Aastate aknal

IMBI JELETSKY,      28. september 2005




„Hallpead austa, kulupead kummarda," on rahvatarkus, mille järgi meie esivanemad sajandeid oma elu seadsid. Ja ega see ainult eesti rahva tarkus olegi, aastatega settinud elamisoskust ning kogemusi on väärtustanud kõik vanad rahvad. Alati. Või peaaegu alati. Kui mõelda end tagasi 1990. aastate algusesse, siis … Jah, kuidas tundis end Eestimaa eakas siis?
Rublad muutusid päev-päevalt lepalehelikumaks, kogesime, mida tähendab sõna „inflatsioon" tegelikkuses. Ei olnud alati sedagi raha. Talvepakases ja tuisus kogunes öösi kella kahe-kolme paiku postkontoriukse taha pensionäride järjekord. Kes kepi toel seismas, kel kodust pingikene kaasa võetud. Ja kui siis uks avati, oli sageli kassa kohal silt „Pensioniraha ei ole". Ei ole ma siiani suutnud mõista, kuidas said toime, kuidas üldse jäid ellu need vanainimesed, kel töötegijaid noori kõrval toeks ei olnud.
Kummatigi ei usu, et see oli taasiseseisvunud Eesti eakate elus too kõige raskem aeg. Miks? Seepärast, et inimene on kummaliselt kokku pandud, raharikkus tähendab paljudele vähem kui vaimuvara. Terav sõna teeb rohkem vaeva kui tühi kõht. Ja teravaid sõnu kuulsid pensionärid toona sageli.
Riiklike pensionide ning toetuste maksmine lõpetati (ajutiselt) 1. veebruarist 1992. aastast. Meele tegi mõruks kõigi ühe lauaga löömine – võrdne elatusraha (550 rubla), töötavatel pensionäridel veel poole vähem. Veel mõrumaks tegi aga elu „luuameeste" hoiak, too „plats puhtaks!"-poliitika, mis eakate elatud elu ja tehtud töö hoopis tühjaks tunnistas.
Isamaalastest poliitikud ning noor peaminister Mart Laar andsid selgelt mõista, kui valesti tegid need eestlased, kes punavägede eest üle mere ei põgenenud, hang käes, metsavennaks ei läinud või vähemasti nõukogude korra heaks töö tegemisest ei loobunud. See oli aeg, kus endine õpetaja, insener või tippteadlane lakkas võimurite silmis olemast see, kes ta oli ja muutus nõmedaks „pensokaks", ristiks ja viletsuseks kapitalismi teel kappava valitsuse jalus.
Tol ajal tuli välismaalt koormate kaupa humanitaarabi, kantud rõivaid ja toidukraami. Pisarsilmi tänas mõnigi makaronipaki ja suhkrukilo eest. Tol ajal seisti supiköögis sooja toidu sabas, sadakond vanainimest, purgikesed käes … Ega see pool liitrit kõhtu täitnud, kuid natuke edasi aitas ometigi. Just tol ajal mõistsid pensionärid, et neid ei ole enam vaja, et riik, mida omaks on peetud ja igatsetud, et need noored inimesed, kes tänu isade-emade töövaevale on saanud tasuta koolihariduse, et see riik ja need noored riigitüüri juures olijad on su prügikasti visanud. See äratundmine oli kibe.
Õnneks ei vajunud kõik eakad maadligi madalaks. Eesti Pensionäride Ühendus ja Pensionäride Liit ning ilmuma hakanud Videvik süstisid teotahet, jõudu oma õiguste eest seista. 1994. aasta mais peeti esimene pensionäride suurkogu. Pensionärid ei olnud enam päris üksi, juba 1991. aasta oktoobrikuus oli sündinud Keskerakond, üks väheseid poliitilisi jõude, kellele on inimene olnud alati olulisel kohal.
Aastatega on väga palju muutunud. Tihenenud on hooldekodude võrk, eakate päevakeskus on igas suuremas asulas, tegutsevad pensionäride ühendused, klubid, taidlusringid, eakate päralt on hubased hästikujundatud kohvitoad ja teemajad. Midagi on muutunud ka olemuslikult, nimelt – inimene ise.
Pensionäride mina-tunne ja eneseusk on kasvanud. Meenutagem kas või meeleavaldusi Toompeal, kus öeldi, et me oleme olemas, meid on palju, meiega tuleb arvestada nii sotsiaalpoliitikas kui kogu riigi elu kujundamisel. Korduvalt on nõutud sotsiaalmaksust pensionideks määratud osa maksmist tänastele pensionisaajatele, taunitud selle kantimist tulevaste pensionäride II pensionisambasse, on nõutud patsiendisõbralikku meditsiini, rõhutatud, et eakas vajab nii tasuta hambaravi kui ka sanatooriumituusikut.
Aastate jooksul on palju muutunud. Parempoolsed meenutavad veel praegugi pensioni kui ohtlikku inflatsiooni mõjutajat. Alles nädalat paar tagasi hoiatas reformierakondlasest pangajuht Riigikogu kõnetoolist, et pensionitõus võib eurole üleminekut ohustada, ent pensionireform on käivitunud, tänavune pensionitõus on olnud kiirem ja suurem kui eales varem. Võiks ju naerukohana meelde tuletada seda, et Mart Laari valitsus tõstis pensione tervelt ühe krooni!!!
Praegu läheneb keskmine pension juba 3000 kroonile. Tõsi, elukallidus on tõusnud, keskmise palga kasvust jääb pensionikasv maha, ent ikkagi …
Tallinnas kompenseeris linnavõim elukalliduse tõusu 500 krooniga mitu aastat. Ei saanud seda Keskerakonna algatust hiljem eirata ka parempoolsem koalitsioon. Valimised lähenevad. Väga paljut, mis kuulub tegelikult inimest arvestava sotsiaalpoliitika juurde, tavatsetakse nimetada populismiks, häälteostmiseks ja valimispropagandaks. Õnneks on meile antud mälu. Inimene oskab sõnu ning tegusid eristada, tühje lubadusi ja tõelist tööd lahus hoida. Küllap järjekordne pensionäride suurkogu tõestab sedagi, et me teame, kes me oleme ja mida me väärt oleme. Ja me teame, mida võlgneme meie oma riigile, mida ootame aga riigilt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)