Briti minister autoroolis

21. mai 2003


Kogemuste vahetamise korras
Teel Euroopa Liitu on meil jäänud läbida viimane kurv. Ees ootavad vanade olijate mured ja rõõmud. Viimasel dekaadil on Eesti avalikkust köitnud peaministri mure parteikaaslasest ministri pärast, kes kipub liikluses käituma rullnokana. Taoline mure on mõistetav. Kesknädal lohutab: täpselt samamoodi käitutakse ja aetakse asju ka euroliidu liikmesmaades, näiteks Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis. Seega - Eesti pole mingi erand. Veendumaks selles, tutvustame nii sõnas kui pildis analoogilist olukorda Jonathan Lynni ja Antony Jay teosest "Jah, härra peaminister".

20. detsember

Kujutage ette minu üllatust, kui pärast järgmist kabinetinõupidamist Humphrey esimest kabinetisekretäri rollis kutsus ta mu kõrvale, kui ma kabinetiruumist parasjagu lahkumas olin, ja küsis, kas ma saaksin tema juurest läbi astuda, et paar sõna vahetada.
Ma õnnitlesin teda esimese kabinetinõupidamise läbiviimise puhul ja küsisin, mis tunne on istuda peaministri paremal käel.
Ta ignoreeris minu küsimust, palus mul istet võtta ja teatas ilma igasuguse hoiatuseta ning isegi klaasikest napsi pakkumata, et tahaks minuga ühe liiklusintsidendi teemal veidi rääkida.
Vähemalt ei hakanud ta keerutama. Ma sain otsekohe aru, et ta viitas minu väikesele intsidendile politseiga.
"Mulle saadeti siseministeeriumist raport. See on muidugi täiesti teie enda asi..."
Ma segasin kindlahäälselt vahele. "Täpselt nii," ütlesin ma.
"Aga," jätkas ta, "siseministeeriumi suhtub sellesse väga tõsiselt. Nad on seisukohal, et ministrid peaksid eeskuju näitama. Politseinike moraalile on äärmiselt ruineeriv, kui inimesed pääsevad karistusest ainuüksi seetõttu, et nad on juhtumisi juhtivatel ametikohtadel, olgugi et vaid ajutiselt."
Kahes viimases sõnas peitus ilmselge ähvardus. Ma peaaegu ei uskunud oma kõrvu. Kaks päeva kabinetisekretärina ja juba nii ennasttäis.
"Humphrey," küsisin ma veidi hämmeldunult, "kas sa üritad siin praegu mulle peapesu teha, või mida?"
Ta tõmbus otsekohe tagasi. "Härra minister! Mitte midagi sarnast. Ma olen üksnes kabinetiliikmete teener. Tagasihoidlik funktsionäär. Aga mul paluti siseministeeriumile kinnitada, et see enam kunagi ei kordu."
Ma teadsin, et nad ei saa mulle midagi teha. "Milleks nad siis meile need Alarmkaardid üldse andsid?" küsisin ma üleolevalt.
"Et saada politseilt abi, pääseda läbi politseitõketest või ahelatest, ja nii edasi. Mitte autot juhtivate joodikute kaitseks."
Ma ei lasknud ennast provotseerida. "Humphrey, ma ei kavatse lasta endale mingil funktsionääril, isegi nii malbel ja tagasihoidlikul nagu sina, moraali lugeda. Ma olen kuningriigi minister."
"Aga muidugi, härra minister," vastas ta lahkelt, "ma informeerin siis sellest intsidendist valitsust, kui te seda soovite."
Ma ei soovinud seda, nagu ta väga hästi teadis. Ma hakkasin seletama, et kui ma ütlesin, et olen kuningriigi minister, siis pidasin silmas, et olen seda puhttehniliselt, aga ta katkestas mind ja teatas, et tegelikult peaks ta sellest kõigepealt informeerima peaministrit. Nüüd otsustasin ma, et kui asja üle paremini järele mõelda, siis võiks ta tegelikult vabalt teatada siseministeeriumile, et ma olen nende seisukoha teatavaks võtnud ja saan sellest aru.
Ta tänas mind viisakalt. Ma küsisin, kas siseminister on asjast teadlik. Oleks olnud üpris alandav, kui peapesu oleks mulle lasknud teha üks minu kolleegidest.
Humphrey ütles, et ei. "See tuli otse siseministeeriumi kantslerilt."
Mul läks kohe kergemaks. "Nii et siseministrile pole mingit vajadust... ma pean silmas... kolleegid (ma oleksin peaaegu öelnud 'vaenlased') ei pea sellest ju ilmtingimata teada saama?"
Humphrey sai aru, mida ma öelda tahtsin. Lõppude lõpuks pole ju eriline saladus, mis arvamusel ma Ray'st olen. "Ma arvan, et siseministril ei ole võimalik seda ära kasutada."
Mind pani see imestama. Järsku tuli mulle meelde, et Ray polnud kabinetinõupidamisel osalenud. Siis näitas Humphrey mulle Standardi juhtkirja.
Lühidalt oli artikli sisu see, et siseminister, kes isiklikult oli algatanud kampaania "Ära Istu Jõulude Ajal Purjus Peaga Rooli", ning käskinud politseil järelevalvet karmistada, oli oma valimisringkonnas purjus peaga autot juhtides vahele jäänud. Kuidas ta küll oli sellisesse olukorda sattunud? Ma küsisin Humphrey'lt, et miks tal turvamehi kaasas ei olnud.
"Ilmselt," vastas Sir Humphrey rõhukalt, "lipsas ta neil käest ära. Teate küll, joodikud võivad päris osavad olla."
Ilmnes, et siseministril oli hoopis vähem õnne olnud kui minul. Tema auto oli põrganud kokku veoautoga, mis vedas tuumajäätmeid. Ja nagu poleks sellest veel küllalt, oli tema auto seejärel paiskunud otsa veel teisele autole, mida juhtis kohaliku ajalehe toimetaja, Seda oli juba väga raske maha summutada. Ja nii lekkiski kogu asi välja. [Välja lekkis jutt, mitte tuumajäätmed. Toim.]
Nüüd on Ray'ga kõik. Päeva lõpuks peaks ta oma ametikohast ilma olema.
Ma vaatasin Humphrey'le otsa. "Mis temast saab?"
"Ma oletan," vastas ta põlastavalt, "et ta oli täis nagu tinavile nii et mõne aja möödudes viiakse ta ilmselt üle Lordidekotta."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)