati, et saame suurteks sõpradeks. Võib-olla johtub see mu lihtsameelsusest. Portreekunst on äärmiselt intiimne. Kunstniku ja modelli pilkudes ei tohi olla midagi võltsi ja segavat.

Olen viibinud sinu maalimisseansside juures, mis kujunevad reeglina nauditavateks etendusteks. Kas portreekunstnikus peabki peituma näitleja ning psühholoog, et tabada kujutatava iseloomus õiged varjundid?
Hea suhtlemisoskus annab eelised, ent ka vaiksem ja flegmaatilisem kunstnik suudab kindlasti saavutada häid tulemusi. Kuigi soov näitlejaks saada pole minus kadunud, ei tähenda see veel, et tahaksin ametit vahetada.
Usun alati inimestes peituvat vaid parimaid omadusi ja tundeid. Imetlen neid, keda maalin, tundmata end petetuna, kui hiljem selgub, et tegemist on mitte just kõige meeldivama persooniga.

Kas suhted portreteeritavatega säilivad? Kas jutlete juhuslikult kohtudes või käite koguni vastastikku külas?
On neid, kellega säilib suhete soojus aastaid. Vahel kujuneb välja lähedus terve suguvõsaga. Suurim tunnustus on olla ühe perekonna portreekunstnik. Ometi suhted muutuvad ajas, sest lähen oma eluga edasi, meenudes portreteeritavatele jätkuvalt sellisena, nagu olin maalimise ajal.

Milline näeb välja ideaalne portree?
Mis on ideaalne? Kui seda teaks, siis vaevalt püüaksin ideaalset pilti teha, sest ideaalsuse mõõdet on kunsti väga raske sisse tuua.
Jalutades suures kunstimuuseumis, võib ühel päeval mõni portree, mida oled seni vaevalt märganud, teistest eristuda ning otsekui elav inimene sinu ette astuda. Portree varjust väljub selle loonud kunstnik ning sa ei mõistagi enam, kumb kõnetas sind esimesena, portree või maalija. Lõpuks kõnetab sind ka isik, keda pildil kujutatakse. Kõik see juhtub ühel kindlal päeval, teatud tingimuste kokku langedes ning ei pruugi enam korduda. Tol hetkel, neil minutitel, mil portree on minu kui vaataja jaoks ainus ja oluline, ongi tegemist ideaalse maaliga. Kunst iseenesest ei saa olla ideaalne, sest ideaal luuakse koostöös vaatajaga.

Milliseid pilte enda loomingus pead sellisteks, millega tasub kõnelda?
Naudin vaimustust, mida mu pildid vaatajas tekitavad, ent lõpetatud looming ei kõneta mind enam. Olen dialoogi juba pilti maalinud. Minult töö tellinud kinnitavad, et pildid kõnelevad nendega.

Kuidas suhtud sellesse, et valminud maalid sinu juurest minema viiakse ning enamikku sa enam originaalis ei näegi?
See on suurepärane! Ma ei suudaks elada koos sellise hulga portreedega. Kui tellijad pilte kaasa ei viiks, loobuksin maalimisest, sest kõik kohad oleksid portreesid täis ja neid poleks enam kusagile panna.
Portreedega on palju lihtsam kui tüütute poolsõprade või tuttavatega, kelle eest pole võimalik peitu pugeda. Portree viin kohe pärast lõpetamist raamija juurde, kes pildile konksud külge kruvib, misjärel võib sellega rahulikult hüvasti jätta.

Kas sind ei traumeeri teadmine, et mõni su meistritöö riputatakse magamistoa seinale ning seda näeb edaspidi vaid üks-kaks inimest?
Miks peaksin end sellest traumeerida laskma? Minu pildi väärtust ei kahanda vaatajate hulk ega koht, kuhu see on riputatud.

Paljude sinu poolt portreteeritud kuulsuste hulgas on kahtlemata mõjukaim figuur patriarh Aleksius II. Kuidas sul õnnestus temast kaks portreed maalida?
Tegemist on erakordse õnnestumisega. Kui ma poleks peale nende kahe portree rohkem tuntud inimesi kunagi maalinudki, võiksin endaga ikkagi rahul olla. Ometi tunnen just nende portreede puhul, et maalid ei küündi kunagi sellise mitmekesisuse ja tunnete paljususeni kui elav inimene. Patriarhi oli äärmiselt hea ja kerge maalida.
Moskvas oma residentsis maale vastu võttes meenutas patriarh, et poseerimiseks jäi vähe aega. Aleksius II leidis oma visiidil Eestisse võimaluse minuga kohtumiseks Kuremäe kloostris. Tegin fotosid, sain neid lisaks ka patriarhilt endalt, ja asusin tööle.
Kaks pilti valmis sellepärast, et lisaks suurele maalile „Patriarh Pühtitsa kloostri foonil", nägin Kuremäel süzheed, mida soovisin kindlasti jäädvustada. Kloostri trepil seisid nunnad oma mustades rüüdes ning nende näod eristusid üldisest tumedast foonist, esiplaanile jäi Aleksius II nägu. Juhuslik ja geniaalne kompositsioon, mis lihtsalt nõudis pildiks saamist. Teos valiti ülemaailmsel portreevõistlusel Dallases enam kui 1000 pildi seast 35 parima hulka.

