Iseseisvusdeklaratsioon – impeeriumi lagunemise reaalne algus

INDREK TOOME,      22. november 2006


16. novembrist 1988 on palju räägitud ja kirjutatud. Veel tänagi lisame sellele ajaloolisele päevale uusi värve. Igaühel meist on selle päeva kohta oma lugu. Väga kahju, kui keegi võtab endale ainuõiguse kirjutada Eesti ajalugu nii, et tema ja ta sõpruskonna poliitilised ja isiklikud huvid sealt selgelt vastu terendavad. Kahju on neist, kes arvavad, et inimestel pole mälu ega mälestusi.
Kahju on, et meie meedia ei pea seda ajaloosündmust kirjutamise või rääkimise vääriliseks. Nii me küll ei kujunda oma noortes austust Eesti ajaloo vastu. Kahju, et ka võimulolijad ei meenuta hea sõnaga sündmust, mis aitas neid ametikohtadele, millel nad täna asuvad.

1988 = 3 x 16

Alustuseks veidi isiklikku. Minu elus on 1988. aasta tähelepanuväärne veel seetõttu, et mitu 16. kuupäeva tõid sellesse olulisi pöördeid. 16. jaanuaril valiti mind EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks. Tol ajal oli Keskkomitee esimene sekretär kurikuulus Karl Vaino. Täpselt viis kuud hiljem, 16. juunil valis seesama Keskkomitee tema asemele esimeseks sekretäriks tänagi hea kuulsusega Vaino Väljase. Ja veel viis kuud hiljem, 16. novembril olnud ajaloolisel Ülemnõukogu istungil nimetati mind ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks.

Inimesed muutusid julgeks

NSV Liit oli selleks hetkeks üle kolme aasta elanud perestroika ja avarduva demokraatia tingimustes. Rahvas uskus, et olud, mis olid riigile omased kuni Mihhail Gorbatshovi esiletõusuni, on jäädavalt möödas. Eeldati, et nüüd tuleb teine aeg – vabaduse aeg.
Esialgu arglikumalt, edaspidi aga üha jõulisemalt hakkasid nii Eesti haritlased, töölised ja maainimesed ütlema toimuva kohta seda, mida peeti õigeks. Hakati nõudma väljaöeldu elluviimist.
See oli Nõukogude Liidus põhimõtteliselt täiesti uus situatsioon. Eesti inimesed olid ka Gorbatshovi enese hinnangul perestroikas head õpilased. Nagu ajalugu on mitmel puhul näidanud, on eesminejad olnud teistest julgemad, võttes enda kanda avastajariske. Nii oli ka uutmisega Eestis. Iga päeva, nädala ja kuuga said julgust juurde ka Eesti NSV edumeelsed inimesed; samuti need, kes töötasid linnade ja rajoonide partei- ja täitevkomiteedes, EKP Keskkomitees, Ülemnõukogu Presiidiumis ja Ministrite Nõukogus. Loomulikult oli ka hulganisti uutmisvastaseid, nn vanameelseid, kes nagu Karl Vainogi tundsid hirmu muudatuste ees, mis kuulutasid nende eksistentsile lõppu.

Uutmine läks ajalooliselt teisiti

Perestroika NSV Liidus hakkas üha tuntavamalt puksima. Seda tunnetas tolleaegne ENSV juhtkond, seda tunnetas ka rahvas.
Gorbatshovil ei olnud niipalju julgust (võib-olla tal puudus NSV Liidu juhtkonnas tõepoolest vajalik ülekaal?), et teha nn vanameelsetega lõpp. Poliitbüroo tasandil oldi eksistentsiaalses hirmus vastu vähegi tõsiseltvõetavatele poliitilistele ja majanduslikele reformidele.
Täna arvan, et Gorbatshov ise, alustades perestroikat, uskus, et läbi tuleb viia verbaalne, mitte aga reaalne uutmine, et NSV Liit peaks jätkama endistmoodi. Muutunuks ehk ainult see, et NLKP Keskkomitee oleks teisenenud, tema juht olnuks tark ja edumeelne ning Moskva tegutsenuks edaspidi tõepoolest kõigi NSV Liidu rahvaste huvides.
Läks aga hoopis teisiti. Läks nii, nagu rahvad tegelikult ootasid. Selles ajaloolises teisitiminekus oli väga tähtis roll Eestil, koos oma tolleaegse juhtkonna ja rahvaga.

