Ando Leps andis välja ingliskeelse raamatu kriminoloogiast

See raamat on jätkuks mullu novembri keskpaigas Moskvas ilmunud monograafiale А. Лепс, Л. И. Спиридонов, И. Л. Честнов “Диалектическая криминология“ (331 lk.) ning Tallinnas Euroakadeemias selle aasta algupoolel ilmunud raamatule Андо Лепс “Современная диалектическая криминология“ (150 lk.).

Nimetatud monograafia on koostatud aastatel 2007–2016 kirjutatud artiklite põhjal. Kõiki neid monograafiaid eristab ainult see asjaolu, et Ando Leps on esimeses monograafias kirjutanud kuus paragrahvi, teises seitse paragarhvi ja viimases monograafias kaheksa paragrahvi. Tänaseks on see monograafia saadetud ca 70 maailma tähtsamasse raamatukokku ja umbes 25-le silmapaistvale kriminoloogile.

Ando Leps tõi Kesknädalale välja asjad, mis on kõige olulisemad nendes kolmes väljaandes, sealhulgas ka ingliskeelses monograafias.

Esiteks. Teadusuuringutes on teaduse ese tähtsam kui teaduse objekt, vaatamata sellele, et näiteks Vene Föderatsiooni Kõrgem Atestatsioonikomisjon ekslikult peab teadusobjekti uurimisesemest tähtsamaks.

Teiseks. Õigus ja seadusandlus ehk positiivne õigus on kaks kardinaalselt erinevat nähtust, kus viimane tuleneb esimesest. Kahjuks Eesti õigusteadlased ei taha sellest hästi aru saada. Püüan selgitada. Kapitalistil kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ tema erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga. Tuleb meeles pidada, et lisaväärtus on eelkõige sotsiaalne kategooria, aga mitte majanduslik kategooria, nagu ekslikult arvas akadeemik U. Mereste. Kapitalisti ehk omaniku õigust lisaväärtuse saamiseks seadustatakse seadusandlike aktidega. Palgatööline seda õigust ei oma. Kahjuks meie õigusteadlased ei oska (ei taha) sellest aru saada. Tuletan meelde, et olemise tasandil on kõik konkreetne (näiteks süütegu või kuritegu), aga olemuse tasandil tõenäosuslik (näiteks kuritegevus). Selles kahjuks vahet ei tehta.

Kolmandaks. Õiguserikkumine kui süütegu või kuritegu on positiivse õigusega, s.t juriidiliste seadustega vastuolus olev lisaväärtuse saamise viis. Kõik nähtused õiguserikkumise tasemel uuritakse formaalse loogika meetodi alusel. Õiguserikkumust kui kuritegevust uuritakse aga dialektilise loogika meetodi alusel.

Neljandaks. Nagu teada, kaasaegne kapitalistlik ühiskond ei ole võimeline eksisteerima ilma kapitalita, mille vastaspooluseks dialektilise loogika alusel on tema vastand – kuritegevus. Järelikult kapital on kuritegevus ja kuritegevus on kapital.  Kahjuks ka nimekad teadlased ei saa sageli aru dialektilise loogika ühest põhitõest, et ei ole head ilma halvata ja halba ilma heata. Ei ole jumalat ilma saatanata ja saatanat ilma jumalata! Näiteks kirjutab A. Lepsi ingliskeelse monograafia eessõnas tuntud Peterburi teadlane professor I. Chestnov: võib täie tõsidusega konstateerida, et A. Lepsi monograafia on maailma kriminoloogia ajaloos esimene, mille filosoofiliseks aluseks on just dialektiline meetod.

Viiendaks. A. Lepsi töös on välja toodud kolm kriminoloogia (sotsioloogia) seadust kuritegevuse kohta, kusjuures need on „sobitatud kokku veidi teises, st sotsioloogilises vormis“ I. Newtoni kolme mehhaanikaseadusega. Kuid, nagu on teada, ütles A. Einstein, et Newtonil puudub vähemalt üks „mehhaanika seadus“. See seadus A. Einsteini järgi on relatiivsusteooria alus. A. Leps on „kohandanud“ ka selle A. Einsteini poolt öeldud nn neljanda seaduse sotsioloogia distsipliinidele.

Kuuendaks. Täiesti uues ehk kaheksandas paragrahvis käsitleb A. Leps maailmakuulsa vene neuroloogi Vladimir Behterevi ja maailma esimese eestisoost neurokirurgiaprofessori Ludvig Puusepa seisukohti isiksuse kujunemisel, mis omavad erilist tähtsust kuritegevusest arusaamisel.

Kokkuvõtte asemel. Et öeldust saada enam-vähem tegelik tervikpilt, tuleb kõik need kaheksa erinevatel aegadel kirjutatud artiklit väga tähelepanelikult läbi töötada (ainult lugemisest jääb väheseks), sest maailmakuulsa saksa mõtleja Hegeli dialektilise loogika meetod (metodoloogia) on äärmiselt komplitseeritud.

Head lugemist!

Jaga |