Millise tundega portreteerisid presidenti?
President jääb presidendiks. Ta kujutab endast rohkemat kui lihtsalt riigi esimest meest. Kõik presidenti ümbritsev omandab väärikuse.
Poseerimisele Kadriorus eelnes visandite tegemine Paslepa residentsis, kus mulle pakuti kõigepealt süüa. Istusime Arnold Rüütliga kahekesi lauda. President rääkis globaliseerumisest ja osooniaukudest. Tema jutus väljendus laiem mure maailma pärast. Tundsin jumalast antud väge, mida kõrgel positsioonil inimesed kannavad, väge, mis rahva usaldusest sündinult enam kunagi ei kao.
Paslepast tulles pidasin auto põldude vahel kinni, vaatasin loojuvat päikest ja mõtlesin – see ongi Eestimaa!

Oled maalinud psühholoogiliselt äärmiselt rasketes tingimustes, portreteeritavaks raskelt haige või surija. Kuidas suudad ennast taolises olukorras kokku võtta?
Piltlikult öeldes hoian end portree najal püsti. Isikuna ei pruugiks ma sellist pinget taluda, ent portreekunstnikuna aitab mind traagilistel momentidel töö, maalimise rituaal, mis viib mõtted mujale, võimaldab unustada surma läheduse.
Sõprade soovil portreteerisin liikumisvõime kaotanud tütarlast. Mõistsin, et ta jälgib huviga mu tegevust ning seepärast ei tohtinud anda märku oma tunnetest. Olin portreekunstnik, kes suudab tabada inimlikku ilu läbi valu ja häda – seda ka maalisin.
Raskeim portreteerimisseanss oli vähihaige poisiga, kellel jäänud elada vaid loetud päevad. Tema mind ei näinud, sest viibis juba koomas. Lubasin vanematele maalida portree elavast lapsest ning tegin kõik, et lubadus täita.

Kord maalisid portree põlenud näoga tütarlapsest. Milline ta pildil välja nägi?
Ilus.

Kas selline nagu enne õnnetust?
Nagu arvan, et ta võis olla.
Aastate eest Tartu botaanikaaias maalides märkasin, et mind jälgib tütarlaps, kelle nägu katab loor. Töötades muutun erksaks, märkan kõike enese ümber toimuvat, mitte ei unusta ümbrust, nagu väidavad enda puhul boheemlikud kunstnikud. Kui töö lõpetasin, tuli tütarlaps minu juurde ja ütles, et on kaua kohtumiseks hoogu võtnud ning soovib lasta endast portree maalida. Kõneldes hoidis ta üht näopoolt varjul. Lõpuks neiu tunnistas, et ta nägu on põlenud ning ta soovib pilti, millel põletus puuduks. Nii see portree sündis.

Viibid viimastel aastatel pikki perioode Ameerikas. Kus su kodu asub?
Eestis saab olema kodu, kuhu tahame abikaasa Helgega jääda. Ameerikas proovin mingi aeg elada, kuna seal ümbritsevad mind uued inimesed ja muljed, saan nautida maailma kunstipärandi seda osa, mis Euroopas puudub.

Kuidas oled suutnud Ameerika olustikku sisse elada?
Sisseelamine alles võtab hoogu.

Kas tööd jagub, tunnustus kunstnikuna on saavutatud?
Usun küll. Mitmed Ameerika väljaanded on minust kirjutanud. Olen osalenud heategevuslikel oksjonitel, liigun seltskonnas, sest Ameerikas tuleb tunnustuse saavutamiseks kohe asuda end avalikkusele eksponeerima.
Väljakutse Ameerikas tunnustuseni jõuda on niivõrd võimas, et töötan selle nimel jõudu säästmata. Samas identifitseerin end eurooplase ja eestlasena.

Kas oled Ameerikas saanud tellimusi nimekatelt inimestelt?
Portreteerisin poliitik George Nakanot, kellest loodud pilti eksponeeritakse temanimelises teatris Californias ning endist USA suursaadikut Eestis, Aldona Zofia Wosi. Head sidemed suutsin luua Donald Trumpi lähikonnaga. Pole võimatu, et portreteerin kunagi California kuberneri Arnold Schwarzerneggerit

Kus sa Ameerikas elad?
Meie kodu asub Californias. Seal asuvad ka meie sõbrad ja tuttavad.
Californias on kogu aeg soe. Kui Eestis ilmad jahedamaks muutuvad, mõistan, et varsti saabub aeg tagasi pöörduda.

Nii et suved veedad Eestis ja külmemad aastaajad Californias?
Nii võiks olla.

Kas Ameerikas on võimalik end rohkem loojana tunda kui Eestis, kus paljud moeteadlikud kunstnikud ei oska enam isegi kriipshobuseid joonistada?
Ameerikas on piisavalt häid kunstnikke. Nagu äris ja poliitikas, käib ka kultuuri alal pidev võitlus. Läbilõikena reaalsusest toimib tõeline kultuur kõikjal.

Kes on sinu jaoks olulisemad inimesed?
Abikaasa Helge, poeg ja mu ema. Nii väike... nii suur on see ring.

Pöördun tagasi küsimuse juurde, mille esitasin meie jutuajamise alguses. Kas oled oma loominguliste võimete tipus?
Ma ei tea, kas olen tipus või kulub sinna jõudmiseks aega. Ei tahaks veel tipus olla.

Tänan sind, Aapo, ning soovin edu Eestis ja Ameerikas!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)