Välisinvesteerijad on nagu jumalad, kelleta eestlased hakkama ei saa

Jaan Vahtra,      25. august 2004


Eestimaa ajalugu meenutades võib pidada suurimateks investoriteks raudrüütlitele järgnenud paruneid ja mõisnikke. Just rüütlid kui demokraatide eellaste poliitiline käsi lõi eestlastele võimaluse Lehola Lembitu taolistest isevalitsejatest vabanemiseks. Mis võinuks nendeta meie maast ja rahvast saada? Kus oleksime? Kes oleks andnud meie esivanematele – moonakatele, toatüdrukutele-poistele, kiltritele, kubjastele, aidameestele – tööd? Võimaldanud neil elada, mammonat koguda, järelkasvu kasvatada, peenemaid kombeid õpetada. Ajalugu on veenvalt näidanud, et eestlased ei ole omapäi suutelised riiki juhtima ega hoidma!
Lenin andis 1920. aastatel võimaluse. Kakskümmend aastat kestis siin äge andmine, siis tüdineti. Loodeti Stalini andekusele. Läbi 50aastase häda ja viletsuse suudeti NLKP "targal" juhtimisel siiski kuidagi elama hakata, siis aga andis Jeltsin katsetamiseks uue võimaluse. Seekordne ei kestnud 15 aastatki. Veel on värskelt meeles halamine ja mure, mis võinuks eesti rahvast saata, kui järjekordsed välisinvestorid poleks appi tulnud? Kes oleks hakanud rahvale tööd andma, Eesti kroone kokku korjama, ülejääke kulutama? Kunagi ammu-ammu arutasid talumehed, et lollima "investeerija" all on lihtsam elada ja oma asju ajada kui targa juhtija all. Et rumal peab ennast targaks, siis teda kiites võib vankrist mõnegi viljakoti teeäärde poetada, tark aga koorib rebadelt viimased püksidki. Tänast tarkust ei tasugi kaugemale uudistama minna, see siseneb ise uksest ja aknast, eriti veel häälte kogumise perioodil.
Eesti inimene on nagu sirguke oksa peal: üritab punuda pesa, valida kaasat, muretseda järelkasvu pärast. Kui värvuliste esimese-teise muna võib orav maiustamiseks võtta, munetakse kolmas-neljas lootuses, et ehk õnnestub. Kui koorunud tibud aga maalt linna on kolinud ja vares, kah värvuline, nad oma lastele "mängida" viib, siis vaid siristatakse linnu moodi … Oleks justkui loomulik, et seal, kus hüppavad oravad ja kraaksuvad varesed, on nõrgematel kodu rajamine küsitav.
Kas on linnukesel muret? On küll! Kõigepealt hüppajad-kraaksujad, siis krahmajad, kaitsjad, lohutajad … Kõik nad investeerivad tulevikku. Jäävadki investeerima nagu kunagised parunid, sest demokraatia on selline, et enamlased (tugevamad) murravad vähemlasi (nõrgemaid). Nende elukvaliteedi piiraminegi on kurjast!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)