Poliitikat tehakse ka opositsioonis

RAMON LOIK,      30. aprill 2003




21. aprilli Eesti Päevalehes hüüatas arvamustoimetuse juhataja Urmet Kook artiklis Opositsiooni nagu polegi, et "Ärgake, opositsioon!". Kas ajakirjanikel on valimiste-järgselt juba igav hakanud(?), tekkis siinkirjutaja peas esimene mõte. Kas Eesti meedia valimiseelse suursoosiku Res Publica soleerimine on juba nii ära tüüdanud, et isegi demokraatlikku "sadat päeva" ei mallata n-ö uuele poliitikale anda? Keskerakond on kannatlik, sest poliitika pole 100 meetri jooks, vaid - klassik Max Weberit parafraseerides - kõvade laudade aeglane ja veendunult sihikindel puurimine.

Opositsioonil ei olegi ju veel õieti midagi tõsiselt kritiseerida. Uue koalitsiooni ministrid alles sätivad ennast eelarvet kirjutama, personalipoliitikat ajama, erastama jne. Tõsine opositsioonierakond ei satu liialt paanikasse värskete ministrite kergekoelistest ideepalukestest või avalikku arvamust sondeerivatest uitmõtetest. Las ikka kõigepealt hakkavad käituma tõsise valitsuskabinetina, kirjutavad kuhugi alla ja otsustavad, mitte ei räägi iga kord ja ainult autodest - küll siis jõuab ka opositsioon konstruktiivset kriitikat näitama hakata.
Opositsiooni ülesanne demokraatlikus ühiskonnas ei ole juba esimestest tööminutitest võimupööret üritada (tark on lasta ajakirjandusel uute ministrite maised ja vaimuvarad ning tuludeklaratsioonid ikka korralikult läbi analüüsida). Ühiskond peab enne piisavalt selgelt tunnetama, kas nende usaldust on valitute poolt õigustatud või kuritarvitatud. Vastasel korral käituks opositsioon nagu trotslik laps, kes kogu aeg jonnib ja pahurdab. Andrese ja Pearu väiklasest stiilist on Euroopasse ja maailma suunduvas Eesti poliitikas juba tagumine aeg üle saada.
Tuleb tunnustada Juhan Partsi, kes Riigikogu ees oma nn peaministri programmkõnes lubas opositsiooni otsustusprotsessidesse kaasata ja konstruktiivsed ettepanekud arvesse võtta. Viisaka vastuzhestina soovis Edgar Savisaar uuele valitsusele pikka iga. Riigikogu komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimised näitasid, et Res Publica tahab (või on sunnitud) opositsiooniga arvestama ja kui nad soovivad ning suudavad eelmise kolmikliidu "teerulli poliitikast" hoiduda, siis püsib opositsioon ilmselt tõesti konstruktiivsena. Lõppude lõpuks peaksid ju kõik erakonnad Riigikogus ühte "eesti asja" ajama.

Isiklikud vastuolud ei tohiks tulla poliitikasse ja vastupidi. Kui näiteks Rootsis või Inglismaal võivad ühe pere liikmed pingevabalt vastandlike maailmavaadetega erakondadesse kuuluda, siis Eestis reageeritakse poliitikasse puutuvas enamasti üle. Ajakirjandus tahab uudist ja hammustab "ühiskonna valvekoerana" sageli valusamini kui asi väärt, koalitsioon kardab opositsiooni ja püüab viimast võimukalt "maapõhja taguda", opositsioon loomulikult solvub ja lükkab igal võimalusel "ämbreid ja rehasid" valitsejate ukse ette, nimi "see ja see erakondlane" on juba a priori paha ja poliitik automaatselt suli, pätt ja kaabakas.
Tuleb muidugi aru saada, et vägisi kedagi ennast armastama ei pane. Koalitsiooni ja opositsiooni konstruktiivne ja üksteist arvestav koostöö, võimukoridoride avamine ja erakondade sisemise demokraatia arendamine on need märksõnad, mis aitavad meil Euroopas oma ühiste huvide eest seista.

"Uus poliitika" alustas solvamisega

Kahjuks alustas värske "äraostmatu" justiitsminister Ken-Marti Vaher oma poliitilist karjääri kohe sügava solvamisega, nimetades Keskerakonda ja selle liidrit Eesti poliitilise kultuurituse etaloniks (SL Õhtuleht 12. aprill 2003). Tuletaks meelde, et Edgar Savisaar oli poliitikas tegija juba siis, kui nii siinkirjutaja kui ka Ken-Marti Vaher alles põlvpükstes jooksid. "Uus poliitika" demonstreeris sellise väljaütlemisega oma üleolevat suhtumist kogenud kolleegidesse, kasutades stiili ja sõnavara, mille vastu ise deklareeriti leppimatult võidelda(!?). Kas see ongi uue nn koosmeele poliitika eeskuju? Mida sunnib see arvama uuest õigusministrist?

Deklaratsioonide ja uitmõtetega riiki ei juhi

Ken-Marti Vaheri avaldus näitas veel kord ja väga selgesti, et vastandamisest ja n-ö vaenlase kuju otsimisest ei suuda hoiduda ka see erakond, mida enne valimisi müstilisse "uude" pakendisse peideti. Juba kuuleme, kuidas vastne respublikaanist rahandusminister Tõnis Palts nõuab strateegiliste ettevõtete jätkuvat erastamist, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen (vist laia profiiliga pädevusdiplom igas valdkonnas) jätkab ristikäiku raudteerööbaste üleskündmiseks, haridus- ja teadusminister, lugupeetud bioloogiaprofessor, Toivo Maimets peab usundiloo tundmist eestlase hariduses häbiväärseks ja uus peaminister sõidab turuhinnas peaaegu sama kalli autoga kui tema eelkäijagi, ainult selle vahega, et liisingufirma tegi Stenbocki maja praegusele peremehele allahindluse.

Poliitika on suures osas väärtuste ja neid väljendavate käitumisviiside kogum. Rõhutan eriti viimast, sest paljalt deklaratsioonidega riiki ei juhi. Opositsiooni ülesanne on näidata, mis toimub võimuerakondade poliitika dekoratsioonide taga ja kas kõlavaid lubadusi ka reaalselt ellu viiakse. Meelelahutuslikke vahepalasid tõsiselt arutada tähendaks ennast lihtsalt ninapidi vedada lasta. Kui ka peale saja päeva möödumist avalikkusele peamiselt ainult liiklusvahenditest räägitakse ning ministrite pädevusvaldkondi segi ajades uitmõtteid pajatatakse, siis ei pea enam keegi hüüatama, et opositsiooni nagu polegi.

Opositsiooni ülesanne on näidata, mis toimub võimuerakondade poliitika dekoratsioonide taga ja kas kõlavaid lubadusi ka reaalselt ellu viiakse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)