Probleemiks on rikkuse jaotumine

Jaanus Karilaid,      15. veebruar 2006


Eesti on maailmas tuntud avatud majandusruumi poolest. Mida avatum on ühiskond, seda suuremaks paisuvad erinevad keskkonna- ja sotsiaalriskid, mille maandamiseks läheb vaja aktiivset riiki. Riigiohjad on aga kahjuks Riigikogu käest libisenud täitevvõimu kätte.
Ka näiteks õlireostuse kontekstis on üks oluline aspekt seni tähelepanuta jäänud, Nimelt see, et põhiseaduse järgi on Eesti parlamentaarne riik. Eestile pole kasu, kui peame kollektiivset skalbijahti Reiljanile, Ansipile või Laanetile. Jah, kõige kauem on keskkonnaministeriks olnud Rahvaliidu esimees Villu Reiljan – kokku peaaegu seitse aastat. Isamaaliit ja Reformierakond on samuti kõige kauem valitsuses olnud.
Meedia tähelepanu on praegu liialt täitevvõimul. Riigikogus on aga kõigi muude alatiste komisjonide kõrval ka keskkonnakomisjon. Kui meil on siiras soov tuvastada kogu vastutajate ring, peaksime võtma personaalselt ette ka kõik keskkonnakomisjoni juhtfiguurid. Riigikogu stenogrammidest Läänemere ohutuse ja meie elukeskkonna teemat praktiliselt ei leia.
Kodanik näeb, et seaduses on kirjas üks ja reaalses elus valitseb teine olukord. Riigikogu on sisuliselt muudetud tahtlikult või tahtmatult täitevvõimu ripatsiks. Täna ei suuda Riigikogu tagada täitevvõimu sisulist järelevalvet. Jõuvahekord ilmneb juba seaduste algatamise võimes – ressursid ja oskusteave on koondatud täitevvõimu tasandile. Samasugune areng puudutab kahjuks ka kohalikku omavalitsust. Siin peitub üks poliitika rahvast võõrandumise seletusi.
See, et oleme vaesed, pole õige. Eestlased on töökas rahvas, me oleme rikkad. Probleemid algavad hoopis rikkuse kasutamisest, sellest kuhu nii riigi raha kui ka erakapital paigutatakse ja kuidas see jaguneb kogu rahva seas. Kas seda naudib enamus või kitsas vähemus? Rikkuse jaotumine sõltub aga õigluse mõistmisest.
Oma riiki ehitades oleme teinud kahtlemata vigu ning ohtlikult palju kuulanud parempoolset mantrat vabast turust, rikkuse kontsentratsiooni vajalikkusest ja halvast riigist. Oleme riiklikud intstitutsioonid lammutanud jõuetuteks kehadeks.
Näiteks 2000. aastal likvideeriti keskkonnaministeeriumi haldusalas mereinspektsioon. Enne seda lõdvendati metsareformi abil järelevalvet ka maismaal. Konkurentsiamet ja tarbijakaitseamet ei suuda täna piisavalt omi eesmärke täita jne. Oleme vallandanud inimesi ja lihvinud riiki õhemaks. Avaliku sektori laienemine on toimunud küll Euroopa Liidu õigusruumi raames, aga jõhkralt oleme kärpinud oma riiklike regulaatorite (inspektsioonid, ametid) tegusust.
Kõike seda soosisid meie ühiskondlikud siirdeprotsessid ehk tulek totalitaarsest süsteemist. Ärme reguleeri, ärme planeeri, ärme vastuta!.. Anname kõik kohustused nähtamatule turule, usaldame end saatuse hoolde!..
Kogu Eesti poliitiline mõtlemine vajab paradigma nihet tsentrist vasemale. Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi ja aseesimehe Kristiina Ojulandi jutt tulumaksu alandamisest ei mahu meie rahva positiivsesse visiooni. Nii nagu ka Res Publica esimees Taavi Veskimägi, kes nõuab veelgi kiiremat maksude alandamist.
Elame avatud majandusega, seega väga kõrge riskiastmega ühiskonnas. Esiteks, arendamata ja alarahastatud valdkondi on meil küllaga. Teiseks, me ei tea, millal linnugripp muundub inimesele eluohtlikuks, millises ulatuses levivad narkomaania ja AIDS, millist mõju meie tööhõivele ja sotsiaalhoolekandele avaldab meie lähima 10 aasta asüülipoliitika. Kui nõrgestame rikkuse illusioonis täna oma riiklikku vastutust, ei vastuta me oma laste ega lastelaste ees.
Reformierakonna dikteeritud poliitika viimasel kümnendil on pannud proovile meie rahva jätkusuutlikkuse. Meie sisemised ressursid on ammendumas – võidujooks heaolule on toimunud meie tööinimese ja sotsiaalse kapitali arvel. Oleme soosinud rikkuse ülisuurt kontsentratsiooni, kuid pole suutnud rikkust ühiskonnas õiglasemalt suunata.
Meie lootuseks on poliitiline suunamuutus: astmeline tulumaks, riikliku vastutuse kasv ehk pikaajaline planeerimine (näiteks Arengufond), parlamentaarsele töövormile sisu andmine. Praegu on parlament pelgalt poliitilise rusikavibutamise koht.
Või on muutused Eestis tõesti võimalikud vaid läbi sotsiaalsete vapustuste?

KESKMÕTE:
Meie sisemised ressursid on ammendumas – võidujooks heaolule on toimunud tööinimese ja sotsiaalse kapitali arvel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (45)