Vähkred voodis [Pärast arvamusfestivali]

Keda usud,

keda kardad,

kes kui keku

ringi kargab.

Rihmavahe

võtab viluks, -

presidendiks

kes saab sinul?

Kas siis vurr

või paljas pää

presidendiks

oleks hää?

Järsku näkkab

naisterahvas, -

teab tont,

kas seegi vahva?

Kapis ühtedel

luukered,

mõnel lastest

rikas pere.

Mõni hoopis

nii ja naa,

blondi

olemisega.

Siin ei aita

vast ka see,

kellel jalas

püksid need.

Pükste kandmine

ei tee

igast mehestki

veel meest.

Kes võiks riiki

kohendada,

korruptsiooni

kahandada,

valukohti

tohterdada,

omakasu

ohverdada.

Et ei aetaks

oma äri,

nagu mulk,

kes mõisa pärib.

Või et riigi

miljonid

poleks lihtsalt

sidruneiks.

Laevanduses,

lennunduses,

kaevanduses,

klanninduses,

kilekotis,

kingakarbis

ämma tagantki

kui tarvis.

Või see hirmus

Hundisilm,

nagu teisest

ilmast ilm.

Tuu es loe,

et rahvas tahta

presidenti

hooliv rahvast.

Istuti siis

Paides koos,

igal mokas

oma moos.

Liigutati

veidi õhku,

enestele

pandi rõhku.

Segaseks jäi

seegi kord,

kes see peiar,

kes see lord.

Kaasa tunda

tahaks Kärmas,

kätte tõe, kui

saada, arvas.

Vähkred nii

öösel sängus,

pimesikult

pimemängus.

Kobad üht

ja kobad teist,

kes see õigem

oleks neist?

Vaja sõnakat

on meest,

kes ka teab,

mida teeb.

Käest on palju

Eestis lännu, -

annaks, tagasi

tooks Lennu!

UBINAS, Tallinn-Mustamäe

Jaga |