Riigieelarve: mis saab edasi?

OLEV RAJU,      16. jaanuar 2002



Kui ei juhtu midagi ootamatut, siis hiljemalt juunikuuks, kui 2001 a ületulnud varu on "ära söödud" ja lisaks palkadele tuleb välja maksta massiliselt puhkusetasusid, on eelarves "auk" sees. Järeldus on ainult üks: mida rutem krooniajastu halvim eelarve ümber tehakse, seda parem.

Kuid kes peaks eelarve ringi tegema? Võimalikke tulevikuvariante on neli.

1. Kõik jääb vanaviisi

Selleks peab valitsuskriis lõppema "kosmeetiliste" muudatustega ja kolmikliidu valitsus või selle mingi modifikatsioon jätkab praegust kurssi senikaua, kuni pill on lõplikult lõhki, st ilmselt kuni juunikuuni. See on täna õnneks juba vähetõenäoline stsenaarium.

2. Koalitsioon kolmikliidu põhjal

Jätkab kolmikliidu baasil moodustatud, kuid tugevasti muudetud koalitsioon. See oleks kolmikliidust kõige ausam - mitte üritada opositsioonile kaela määrida valitsemist oma kõlbmatu eelarve alusel, vaid tunnistada otsekoheselt oma vigu ja teha eelarve põhjalikult ning kiiresti ümber.
Allakirjutanul puudub usk selle variandi reaalsusesse. Ma ei tea, kunas mõni kolmikliidu osapool võttis kursi liidu tegevuse lõpetamisele, kuid mitmed märgid näitavad, et see võis toimuda ka märksa varem kui võimuvahetus Tallinnas, ja viimast kasutati vaid demagoogilise ettekäändena.
Näiteks Isamaaliidu ja eriti Mõõdukate muudatusettepanekud riigieelarve kolmandaks lugemiseks, mis on tehtud nädal või isegi kaks enne Laari avaldust, on tüüpilised opositsioonierakonna valimiseelsed ettepanekud. Nüüd ongi mõlemad erakonnad kategooriliselt nõudnud, et selle eelarvega hakkaks valitsema Keskerakond.
Muidugi on lihtsam ajada kõik Keskerakonna kaela kui ausalt tunnistada - meie majanduspoliitika on olnud vale ja seetõttu ei kõlba meie koostatud eelarve kuhugi. Ja egas poole aasta pärast või veel hiljem kaugeltki kõik inimesed mäleta, kes, kuidas ja millal selle eelarve tegi!

3. Erakorralised valimised.

See variant oleks uus lahendus taasiseseisvunud Eesti poliitikas. Sel juhul teeb eelarve põhjalikult ümber uus valitsuskoalitsioon, kes võib julgelt väita, et tal on selleks rahva mandaat. Ja ümbertegemine saab puudutada nii eelarve tulusid (õiglasemad maksud) kui kulusid (majanduse edendamine, sotsiaalsfääri areng, s.o kahe Eesti järkjärguline kaotamine). Rahva selge mandaat ja võimalus tegutseda mitte üks, vaid neli aastat, mille jooksul saab ellu viia palju rohkem oma majanduspoliitikat, on selle variandi plussid.
Ka puuduks kolmikliidul võimalus ajada oma vigadest ja ebareaalsest tegutsemisest tulenevaid ja alles 2002. a ilmnevaid hädasid 2003. a valimistel uue valitsuse kaela. Variandi suurim miinus on, et erakorralistel valimistel valitud Riigikogu ei saa muuta põhiseadust. Eesti põhiseaduse vajakajäämised aga segavad meie elu üha rohkem.
Oma nõusolekust teatud tingimustel (tõsi, erinevatel) minna erakorralistele valimistele on teatanud Isamaaliit, Mõõdukad ja Rahvaliit; ka Keskerakond ei eita sellist võimalust. Seega peaks erakorraliste valimiste poolt olema üle 70% Riigikogust.
Kuid kui Riigikogus läheb asi erakorraliste valimiste otsustamiseni, võib oodata, et mingil väljamõeldud ettekäändel (tekitab segadusi, praegu pole õige aeg, NATO või mõni muu ei mõista jne) kaovad selle otsuse tagant ära nii Isamaaliit kui Mõõdukad.
Põhjus on lihtne - rahva hinnang Mart Laari valitsusele on õigustatult karm ja erakorraliste valimiste järel pole neil erakondadel Riigikogus mitte enam vastavalt 18 ja 17, kohta vaid kuskil 10 võrra vähem.

4. Uus koalitsioon praeguses Riigikogus

On selge, et eelarve kiireks ja sisuliseks muutmiseks peab tekkima Riigikogus selget enamust omav koalitsioon. Sellise koalitsiooni variante on kaks. Kõigepealt Keskerakond, Mõõdukad ja Rahvaliit..
Teine enamuskoalitsiooni võimalus on Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit. Ja alustama peab see koalitsioon eelarvest. Seetõttu tuleb Villu Reiljani korduvaid kinnitusi, et nemad on põhimõttepartei ega lähe koalitsiooni, kui jätkatakse vana eelarvega, lugeda valijatele suunatud ja ilmselt teatud edu omavaks propagandaks.
Viimati pakutud koalitsioon ei sünni kergelt, kui ta üldse sünnibki. Ajalugu tunneb muidugi veel vastandlikumaid koalitsioone, kus on ühinetud riigi kriisist päästmiseks. Ka 1995. a valimised võitnud KMÜd võib vaadelda kui Mart Laari esimese valitsuse lolluste (Iisraeli relvatehing, 300kroonised pensionid jms) vastu suunatud eri tõekspidamistega inimeste liitu.
Praegu on Eesti ühiskonnas lõhe suurem kui 1995. aastal. Samuti on rahvas ülimalt väsinud Laari valitsuse skandaalidest. Seetõttu on olemas eeldused laiapõhjalise koalitsiooni tekkeks - loomulikult ilma ennast lõplikult blameerinud Isamaaliidu ja tema satelliitideta. Aga kuidas see koalitsioon suudab - kordan, seda ta lihtsalt peab - põhjalikult ja kiiresti ümber teha 2002 a. Keski-Reformi-Rahvaliidu koalitsioon oleks ideoloogiliselt liiga vastuoluline.
Kuid ärgem unustagem, et Sotsialistlikku Internatsionaali kuuluvate Mõõdukate ja kohati lausa äärmuslikult parempoolse Reformierakonna vastuolud olid ja on (peavadki olema!) veel suuremad kui uue võimaliku koalitsiooni sees.
Tõsi, kolmikliidu koalitsioon pidas kolm aastat vastu suures osas tänu sellele, et meie kah-sotsiaaldemokraadid asusid tingimusteta toetama Reformierakonna parempoolset majandusprogrammi (ettevõtte tulumaksu kaotamine, süstemaatiline vastuhääletamine Keskerakonna katsetele kehtestada progressiivne tulumaks, suurendada soodustusi lastele ning maksustada välismonopole jne). Sellisel kapitulantlikul baasil loomulikult uut koalitsiooni teha ei saa. Uus koalitsioon, kui ta sünnib, peab olema ka igati uus tase Eesti poliitikas.

Erakorralistel valimistel valitud Riigikogu ei saa muuta põhiseadust. Ja see on suur miinus just niisuguse tuleviku stsenaariumi jaoks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)