Ilmus raamat „Vabanemine – 20 aastat Vene vägede lahkumisest”

Praegu saame kõik aru, et tegu oli suure võiduga Eesti välispoliitikas ja olulise sammuga riigi julgeoleku tagamisel, mida tunnetame eriti selgelt seoses Ukraina kriisiga. Olukord Riigikogus läks tollal isegi sedavõrd teravaks, et Jüri Toomepuu tõstatas president Lennart Meri kriminaalvastutusele võtmise. Tehti ka ettepanek avaldada umbusaldust peaministrile ja välja vahetada välisminister.

Nüüd oleme maha rahunenud ja võime sedastada, et need lepingud ei sündinud teps mitte Eesti juhtide targa idapoliitika tulemusena, vaid eeskätt Lääne suurriikide surve tulemusel, ja meie võimalused midagi muuta olid üsna ahtakesed. Õnn oli ka selles, et Venemaa riigitüüri hoidis Boriss Jeltsin.

Kaalukas raamat Vene vägede lahkumisest

Konverentsi ja kõnekoosoleku materjalid otsustati trükkida. Nüüd ongi kaante vahele jõudnud paks ja sisutihe raamat „Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid!”, mille väljaandjaks on Eesti Eruohvitseride Kogu.

Raamatut esitleti Rahvusraamatukogus 11. septembril. Kohal olid lisaks kõrgematele ohvitseridele ja erusõjaväelastele president Arnold Rüütel ja spiiker Eiki Nestor.

324 leheküljele mahuvad sisukad artiklid ja arvukad lisad. Autoriteks on sündmustes vahetult osalenud inimesed, nagu riigiminister aastail 1990–1992 Raivo Vare, suursaadik Jüri Luik, Eesti delegatsiooni asejuht 1992–1994 Ago Tiiman, kaitseminister aastail 1994–1995 Enn Tupp, kindral Ants Laaneots jt. Pikk teadusülevaade Eesti okupeerimisest juunis 1940 pärineb sõjaajaloolaselt Küllo Arjakaselt. Väga rikkalik on raamatus olev pildimaterjal.

Omaette väärtuseks on raamatu lisad, sh enam-vähem täielik nimekiri Eesti Vabariigi ohvitseridest, kes langesid isamaa vabaduse eest või hukkusid Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa poliitilistes repressioonides ja okupatsioonides aastail 1924–1991. Senise seisuga on tuvastatud 1858 vägivalla läbi elu kaotanud Eesti ohvitseri andmed. Neist 697 langesid lahingutes isamaa vabaduse eest ja Teise maailmasõja rinnetel (52 Eesti kaitseväes, 34 metsavendadena, 9 Soome sõjaväes, 359 Saksa armees, 220 Punaarmees, 23 jäid rindel teadmata kadunuks).

1161 meest kaotas elu Eesti ohvitserkonna vastaste kommunistlike ja natslike repressioonide tagajärjel (520 hukkasid kommunistlikud terroriorganisatsioonid, 19 hukkas Saksa julgeolekupolitsei, 622 hukkusid NKVD vangistuses).

1858 ohvitseri hulgas kaotas elu üks kindral, kaks kindralleitnanti, 22 kindralmajorit, 64 koloneli või mereväekaptenit, 58 kolonelleitnanti või kaptenleitnanti, 174 majorit või kaptenmajorit. Üksnes 1940. aasta 17. juunist kuni 1941. a 30. septembrini hukkus võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse eest 175 ning NKVD vahistas ja saatis vangilaagritesse 957 kaadri-, reserv- ja eruohvitseri. 14. juunil 1941 vahistati ühe päevaga 393 kaadriohvitseri, neist Värskas NKVD petteõppustel üle 235. Värskas vahistatud ohvitseridest hukkus NKVD vanglates 118 meest.