Sündmused arenesid kiiresti

1988. aasta algas Karl Vaino juhitud Eesti NSV-s veel selgete vastasseisudega. 2. veebruaril toimunud Tartu rahulepingu sõlmimise 68. aastapäeva miitingut Tartus blokeerisid miilitsaüksused. 24. veebruaril, Eesti Vabariigi 70. aastapäeval, organiseeriti Tallinnas Võidu väljakul kompartei poolt USA sekkumise vastane protestimiiting. Järgnes rahvameeleavaldus Tammsaare monumendi juures.
Kuid edaspidi hakkas Karl Vaino tiib EKP Keskkomitees üha rohkem positsioone ära andma. Head rahvavalgustuslikku tööd tegid sel ajal Eesti Raadio ja Eesti Televisioon, samuti ajalehed. Analüüsi ja kaasamõtlemist eeldasid loominguliste liitude raadiotunnid.
Hindamatu oli meie vaimuintelligentsi parimate esindajate tegevus. See võitlus päädis 1. ja 2. aprillil Toompea lossis loominguliste liitude juhatuste ühispleenumiga, millest sai 1988. aasta Eesti poliitilise elu esimene tipphetk.
Esindasin pleenumil koos Ain Soidla ja Enn-Arno Sillariga ENSV tolleaegset juhtkonda. Nõnda otsustas Karl Vaino, kes ise ei julgenud ega soovitanud ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimehel Arnold Rüütlil ja Ministrite Nõukogu esimehel Bruno Saulil sinna minna, tunnetades, mis võib juhtuda.
Pidasin pleenumil ettekande, mida EKP Keskkomitee tavade vastaselt ei kooskõlastanud ei sekretariaadi ega Karl Vainoga, ning mis üsnagi hästi haakus ühispleenumil arutatuga.
Loominguliste liitude juhatuste ühispleenum edastas sõnumi, et rahvas on viidud katastroofi äärele ja et sellisest olukorrast pääsemiseks on vaja radikaalseid muudatusi. Nõuti poliitiliste õiguste laiendamist, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ning konkreetselt mõne ametiisiku tagasiastumist. Midagi sellist polnud Eesti viimase 48 aasta jooksul näinud.
Eesti Televisiooni populaarse saatesarja „Mõtleme veel" otsesaates tegi Edgar Savisaar ettepaneku luua "Rahvarinne perestroika toetuseks". Sellest kujunes tõeline massiliikumine, mis sai eeskujuks teistele NSV Liidu osadele. EKP Keskkomitee büroo arutas oma istungil Karl Vaino juhtimisel mitu korda nii ühispleenumil nõutut kui ka Rahvarinde tegemisi. Oli vaidlusi, milles lõppkokkuvõttes jäi peale edumeelne tiib, näidates, et mõlemad sündmused on osa loomulikult ja loogiliselt toimuvast demokratiseerimisest ja uutmisest.

Kõik võimukeskused olid eestimeelsed

Avaliku arvamuse kujundatud uus olukord Eestis ning teatud kulissidetagused operatsioonid Moskvas viisid sündmused niikaugele, et EKP Keskkomitee sai endale uue esimese sekretäri – Vaino Väljase. See oli 1988. aasta sündmuste arengu seisukohalt olulise tähtsusega. Nüüd olid kolme ENSV võimukeskuse eesotsas inimesed, kelle ülesanne oli avardada perestroikat ja demokraatiat ehk, teisisõnu, avardada Eesti rahva, tema poliitika ja majanduse vabaduse ja iseolemise piire. Juba 23. juunil – nädal pärast Väljase saamist esimeseks sekretäriks! – kuulutas ENSV Ülemnõukogu Presiidium sini-must-valge Eesti rahvusvärvideks. Siin tuleb hinnata olukorra muutumise kiirust. EKP Keskkomitee ning ENSV Ülemnõukogu Presiidium ja Ministrite Nõukogu töötasid täies üksmeeles. Eriti selgestit paistab toonane viljakas koostöövaim täna, 18 aastat hiljem.
1. ja 2. oktoobril 1988 istusid kõik ENSV ametlikud ja mitteametlikud juhid üheskoos Tallinna Linnahallis Eestimaa Rahvarinde I kongressil. Uus mõjukas poliitiline jõud andis endast kõnekalt märku.

