Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt: Inglaste tulek

JOHAN LAIDONER,      17. jaanuar 2007


Inglise laevastiku tuleku tähtsusest said väga hästi aru küll sõjaminister, küll ka staap, aga aktiivselt ei olnud seks midagi tehtud. Paistis, et meil kõikide silmad lihtsalt olid pööratud idapoole ja unustusse oli jäänud vana tõde – kui tahad kedagi omale appi saada, siis katsu temaga kõige pealt luua sidet. Mulle paistis, et kõige pealt oleks tarvis saata lootse otsekohe Liibavisse Inglise laevastiku juurde, aga mitte passiivselt neid oodata lasta Osmussaarel. Seda mõtet avaldasin ka hr. Pätsile ja kindral Larkale, kusjuures hr. Päts temale omase kiire olukorra hindamise ja otsustusvõimega asjast väga hästi aru sai ja mulle täiesti ootamatult ettepaneku tegi ja mind tungivalt palus isiklikult Liibavisse Inglise laevastikule vastu sõita.

Pähklikoortega tormisel merel

Samal öösel (8. detsember 1918) sõitsin välja meie väikese laeva "Loodiga". Kõige pealt sõitsime Osmussaarde, et seal ootavate lootsidega kohata. "Loodil", millel pidin reisi tegema Liibavi, oli kaks väga halba omadust. Esiteks ta oli väga pikaldane; teiseks hirmus must, räpane ja täis lutikaid. Kolmandaks halbtuseks oli, et möllas suur torm. Jõudsime 9. detsembri hommikul Osmussaarde, kus kohtasin meie lootse kapten Stammiga eesotsas puksiirlaeval "Reval". Otsustasime saata "Loodi" Tallinna tagasi ja sõita "Revaliga", sest viimane oli veidi kiirem, olgugi väiksem. Torm läks veelgi tugevamaks ja meie väiksel laeval oli väga raske võidelda. 9. detsembri õhtul muutus seisukord nii halvaks, et kapten ei riskeerinud edasi sõita, kartes, et suur laine laeva ümber viskab. Jäime kuskile Hiiu- või Saaremaa ranna vahele ankrusse.
Vaatamata tormi edasikestmisele, otsustasime 10. detsembril siiski edasi sõita. Mulle isiklikult oli sõit kaunis vastik, sest ma ei ole suur meresõidu harrastaja, eriti suure tormiga, ja kannatasin kogu aeg merehaigust.
Meie kõige suuremaks mureks kogu teel oli küsimus, kas leiame Liibavis ees Inglise laevastiku, või on see Balti merelt lahkunud.

Laidoneri info admiral Sinclairile

11. detsembril enne lõunat jõudsime Liibavi ja meie suuremaks rõõmuks oli Inglise laevastik seal. Juhtisime oma laevukese Eesti lipu all otsekohe admiralilaeva kergeristleja "Cardiffi" külje alla. Viibimata sain Inglise laevastiku juhataja admiral Aleksander Sinclairi jutule. Seletasin jutuajamises admiralile meie seisukorda üldse, eriti seisukorda merel ja väerindel, niipalju kui ise tundsin. Loomulikult pidin vaikima sellest, mida mulle teatati staabis, et meie halvasti organiseeritud väeosad taganesid pea ilma mingi vastupanuta. Ühtlasi jutustasin admiralile ka seisukorrast Venes, mida ma võrdlemisi hästi tundsin, ja teatasin, et meie seisukord ei ole mitte lootusetu, arvesse võttes Vene korraldamata olusid. Kriipsutasin aga kindlasti alla, et ilma mere poolt abita meie vastu panna ei suuda. Sellepärast palusin Eesti Ajutise Valitsuse nimel, et admiral oma laevastikuga tuleks Tallinnasse meile appi. Teatasin, et mul lootsid on kaasas. Mäletan, et üks esimestest küsimustest, mis admiral mulle esitas, oli, kus ma teenisin suure sõja aegu Vene sõjaväes. Paistis, et tema tahtis teada saada minu sõjaväelist staashi.

Eesti loots jättis parima mulje

Admiral kutsus välja meie lootside vanema kapten Stammi, kes temale selgelt ja kindlalt ära seletas kõik navigatsiooni võimalused miiniväljade vahel. Näis, et meie lootside ülema seletused jätsid admiralile kõige parema mulje ja et admiralil ei jäänud kahtlust, et meie lootside abil laevastik võib Tallinna sõita. Juba peale seda ütles admiral, et ta siiski asja omapead otsustada ei saa, vaid telegrafeerib kohe Londoni ja kui sealt saab jaatava vastuse, siis sõidab laevastik homme hommikul, see on 12. detsembril Tallinna suunas välja.

"Printsess Margaretil"

Kuni 11. detsembri õhtuni jäin miinipaatide emalaevale "Printsess Margaretile". Umbes kella 8–9 aegu laskis admiral teatada mulle täiesti ootamatult, et tema on Londonist vastuse saanud, terve oma laevastikuga sõidab veel täna õhtul välja ja homme, 12. dets. on Tallinnas.
Nagu admiral teatas, nii ka sündis. Samal õhtul sõitis laevastik vaatamata tugevale tormile täie kiirusega Tallinna suunas välja. Meie lootsid osutusid tublideks asjatundjateks omal alal. Meie "Revali" võttis üks Inglise laev puksiiri, teel jätsime ta aga siiski maha, sest ta takistas laevastiku sõidu kiirust. Sõidu ajal oli mul võimalus näha, milline kord, puhtus ja distsipliin valitses Inglise laevastikus, selle peale vaatamata, et nad olid läbi teinud suure sõja. Mulle paistis see eriti kontrastina, sest olin tulnud Venemaalt, kus valitses äärmine korralagedus, mustus ja demoralisatsioon.

Inglasteta olnuks Eesti Vabariigil lõpp

12. dets. 1918 kella 3 paiku jõudis Inglise laevastik Tallinna reidile.
Poleks Inglise laevastik tulnud meile appi, siis oleks vist küll 26. detsembril 1918, tähendab – päeval, mil Vene punalaevastik ilmus Tallinna alla, olnud lõpp Eesti iseseisvale riiklusele. Sest ilma kaitseta mere poolt oleks meil võimata olnud organiseerida kaitset maa rindel, niisama ka korraldada end sisemiselt.
Kui Inglise laevastik ei oleks 1918. a. detsembris tulnud Tallinna, oleks meie maa ja rahva saatus kujunenud küll sootuks teisiti, kui ta praegu on, – meie oleksime sattunud enamluse keerisesse. Ja ma arvan, et ka teiste Balti maade saatusekäik oleks siis olnud teine, kui nüüd.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (II kd, Tallinn 1930) toimetanud Ralf R.Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)