“Kultuurirevolutsioon" sisekaitseakadeemias”

LEONTI KÄHRIK,      20. juuni 2001


Mao Zedongi ideed on surematud. Kui mitte Hiinas, siis hungveipinglust kultiveerivas Eesti Sisekaitseakadeemias kindlasti.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis vältimatu vajadus omas riigis koolituse saanud kompetentsete ja lojaalsete riigiametnike järele. 15. aprillil 1992 loodigi Sisekaitseakadeemia (SA), ülesandega alustada politseinike, uurijate, vanglaametnike, tolli-, rahvastiku- ja päästeteenistuse töötajate ning algusaastatel ka kaitseväe ja piirivalve ohvitseride koolitust.
SA sisuline rajaja ja esimene rektor oli prof. Eduard Raska. Tema juhtimisel jõuti 1998.a seisuni, mil SA-s töötas üle 30 teaduskraadiga koosseisulise õppejõu. Selle näitajaga edestati paljusid erakõrgkoole. SA arenes mõne aastaga arvestatavaks kõrgkooliks Eesti haridusmaastikul.

Hungveipingluse algus

Suvel 1998 valiti (protseduur ise oli juriidiliselt ebakorrektne) SA rektoriks teaduskraadita, akadeemilise õppetöö kogemusteta, ent võimalik, et korralik ametnik Heiki Loot. Uus rektor käis välja uue kaadrivaliku kreedo: "Akadeemia ideaalne õppejõud on kõrgeltkvalifitseeritud praktik"(Verbis aut Re, juuni 1999; see on SA kuuleht). Praktikuid on mõistagi vaja, kuid isegi rakenduskõrgkoolis nendest ei piisa. Vajalik on ka professuur, kellel on kõrgkoolis töötamise kogemus ja akadeemiline mõtlemiskultuur.
Antud juhul võib praktikute eelistamist ja akadeemilise kraadiga õppejõudude väljatõrjumist tõlgendada mitmeti. Võib tõlgendada kui akadeemilise kraadita juhi ebamugavustunnet või alateadlikku hirmu endast kõrgema kvalifikatsiooniga alluvate ees.
Kultuuriajaloos on taoline kaastöötajate valiku alus tuntud ka kui Peter´i printsiip.Täpsemalt selle printsiibi teisend: kui teadus- või õppeasutuse juhiks edutatakse sobimatu kompetentsusega inimene, siis mõne aja pärast on selle asutuse kaastöötajate kompetentsuse tase madalam kui juhil enesel.
Täpselt nii sündis ka SA-s. Esimesena tajus Peter´i printsiibi raudset hingust Korrektsioonikolledzi direktor U. Ilm. Tal tekkis tühine lahkarvamus rektoriga, aga rektori juhtimisstiil oli ja on autoritaarne: "Töötada nagu kästud, või kirjutage lahkumisavaldus!" U. Ilm kirjutaski lahkumisavalduse ja asus vanglasse tööle. Aga just pea samal ajal kaitses U. Ilm magistrikraadi korrektsioonitöö alal, pealegi esimesena taasiseisvunud Eestis. U. Ilm oli kahtlemata kõige kompetentsem ja autoriteetsem õppejõud sel erialal. Muidugi on ülihea, kui ka vanglates töötavad teaduskraadiga spetsialistid, kuid tänastes Eesti oludes on selline ajupotentsiaali kasutamisviis ajuvaba juhtimise musternäide.
Tänaseks on erinevatel põhjustel (töötaja omal algatusel, poolte kokkuleppel, koondatud) SA-st lahkunud üle 20 teaduskraadiga, pika pedagoogilise staazhiga õppejõudu, nende hulgas teadusdoktoreid, professoreid, dotsente. Lahkusid professorid J.-E. Truuväli, T. Varrak, E. Raska, H. Koitel, A. Kõverjalg, J. Saar, P. Lorents jmt. Üksikud kraadiga õppejõud, kes veel alles on jäänud, ei suuda diplomiõppe tasemel koolitust kindlustada.
Kultuurirevolutsiooni ajal Hiinas kehtis kord, mille järgi harimatud hungveipingid kamandasid auväärseid professoreid. Ka tänases SA-s on õppetoole, kus kraadita õppejõud on juhataja ja kraadiga õppejõud alluv. Suure Tüürimehe Mao Zedongi ideed on surematud. Kui mitte enam Hiinas, siis Eestis kindlasti!