16. november 1988

See päev on oma tähenduse ja tulevikusündmuste mõjutamise poolest ENSV ja Eesti ajaloos väga oluline, pannes aluse Eesti asumisele taasiseseisvumise reaalsele teele. See päev andis tegevussuuna ka teistele NSV Liidu rahvastele, kes samuti tahtsid vabaks ja iseseisvaks saada.
Toompea lossis oli tol päeval rohkem rahvast kui tavaliselt ENSV Ülemnõukogu istungjärkude ajal. Palju oli seal inimesi, kelle oli poliitikasse toonud Rahvarinne.
Samuti osales Ülemnõukogu kuluaarides hulk Ülemnõukogu Presiidiumi poolt kaasatud teadlasi, eksperte, nõuandjaid. Päeva erilisus sai selgeks ka venekeelsetele saadikutele, kui Ülemnõukogu istungjärgu juhatajaks valiti Vaino Väljas.
Sel istungjärgul oli redaktsiooniline töö väga tähtis. Nüüd võib öelda, et need, kes tahtsid dokumentidesse rohkemat, seda ei saanud, ja need, kes tahtsid vähemat, ka ei saanud. Vastuvõetud dokumendid sündisid kompromissidena. Täna sellele tagasi vaadates tuleb öelda, et need dokumendid said päris head. Oma töö nad tegid igatahes ära. Ärgem unustagem, millise riigi osa me tol ajal olime!
Tagasivaateliselt kõige täpsema hinnangu andis 16. novembrile päeva lõpul ehk varastel öötundidel Linnahallis toimunud kohtumine rahvaga. Sisuliselt oli kogu Eesti televisiooni ja raadio vahendusel osaline istungjärgus. Ei osanud mina ega meie siis tõepoolest aimata, et see oli suure Nõukogude impeeriumi lagunemise alguspäev.
Ülemnõukogu tollases koosseisus oli 285 rahvasaadikut, kellest 202 olid NLKP liikmed ja 186 eestlased.

Kuidas Moskva reageeris?

Nagu võiski oodata, järgnes sellele Moskva reaktsioon – suveräänsusdeklaratsioon oli ju selge ja ennekuulmatu vastuhakk keskvõimule.
NLKP KK Poliitbüroo oli 10. novembril – kuus päeva enne istungjärku – arutanud olukorda Baltimaades, andes väga kriitilise hinnangu "separatistlikele ja natsionalistlikele ilmingutele" neis liiduvabariikides ja kohustades kohalikke võimuorganeid olukorda parandama.
11. novembril saadeti Eestisse NLKP KK sekretär Viktor Tshebrikov, kes enne sellele ametikohale asumist oli Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) esimees.
15. novembril – päev enne Ülemnõukogu istungjärku – kutsuti Moskvasse ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, keda hoiatati-ähvardati sammude eest, mis päev hiljem Eesti Ülemnõukogu istungjärgul siiski astuti.

Globaalne reklaam

Ülikiiresti, 26. novembril, kutsuti Arnold Rüütel Moskvasse. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium tunnistas perestroika autori ja ülemaailmselt tunnustatud „demokraadi" (või ka ilma jutumärkideta?) Gorbatshovi juhtimisel meie suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks.
Seda, millega eestlased hakkama olid saanud, andsid samal õhtul kogu maailmale ja Nõukogude Liidu rahvastele teada Kesktelevisioon, raadiod ja ajakirjandus.
Minu arvates oli see eestlaste tegudele parim reklaam. Kuigi mõne suurriigi juhid olid meie peale pahased, et kõigutame Gorbatshovi perestroikapaati ega mõtle globaalselt.
Ajakirjanduses on toodud seisukohti, nagu oleks Arnold Rüütlit ja teisi Eesti juhte ähvardatud suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise pärast vangistada ja Siberisse saata. Ma ei usu seda. Oleksin pidanud oma tolleaegse informeerituse juures sellest teadlik olema.
NSV Liidus oli aeg sealmaal, et ähvardada võis, aga otse vangikongi enam ei pandud. Veri ja tankid tulid taas käiku mõni aeg hiljem.

(Lühendatult ettekandest konverentsil Rahvusraamatukogus 16. novembril 2006)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)