Unustage sõna „surm“!

Lapsepõlves nähtud filmist „Mister MacKinly põgenemine“ on mulle meelde jäänud Vladimir Võssotski kehastatud peategelase sõnad, lausutud etteheitva pilgu saatel: „Kuidas me tavaliselt mõtleme – seal kusagil Kalifornias möllab orkaan, seal kusagil Jaapanis toimus vulkaanipurse, seal kusagil kaugel on maavärin. Aga meieni see ei jõua...“

„Meisse see ei puutu!“

Tõesti, rahumeelselt toimetame edasi omi asju, kui vaatame telerist, et Hiinas hukkus tuhandeid kataklüsmis või et Aafrikas suri nälga mitu asundusetäit inimesi. Noh, see on ju teisest kultuuriruumist, hoopis teine rahvas. Meisse see ei puutu. Isegi sõda Süürias ja Iraagis võetakse kui mingit lõbusat vaatemängu.

 Nüüd äkki, siinsamas kõrval, Ukrainas, meie naabrite naabri õuel tapeldakse... Justkui tapetaks inimesi oma maja kõrvaltrepikojas! Kas tõesti sööd rahulikult edasi oma pitsat ja jätkad muretult raalimänge?

 Mu Eestis elava kauaaegse ukrainlannast tuttavavennad ja teised sugulased elavad Ukrainas. Ühed Donetski oblastis, kus praegu käib sõjategevus, teised Lääne-Ukrainas. Lähedased inimesed on omavahel tülli pööranud ja neiu kardab neile isegi helistada, sest esimene küsimus, mida nad talt küsivad, kõlab: „Kelle poolt sina oled?“ Tütarlapse õnnetus on, et ta armastab mõlemaid, kuid seepeale põrkab ta kokku tigedate märkustega reetmisest.

Kodusõda – tulista oma lihast venda!

Kõige hirmsam sõdadest ongi kodusõda – sa ei seisa mitte sissetunginud vaenlase vastu, vaid tuleb tulistada oma lihast venda, sest too on teisel pool jõge, sillad aga on põletatud…

 Olen aastaid armastanud populariseerida slaavi kultuuri. Muidugi on mul, nagu paljudel teistelgi, ukrainlaste seas tuttavaid. Aga nüüd, isegi nendega, kellega varem aastaid suhtlesime ja keda nagu hästi tunneksin, ei leia enam alati ühist keelt. Alustad vestlust päevateemal ja ootamatult on suhtluses vaenulik müür ees! Püüad arutleda, midagi selgeks rääkida, vastuseks kuuled aga propagandistlikke stamplauseid.

Noor põlvkond usub sisendusi

Ja praegune põlvkond tõesti usubki, et propagandistidel on õigus. Noortele on kaua sisendatud, et venelased on Ukraina suured vaenlased. Lääne-Ukrainas isegi mõned vaimulikud, kelle loosung peaks olema „Ära tapa!“, kuulutavad: „Ühe meie tapetud sõduri eest maksame kätte kümne Novorossia separatisti surmaga!“

 See kõik pole väljamõeldis, vaid on salvestatud videotele, mida võib leida internetis.

 Ka Ukraina banded, tappes rahulikke elanikke, karjuvad: „Kuulsus Ukrainale!“ Kuidas küll ei tahaks, et selle ilusa maa külge kinnistuks selline „kuulsus“. Tahaks mõttes soovida Ukrainale – rahu, mõnele aga – mõistust! Mõtleme erinevalt, aga manalateele läheme ühtemoodi; sellest pole pääsu kellelgi.

Sõja väikesed tunnistajad

 Uudistesaateis antakse igal õhtul teada, et suurtükitules hukkus nii ja nii palju inimesi. Kohutab, et seda võetakse juba kui midagi igapäevast – nagu saagikoristamise reportaaži või ilmateadet. Minul tõmbub hing siiski endiselt valust kokku, kui teadetes figureerivad hukkunute hulgas ka lapsed.

 Kui hukkuvad väikesed lapsed, on kõik täiesti mõistusevastane. On andestamatu, kui surm tabab inimlast vanuses, mil ta alles elu alustamas. Kui naine tülitseb mehega, ei märka nad sageli, kuidas kõrvaltoas kurvastab ja kannatab nende sõnasõda kuuldes laps. Sõjategevuse ajal kannatavad lapsed, sattudes „suurte onude“ tule alla. Ja õigem oleks lapsi nimetada mitte sõja tunnistajateks, vaid sõjas osalejateks. Riigi väikesed elanikud ei saa aru, mis toimub, aga nad tunnetavad, et täiskasvanud teevad midagi väga valesti.

Oligarhide jõhkrad eraarmeed vägistavad koolitüdrukuid

Kaugemast minevikust on teada, et revolutsiooniaegses kodusõjas valitses Ukrainas „punaste“ ja „valgete“ vahel anarhia. Samuti nagu praegu, kui tegutsevad igasuguse au ja häbi kaotanud marodöörid. Sealsetel oligarhidel, sh Kolomoiskil, on oma eraarmeed, kes karistamatult huligaanitsevad ja panevad toime nurjatusi.

