Ahvist krahviks ehk miks me jumaldame Läänt - ja mitte vastupidi?

JAANUS RAIM,      10. september 2003


Juba aastakümneid on eestlane olnud vaimustuses Lääne asjadest ja inimestest - nähtus, mis viimasel aastatosinal leidis väljundi eurointegratsioonis ning mis võib peatselt viia ka ametliku liitumiseni Euroopa Liiduga.

Oleme seda vaimustust seni enamasti seostanud üksnes Lääne nii-öelda objektiivselt parema elukorraldusega, kvaliteetsemate kaupadega võrreldes Nõukogude Liiduga, inimsõbralikuma valitsemissüsteemiga, vabama ettevõtlusega.
Seejuures oleme aga jätnud tähelepanuta ühe huvitava psühholoogiliselt mõjuka asjaolu, mis võib olla oluliseks või isegi kõige olulisemaks eesti rahva (ja teistegi nõukogude rahvaste) Lääne-ihaluse põhjuseks - nimelt Nõukogude Liidu suletuse, täpsemalt ühepoolse suletuse, suletuse seest väljapoole.

Puuri suletud ahvipärdikud

Välismaalased said Nõukogude Liitu küllaltki vabalt külastada ja siia isegi (prooviks) elama tulla. Meie ei saanud välismaale sõita, seal mõnda aega elamisest ja pärast äraolekut NSV Liitu naasmisest rääkimata. Nii muutusid välismaalased NSV Liidu kodanike silmis millekski kõrgemaks, aadlike sarnaseks - vabadeks üliinimesteks -, kes võisid meie maailma ilmuda ja siit lahkuda, millal aga soovisid. Ning kui nad oma kõiki uksi avavaid aadlimatrikleid (välismaise riigi passe) lehvitades läbi piirivalvurite aheliku valgele laevale suundusid, siis panid nad alati meid, lahkujatele läbi klaasseina järele vahtijaid, end puuri suletud ahvipärdikutena tundma.

Pilkupüüdev aksessuaar

Loomulikult lisas sellele aadliku aupaistele sära ka välismaalase-elu objektiivne pool: eelkõige teistsugused (värvilisemad-kirevamad) asjad, mida siinpool riigipiiri naljalt saada ei olnud. Kuid julgen arvata, et need viimatimainitud olid siiski vaid pilkupüüdvad aksessuaarid, mis ahelais ahvide küljes (vähema "aadellikkusega" kandjate korral) oleks oma kultusobjekti tähenduse suuresti kaotanud või isegi põlastusväärseks muutunud.
Eelkirjeldatud hüpoteesi visualiseerimiseks kujutlegem, et meie 1/6 maailmast oleks olnud ühepoolselt suletud vastupidi: väljast sissepoole. Nõukogude Liidu kodanikud oleksid saanud vabalt välismaale reisida, seal mõnda aega kohalike vooruste-puuduste tundmaõppimiseks elada ja hiljem oma Nõukogude kodakondsusele toetudes soovi korral jälle NSV Liitu tagasi pöörduda. Välismaalasi oleks aga "raudse eesriide" läänepoolel piirivalve poolt kinni hoitud.

Eluunistus Nõukogude Liit

Kas ei oleks siis võinud ka lood välismaa asjade, inimeste ja ühiskonnakorra jumaldamisega mõnevõrra teisiti olla?! Võib-olla oleks siis miljonite Lääne inimeste eluunistuseks olnud pääseda korrakski Nõukogude Liitu ja proovida siinset elu-olu.
Ja kui "raudne eesriie" oleks lõpuks langenud, võib-olla oleksid siis kõikide Lääne-Euroopa riikide endised ahvipärdikud taotlenud oma riikide liitumist SRÜga - saamaks tunda endiste NSV Liidu kodanike kustunud aadelluse järelmaitset.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)