Presidendi armastus kolme apelsini vastu

Samas on see ametikoht oluline ja väärikas.

Presidente on olnud ainult neli: Päts, Meri, Rüütel ja Ilves.

Kes ei tahaks olla viies?

Rahva ootustes viirastub loomulikult titaan. Selliseks titaaniks on Edgar Savisaar. Eesti iseseisvuse taastaja, Nõukogude Liidu hukutaja. Ma arvan isiklikult, et Eesti Roosevelt oleks parim võimalik lahendus. Savisaar aga eelistab valitsusjuhi ametit, ta on tegude inimene. Kuna presidenti alul valitakse poliitiliste erakondade poolt lõhestatud Riigikogus, siis on ratsionaalne vaadata ka seda, kes oleks võimalik erakondadevaheline kompromisskandidaat.

Kõige enam soovib presidendiks saada Riigikogu esimees Eiki Nestor. Ta räägib kuluaarides, et tal on juba 68 häält taskus. Ma siiski kahtlen, kas Kadri Must-Simsoni toetusest piisab, et saada valitud Riigikogus presidendiks. Meenub üks teine presidendiks kandideerinud Riigikogu esimees – Toomas Savi, kes oli Eesti rahva seas tunduvalt populaarsem kui Nestor; ta oli väga mõjukas Riigikogu esimees. Ometi osutus poliitilise pokkeri käigus isegi tema võimetuks oma šansse realiseerima. Nii et – Nestor väga tahab, kuid tema profiil pole väga kõrge.

Palju olulisemat rolli hakkab presidendivalimistel mängima Reformierakonna nn Kuldne Trio. See erakond on esitanud presidendikandidaadiks kolm „raskekaallast“: endise peaministri ja Euroopa Komisjoni tipptegija Siim Kallase, endise välisministri Urmas Paeti, praeguse välisministri, venelanna Marina Rajevskaja-Kaljuranna.

Kui paljud ei pea Kallase valimist eriti võimalikuks, siis mina seda arvamust ei jaga. Kallas on Eesti iseseisvuse taastamise juures olnud; näiteks Savisaarele tähendab see mõndagi. Ta on meeldiv inimene, rahvusvaheliselt tuntud ja mõjukas. Ta on koostööaldis, mis on absoluutne nõue edukale presidendile.

Ka Urmas Paeti iseloomustavad mõistlikkus ja koostöösoov. Pikaajalise välisministrina teda tuntakse ja hinnatakse maailmas. Ta on üks neid poliitikuid, kes aastatega on kasvanud presidendikandidaadi staatusesse, keda iseloomustavad kogemused ajakirjanikuna, omavalitsustegelasena, kultuurijuhina, diplomaadina, rahvaesindajana. Igati hea ja väärikas kandidaat, ja pole midagi, et teda ei salli Ilves.

Kolmanda kandidaadina on oravatel välja pakutud parteitu, naine ja veel ka venelanna – Marina Kaljurand. Mingil määral see on olnud ootamatus. Ta pole just eriti läbivalgustatud avaliku elu tegelane; endine sulgpallur ei mänginud mingit rolli Eesti iseseisvuse taastamisel. Ausalt öeldes, pole midagi teada, kuidas ta üldse sellesse suhtus kaheksakümnendate lõpus? Kaljurand on olnud Välisministeeriumis tehniline töötaja ning tal puudub tõsiseltvõetav poliitiline kogemus, aga president on meil ikkagi poliitik. Tema senised esinemised Riigikogus on ka paljastanud poliitilist kogenematust. Paljud kardavad ka tema iseloomu pärast, mille üle Välisministeeriumi töötajate seas nalja heidetakse. Kuigi Kaljuranda puššib meedia, eriti Hans H. Luige impeerium, on tema võimalused viimastel kuudel langustrendis just professionaalsete poliitikute seas, kes ju teevadki valiku.

Naiskandidaadi idee

on aga kindlasti tähelepanuväärne. Mäletate – "Lauristini tee viib Kadriorgu!". Ei viinud. Aga see on sama müstiline nagu Marju isa Johannes Lauristini salapärane kadumine 1941. aastal, kui Punaarmee paaniliselt põgenes Tallinnast. Tänapäevani ei tea keegi, kuhu Johannes Lauristin kadus. Tänapäevani ei saa keegi aru, kuidas suutis Arnold Rüütel jagu saada sellisest poliitilise pokkerimängu meistrist nagu Lauristin. Täna on Lauristin 76, ja ehk on liiga hilja pretendeerida Kadriorule?

Kuid kindlasti pole hilja Siiri Oviiri jaoks. Naisliidu pikaajaline president on juba presidendikandidaadi staatuses olnud. Endine mitmekordne minister ja eurosaadik on väga mõjukas. Tema abikaasa on justiitsministeeriumi ekskantsler ja eksriigikontrolör Mihkel Oviir; väimees on Indrek Neivelt; tütar Liisa Oviir on sotsialistide minister valitsuses. Siiri Oviiril on tugev tagala. Nüüd jääb veel leida poliitjõud, kes teda esitaks.

Tänapäeva maailma trende arvestades on naiskandidaadi idee tõesti oluline. USA-s trügib võimsalt Valgesse Majja endine esileedi Hillary Clinton. Kunagi Tallinnas pani Hillary julgelt 100 grammi hinge alla, demonstreerides oma tahet ja võimu saada USA presidendiks. Praegu toimuvas presidendikampaanias lastakse Clintonit iga päev meediakuulipildujatest, aga see daam on järeleandmatu. Sellist iseloomu sooviks ka meie presidendikandidaatidele.

Vastasel juhul realiseerub üks teine perspektiiv: riigipea funktsioon antakse üle peaministrile ning lõpuks hakkame riigipead riigireformi käigus rahva poolt valima.

MAX KAUR, filosoofiadoktor

Jaga |