OSCE vaatlejast Leedu korrakaitsja avalikustas, et need sõdurid vägistavad 12–15-aastaseid koolitüdrukuid, hõisates: „Küll sõda kõik maha peseb!“ Mässude ajal ei maksa inimelu midagi, tütarlapse au polevat kõneväärt.

 Pärast sõjategevust jääb palju alaealisi kodutuks. Annaks jumal, et oma vanemad kaotanud lapsed ei jääks tänavale ja et leiduks keegi, kes neid kataks ja soojendaks.

Kes kirjutab Ukrainas Tanja Savitševa või Anne Franki päevikut?

Pärast Teist Maailmasõda leiti väikese Tanja Savitševa päevik blokaadiaegsest Leningradist. Igal leheküljel fikseeris tüdruk mõne surma: 28. detsembril 1941 suri Ženja. Vanaema suri 25. jaanuaril. Onu Vasja suri 13. aprillil. Ja nii edasi. Päevik lõpeb sõnadega: „Kõik Savitševid on surnud. Veel on jäänud Tanja.” Viimase sissekande on külmunud ja näljane laps kirjutanud juba kolmandas isikus, ise siit ilmast lahkumas.

 Nürnbergi protsessil figureeris juudi tüdruku Anne Franki päevik, kus ta kirjeldas natside metsikusi. Ei tahaks, et kusagil Haagi kohtus tuleksid varsti avalikuks mõne ukraina lapse kirjapanekud praeguste metsikuste sooritajaist.

Olen juhtunud vestlema sõja läbi teinud meestega, kes noortena nägid ilmasõja õudusi oma silmaga. Olen vestelnud ka nendega, kes üle elasid Leningradi blokaadi. Ja olen mõelnud, et ka eakad inimesed on elanikkonna kaitsetu osa. Nad on enamasti sama abitud kui lapsed. Süda jookseb verd, kui kujutad ette, kuidas keegi Donbassis elav vanake, kes kepikese toel läks uksest välja värsket õhku hingama, ei jõuagi enam suurtükitule eest varjule lombata. Ta on eluaeg teinud rasket tööd, võib-olla kaevurina, olnud aus inimene, lapsed üles kasvatanud ja…

Ainult ühepoolne propaganda

Kellele õieti kuulub Kiievis praegu võim? Ukraina Raada spiiker Turtšinov on hoopistükkis USA saientoloogide sektist. Muide, kui teda süüdistati, et miks tema poeg ei lähe Donbassi sõdima, heitis ta ülbelt: „Olete ise süüdi, kui ei oska oma last armeest eemal hoida!“

 Kiievi meediakanalid zombistavad kaaskodanikke, meelestades neid Venemaa vastu. Seepärast Ukrainas on Vene meediakanalid keelatud, sest kardetakse kui tuld, et inimesed kuulevad alternatiivseid seisukohti ja usuvad neid.

 Raada valimiste ajal suutis häkkerite liit Küberberkut murda koodid ja saada juurdepääsu reklaamifirmadele, ning tänavareklaami displeidel keerles mitu tundi filmilint, reklaamides Ukraina parlamendikandidaate, kes vaheldusid tapetud rahulike elanike kaadritega, kusjuures kandidaatide nägudele oli löödud tempel „sõjakurjategija“.

Arutletakse, et Euromaidani tellijate ja korraldajate peamiseks eesmärgiks oli kahe slaavi rahva vaheline tüli. Lüüa kiil nende vahele, lahutada „hohollid“ ja „moskalid“, kes hakkaksid üksteist vihkama. See oli ammune unistus – kiskuda Ukraina Venemaa küljest ära.

 Kord koolipoisina Kiievis käies juhtusin vaatama Ukraina kodusõjateemalise filmi „Unustage see sõna „surm“!“ esilinastust. See oli aastal 1979. Praegu seda meenutades kuulutan sealt mällu sööbinud lauset mitte enam kui filmipealkirja, vaid kui üleskutset. Meeles on, kuidas esilinastusel esines ukrainlasest näitleja Bogdan Stupka, kes kehastas peakangelast. Kolmekümne aasta pärast mängis ta Tarass Bulbat – ukraina rahvuskangelast.

Relvavennad

Bulba räägib pealahingu eel sõdureile: „Mis on vendlus? Oleme olnud paljudes maades, aga seda, mida tähendab venelasest sõjakaaslane-relvavend, pole me kusagil kohanud. Niiviisi hingega armastada ei oska keegi. Näen ja tean, et praegu on alatus meie mail maad võtnud. Võetakse üle võõrausuliste kombeid. Põlastatakse keelt. Ollakse valmis maha müüma omaenda ligimest nagu turuplatsil mõnd nartsu. Ja võõras kuningas (kuigi mis kuningas see ka on, kes inimesi saapaga vastu nägu taob) on neile kallim vendlusest…“

RAUL RATMAN, Eesti ajakirjanik Inglismaal

Jaga |