Integratsioon. Augud vaikimisseinas

MATTIAS GÜRTNER

Berliini päevalehest „Neues Deutschland” (11. aprill 2008)

Tõlkinud Malle Salupere

Rängad kokkupõrked pärast ühe nõukogudeaegse mälestussamba demonteerimist Eesti pealinna Tallinna südames tõid ilmsiks, kui sügavalt lõhestunud see maa on.

Hiljuti (5. aprillil – Tlk) diskuteeriti Eesti integratsioonipoliitika poolt ja vastu Mihkel Martna Fondi ja Rosa Luxemburgi Fondi ühisseminaril Tallinnas.

Grigorjan: aprillikriis lõpetas integratsiooni ühe etapi

 Rafik Grigorjani, Eestimaa Vähemusrahvuste Esindajate Koja juhatuse esimehe meelest lõppes koos 2007. a aprillikriisiga üks integratsioonipoliitika etapp. 30-protsendise venekeelse vähemuse integreerimise valitsusprogrammid olid eelkõige kontsentreeritud eesti keele õppimisele. Kõiki meetmeid planeeriti ja teostati sealjuures ilma vähemuste kaasamiseta. Keeleoskus on peamiseks eelduseks kodakondsuse omandamisel. Käesoleval ajal on üle 100 000 Eesti elaniku registreeritud kodakondsuseta isikutena.

Möödunud aasta aprillirahutused, mille käigus tapeti üks 19-aastane vene vähemuse esindaja, tõid ilmsiks riigi ametliku integratsioonipoliitika läbikukkumise. Küsitlustest selgus, et 28% eestlastest ja vaid 20% venelastest pidasid senist lõimumisprotsessi edukaks. Grigorjani arvates ei tohi inimestele keelt vägisi peale suruda. Küsimusele, kas Eesti ühiskonnas ülepea on alust dialoogiks, vastas ta jaatavalt. Tema seisukohalt on ühishuvid olemas. Neid saab ellu viia vaid dialoogi kaudu.

Dialoog seinaga

 Sellele vaidleb vastu noormees, kes kui üks väidetavaid eelmise aasta rahutuste organiseerijaid on praegu Tallinnas kohtu all: „Juba 15 aastat peame dialoogi seinaga.” Ning ka Raivo Vetik Tallinna Ülikoolist, kes tunnistab end vastutavaks viimaste aastate riiklike integratsiooniprogrammide koostamise kontseptsiooni eest, peab tunnistama: „Me kõik oleme suure vea teinud.”

Otsustavaks saab etnilise domineerimise lõpetamine. Vaja on uut kontseptsiooni uute mängureeglitega. Rahvastikuministri nõuniku Eva-Maria Asari esitletud uut lõimumiskontseptsiooni hindab Vetik siiski skeptiliselt. See olevat täis pikitud kõlavaid, konkreetse sisuta loosungeid. Kontseptsioon näeb muu hulgas ette tihedamaid kontakte Eestis elavate etnoste vahel. Peale selle tuleb suurendada muukeelsete rakendamist avalikus sektoris ning tasandada rahvusrühmade sissetulekute erinevust suunatud tööturumeetmete abil. Aga ka uus programm seab eesti keele omandamise esiplaanile. Ka peaks kohalik tasand võtma endale rohkem vastutust integratsiooni eest.

Kas poliitiline eliit üldse tahab reaalset integratsiooni?

 Jääb lahtiseks, kas poliitiline eliit on üldse huvitatud lõimumiskontseptsiooni elluviimisest. Pilk Leedumaale näitab, et ka teisiti on võimalik. Tatjana Mihnjova,  Leedu vene ühiskondlike organisatsioonide koordinatsiooninõukogu esinaine, osutab Leedu suhteliselt liberaalsele kodakondsusseadusele ja rõhutab riiklike institutsioonide tundmise vajadust vähemuste huvide esindamiseks. Oluline olevat ka surve avaldamine parlamendiparteidele.

Vaatamata paljudele lahtiseks jäänud küsimustele pidasid kõik osavõtjad üritust kordaläinuks, sest räägiti avameelselt ja just nimelt üksteisega. Rafik Grigorjan ütles  lõpetuseks: „Annaks vaid jumal, et möödunud aprilli sündmused ei korduks.”

 [fotoallkiri]     INTEGRATSIOONITEOREETIK: Rafik Grigorjan, Eestimaa Vähemusrahvuste Esindajate Koja juhatuse esimees, ütles seminaril, et integratsioonimeetmete kavandamisse Eestis ei ole kaasatud vähemusrahvuste esindajaid.

Jaga |