Eesti vajab tubade tuulutamist

VILLU REILJAN,      25. juuli 2001




Rahvast on saanud poliitikute ja meedia mängukann. Maainimestesse ja vanemasse põlvkonda suhtutakse otsekui teisejärgulistesse eestlastesse. Pensionäride nõudmisi võetakse segava sääsepirinana, millisel pole kohta eduka Eesti kaubamärgi all.

Midagi on rängalt viltu, kui riik sunnib pensionäre, kes on oma ausa tööga ära teeninud ühiskonna tänu, sõltuma täielikult oma lastest, nagu see praegu on. Elu loogika on selles, et lapsed maksavad meie hoole oma lastele, mitte aga meile. Pensionäride elukindlus põhineb selle panuse tunnustamisel, mida nemad juba oma tööelus ühiskonnale on jätnud. Suhtumise kaudu pensionäridesse mõõdetakse ühiskonna sisemist solidaarsusastet. Ükski eakas inimene ei tohiks tunda, et ta on Eestile koormaks. Sest kes on suuremad Eesti riigi patrioodid, kui mitte meie oma eakad inimesed!

Eesti pole jätkusuutlik riik

Üks osa näiliku edukuse hinnast on ülimadal sündivus: lapse sünd lükatakse edasi, kuni karjäär kindlustatud. Või siis loobutakse pereelust ülepea. Teine või kolmas laps jääb tulemata kas hirmust selle ees, et üleskasvatamiseks ei jätku raha, või minnakse argimurede koorma all hoopis lahku.
Rahvaliit võtab rahva elujõu tugevadamist kui esmatähtsat riigi ja ühiskonna julgeolekuküsimust. Mida või keda me peame kaitsma, kui eesti ühiskond kokku kuivab ja välja sureb? Kas siinseid välisfirmasid, rikkaid Lääne turiste? Kelle nimel me kaitsetahet kasvatame, kui mitte tulevaste põlvede nimel. Aga siis on need põlved vaja ka sünnitada ja üles kasvatada.
Juba toimivale lapsetoetussüsteemile lisaks tahame tingimata toetada väliseesti daami ja Eesti rahva heategija Aino Järvesoo algatust eraldada igale lapsele koolide või omavalitsuste kaudu jagamiseks tuhat krooni kuus riiete, koolitarvete ja muu vajaliku muretsemiseks. Proua Järvesoo abiliste arvutuste kohaselt piisaks selle raha kokkusaamiseks tühine osa näiteks luksuskaupadele (aga eriti keskkonda ka kõvasti saastavaile luksusautodele) kehtestatavast lisamaksust. Just seda laadi algatused kõnelevad, et kuskil veel tuntakse süümepiinu meie tulevase põlvkonna pärast, et kuskil mõeldakse ka niisugusele Eestile, mis oleks turvaliseks hälliks ja koduks neile, kelle käes on aastakümnete pärast meie riigi saatus.

Kerjates tagasi Euroopasse

Eesti ülikiire ühinemine Euroopa Liiduga on kolmikliidu valitsuse ajal muutunud mingiks hüsteeriliseks asjaks iseeneses. Enamikul eestimaalastest tekitab sõnaühend Euroopa Liit juba külmavärinaid -- stressi ja ebameeldivaid emotsioone, nii et sageli edasi mõelda ei tahetagi. Oleme Euroopa rahvas, kes ei tohi liitumist kerjata!
Eurodirektiivide bürokraatlikud ja sageli vaid silmakirjalikud nõudmised ning nende tuim, tähttäheline järgimine kiirelt kokkuklopsitud Eesti euroseaduste alusel ähvardab täna meie traditsioonilist elukorraldust, tõmbab kriipsu peale väikeettevõtluse esimestele ja tagasihoidlikele, kuid olulistele edusammudele Kodumaine ettevõtlus on määratud nende seadustega väljasuremisele, hingevaakumisele või enda võileivahinna eest väliskapitalile loovutamisele.
Alles üsna viimasel ajal on Laari valitsus rahva ja opositsioonierakondade järjekindlate nõudmiste survel asunud korrigeerima senist saba-jalge-vahel-kurssi, et mitte lõplikult oma rahva ja maailma ees naeruväärseks jääda. Euroliitu vastuvõtmise kerjamise asemel on nüüd hakatud hiirekesena nurgas piiksuma mingisugustest erilistest Eesti huvidest ja õigustest. Unustades peamise: nõuda üleminekuaega esmajoones maa vabale müügile välismaalastele. Nõnda on valitsuse tegevus jäänud vaid alandlikuks niutsumiseks, millel pole midagi tegemist rahvuslike huvide sihikindla ja otsustava kaitsmisega konkurentriikide vastu. Kõige viimased uudised läbirääkimiste "rindelt" kinnitavad aga, et Eesti esimene prioriteet läbirääkimistel Euroopa Liiduga on sellega kiire ühinemine.

President kui rahva südametunnistus

Valijate vahetust otsusest peab sõltuma ka tulevane riigipea. Mitte aga niimoodi nagu praegu, mil võitja erakond või koalitsioon paneb kokku valitsuse, parlamendi juhatuse, komisjonide esimehed, kantslerid, ministeeriumi osakonnajuhatajad ja otsustab ka selle, kellest saab Eesti järgmine president. Siit ei puudu enam palju, et Eestigi kohta võiks öelda: üks riik, üks partei ja üks juht.
Praegune presidendivalimine on aga kujunenud rahva narritamiseks. Sest pange tähele, kõik avalikud vaidlused ja mõõduvõtmised, ajalehetoimetuste tellitud populaarsustestid ja baromeetrid, vestlusetendused televiisoriekraanil on ju tegelikult mõeldud selleks, et rahval tekiks illusioon, nagu võiks ta tõesti ise otsustada, kes väärib Eesti esimese isiku tooli. Ent ühel hetkel lõpeb kõik lihtsalt poliitilise kokkumänguga Riigikogus või valijameeste kogus.
Rahvaliitlastel pole mingit kahtlust, et Eesti president peaks olema erakonna auesimees Arnold Rüütel. Ja seda ilma mainekujundusfirmade karkudeta. Kõik, kes juhtusid nägema tema etteastet Urmas Oti vestlussaates, võisid veenduda, et just Rüütlis on tasakaalukust ja väärikust, elukogemusest kantud tarkust ja meelekindlust, ja mis peamine - kõigutamatut ausust -- seda, mida tänane Eesti kõige rohkem vajab. Usun, et kui 1992. aastal oleks Eesti president olnud rahva otsustada, siis oleks Arnold Rüütel valitud Eesti Vabariigi presidendiks. Usun, et kui tänagi antaks rahva otsustada, oleks Rüütel endiselt arvestatavaim kandidaat sellele kohale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)