Poolharidus kui avalik norm

SA-s töötati välja uued õppekavad, mille eesmärgiks on kitsas kutseharidus ja poolharidus (poolharidusest vt Sirp 23. märts 2001 lk 4). Varasemates õppekavades eraldati kuni veerand mahust üldharivatele, isiksust ja tema vaimsust arendavatele ainetele. Uutes õppekavades on selliste ainete osakaal viidud miinimumi. Näiteks pole filosoofiat, kõrghariduse klassikalist komponenti.
Pole eetikat. Milleks! Ametnikul pole vaja teada, mis on headus ja kurjus, mis on inimlikkus. Seadustes ja määrustes on ju kõik kirjas. Ametnik on raudkülm paragrahvi-valvur! Enam pole kursusi käitumiskultuurist ja etiketist, kõnekunsti alustest. Milleks! Piisab ametimundri kandmisest.
Pedagoogika aluste kursus on kadunud. Tahaks teada, kuidas noorsoo- ja narkopolitsei eapsühholoogiat ja alaealiste pedagoogikat tundmata oma tööd professionaalselt teha saab? Aga narkomaania ja alaealiste kuritegevus muudkui levib ja levib…
Uutes õppekavades on üle 30 protsendi kursustest 16-tunnised. Need kujutavad endast kodumaist vastet Mao Zedongi tsitaadikogumikele. Siin on sisuliselt tegemist ainet tutvustavate kursustega, mingit terviklikku teadmist tudengil selle mahu juures tekkida ei saagi. SA "uue pedagoogika" uus põhimõte on: kõigest midagi ja tervikuna eimidagi.
SA-s poolharidus on avalik ja julm norm. Poolharitud ja madala kultuuriga ametnikkond võimendab veelgi riigi võõrandumist rahvast. Nähes poolharidust andvaid õppekavu, ütles üks SA-s õpetanud Eesti tuntumaid juriste riigiõiguse alal enne lahkumist kibedad sõnad: "Mina küll kutsekoolis õpetama ei hakka".
Paljud SA varem lõpetanud on pärast alma mater´i külastamist jõudnud järeldusele, et akadeemia käib alla. Kellele see küll kasulik peaks olema? Aga tudengite edustuse esimees T. Pihlakas, andes hinnangut SA-s toimuva kohta, ütles: "Eks ta üks suur segadus ole" (Verbis aut Re, detsember 2000).

Sulide vabariigi hüvnguks

"Kultuurirevolutsioon" SA-s on kasulik paljudele. Kindlasti on asjade sellisest käigust eluliselt huvitatud kriminaalne seltskond. Sest mida nõrgemalt on haritud politsei ja uurijad, seda kindlamalt nad end tunnevad. "Kultuurirevolutsioon" SA-s on nagu kriminaliteedi sotsiaalse tellimuse täitmine. Igapäevaelu kinnitabki valemit: nõrk kohtueelne uurimine + tugev kaitse kohtus = sulide vabaduse riik.
Asjast võivad huvitatud olla ka mõned võimustruktuuride esindajad. Ajakirjandusest ilmneb, et neljast viimasest siseministrist on kahel olnud ebameeldivaid kohtumisi uurijatega. Erilist huvi praeguse SA rektori käekäigu vastu näitas üles endine siseminister O. Taal. Kuid asjast võib huvitatud olla ka SA õppeprorektor H. Roots - Eestimaa kommunistliku partei viimane ideoloogiasekretär.

Valitsus kurt ja pime

SA õppejõud on kirjutanud kaks kriitilist märgukirja valitsusasutustele. Kirjades pakuti välja ka positiivseid lahendeid. Tulemusteta! Valitsus on kurt ja pime.
Ja ikkagi, eesti rahvas on väärt seda, et teda teenindaks aateline, inimlik, kompetentne, kultuurne ja aus ametnikkond. SA tudengid on väärt seda, et neile oleks tagatud väärikas arenguperspektiiv: esiteks korralik kõrgharidus, mida aksepteerivad ka teised ülikoolid; teiseks kutseala kraadiõpe kas SA-s või mõnes teises kõrgkoolis.

Ajavahemikus september 1998 kuni mai 2001
Sisekaitse Akadeemiast lahkunud teaduskraadiga õppejõud:

Lahkunud töötaja algatusel:
E. Raska, doktor
T. Varrak, doktor
E. Markvart, kandidaat (kohakaaslus)
J. Saar, kandidaat
J.-E. Truuväli, kandidaat (kohakaaslus)
J. Vaino, kandidaat
A. Annist, magister
A. Markina, magister
J. Veimer, magister

Vallandatud õppetööperioodiks valitud tähtaja möödumisel:
A.Kõverjalg, doktor
H.Koitel, kandidaat
L. Kährik, kandidaat
P. Lorents, kandidaat (kohakaaslus)
J. Pärnat, kandidaat
L. Võime, kandidaat
A.Pinding, kandidaat (koondati pensioniea saabumise tõttu)
M. Leimbok, magister

Koondatud:
V. Külaots, kandidaat
M. Poola, kandidaat
T. Ruubel, kandidaat
I. Liiv, magister
P.-A. Sirge, magister

Lahkunud poolte kokkuleppel:
L. Kubja, kandidaat

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)