Sisukad lisad

Lisadena on toodud ka Eesti Vabariigis paiknenud Nõukogude Liidu/Vene Föderatsiooni okupatsioonivägede loetelu enne nende väljaviimist aastail 1991–1994, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping Vene relvajõudude väljaviimisest Eesti territooriumilt ning nende ajutise sealviimise tingimustest ning veel mitu huvitavat dokumenti, sh kindralmajor Vello Vare meenutused Eesti–Vene läbirääkimistest aastatel 1992–1995.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi täpselt teada Eesti territooriumil eri aegadel paiknenud võõrvägede ja nende sõjaväelaste perekonnaliikmete üldarvu. 1944. aasta sügisel võis siin üheaegselt olla kuni 500 000 sõjaväelast. 1945. a juunis muudeti Leningradi rinne Leningradi sõjaväeringkonnaks ja Eesti alad viidi selle koosseisu. Võrreldes 1945. a algusega vähendati 1953. a märtsiks relvajõudude koosseisu 11,3 miljonilt 5,4 miljonini. 25. veebruaril 1946 Tööliste ja Talupoegade Punaarmee nimetati Nõukogude armeeks ning Kaitse Rahvakomissariaat ja Sõjamerelaevastiku juhtorganid NSV Liidu Relvastatud Jõudude Ministeeriumiks.

Pärast Stalini surma sai  NLKP Keskkomitee I sekretäriks ja Nõukogude valitsuse juhiks Nikita Hruštšov, kelle valitsemisajal (1953–1964) vähendati relvajõude 5,396 miljonilt mehelt kolmele miljonile ja tehti panus tuumarakettidele.

Reformide käigus koondati vägesid ka Eesti territooriumil. Võrus paiknenud 2. kaardiväe tankidiviis lahkus Eestist ja Eestisse jäi kaks üldvägede diviisi – Panfilovi-nimeline 8. diviis ja 144. motoriseeritud kaardiväediviis. 1956. a likvideeriti vahepeal diviisiks formeeritud 8. Eesti Laskurkorpus.

Eesti territooriumi üleandmisega Balti sõjaväeringkonnale paigutati siia 15. õhuarmee üksused, esialgu 281. ründelennuväediviis, hiljem 326. raskepommitajate diviis asupaigaga Tartus.

Kogu Eesti tikiti raketibaase täis

Strateegilised raketiväed loodi NSV Liidus iseseisva väeliigina 17. detsembril 1959, ja peagi oli kogu Eesti raketibaase täis tikitud. Kokku oli Eestis 70 õhutõrje- ja strateegiliste keskmaarakettide üksust, mis allusid erinevatele juhtimiskeskustele. Strateegilistel raketivägedel oli Eestis 1960–1978 neli raketipolku üheksa divisjoni ning nelja liikuva remondi- ja tehnikabaasiga. Igas divisjonis oli 4 laskeseadet. Seega oli meie alal vähemalt 36 strateegilist keskmaaraketti 270 tuumalõhkepeaga.

Jüri Pärna hinnangul võis Eestis pärast 1956. aastat olla strateegilistes raketivägedes kuni 4000 meest, maavägedes umbes 20 000, õhukaitsevägedes 9000, lennuväes 8000, mereväes 16 000, piirivalves 6000 ja ülejäänud vägedes kuni 21 000 meest. KGB töötajate arvuks hindas ta 2000, neist ligikaudu 1000 ohvitseri. Kõik see oli küllaldane igasuguse vastupanuliikumise mahasurumiseks. Võõrvägesid oli piisavalt (35 000) ka meie taasiseseisvumisega seotud sündmuste ajal.

Tänapäevainimene on juba unustanud, millise püssirohutünni peal me istusime!

Kuid olukord pole täiesti ohutu veel praegugi. Raamatuesitlusel väljendas kindral Ants Laaneots muret pagulaste kontrollimata sisserände pärast – nende seas võib olla suur hulk terroriste. Koos kolonelleitnant Einar Laignaga tõstatasid nad küsimuse: kuidas käituda, kui lähikuudel tuleb kummipaatidel üle Peipsi järve või Narva jõe tuhandeid erariides ja dokumentideta sportlikke mehi, kes paluvad poliitilist varjupaika? Kas oleme selleks valmis?

JAAK HAUD, ANTO RAUKAS

[esiletõste]

Eestis paiknevate eri väeliikide suur hulk oli küllaldane igasuguse vastupanuliikumise mahasurumiseks. Võõrvägesid oli piisavalt (35 000) ka meie taasiseseisvumisega seotud sündmuste ajal. Tänapäevainimene on juba unustanud, millise püssirohutünni peal me istusime!

[pildiallkiri]     18 ERI VÕIMU: Kolonelleitnant Einar Laigna näitas 18 vimplit, millest igaüks tähistab Eestit valitsenud erinevat võimu. Vaba Eesti lõppes tema sõnul 2004. aastal, EL-ga ühinedes. Allpool ajalooraamatute esikaaned. Fotod Aliide Purken

Jaga |