Estonia teatri asemele uus kaubakeskus?

ARVO HAUG,      14. juuli 2004


Mõtet, et Estonia teatrihoone sobib kaubanduskeskuseks, on ammu heietatud.
Kultuuriminister ja reformierakondlane Urmas Paet andis rahvusooperile Estonia uue asukoha leidmiseks välja käskkirja. Kesklinna linnaosavalitsuse ajaleht pidas seda korraldust 2003. aasta üheks olulisemaks sündmuseks.
Veel hiljuti ei oleks keegi uskunud, et Viru väljak kaubamaja ehitusplatsiks müüakse. Ent praktika viitab, et äri- ja erahuvides leitakse kooskõla omanike ja ametnike vahel üsnagi kiiresti. Avalikkust huvitavates küsimustes jäävad peale ametnike huvid ja nii järgnevad otsused: "Ei ole lubatud, see pole võimalik, ei tule kõne allagi, vaid üle minu laiba."

Avalikkuse poolehoid ei kindlusta lahendust, mida taotleb enamik. Avalikus vaidluses on oht, et peale jääb hoopis valjuhäälne agressiivne vähemus.
Eksabilinnapea Rein Lang kinnitab ühemõtteliselt, et tänase Eesti suurim probleem tundubki olevat bürokraatlik ametnikeriik (EPL, 01.07.2004). Vastupidiselt tavaarvamusele vajab kaitset mitte eitav vähemus, vaid just jaatav, tasakaalukas ja tagasihoidlik enamus. Avalik huvi vajab sama jõulist kaitset kui grupihuvid. Vähemalt Tallinnas on rahvaküsitlust lihtne korraldada. Tuletage meelde kas või küsitlust Harju tänava laiuse kohta.

Ametnikud Estonia saatust otsustamas
Rahvusooperi üleviimise mõte, olgu see lähemas või kaugemas ajas, on kindlasti avalik küsimus. Selle otsustamise ainuõigust ei saa kõrgeimadki ametnikud endale reserveerida.
Ühe ametniku avaldust stiilis "ainult üle minu laiba" tuleb võtta kui avaldust erruminekuks ilma talle kompensatsiooni maksmata. "Kas ma pean igalt inimeselt arvamust pärima hakkama?" ärritub ametnik. Selgituseks ütleb ta, et tema ongi otsustamiseks tööle võetud. Tõsiasi, et avalikes küsimustes päritakse rahva arvamust või teevad tema nimel otsuseid pigem rahvaesindajad kui ametnikud-asjapulgad, tekitab uut korda esindavas riigiametnikus tõelist hämmeldust.
Oma käskkirjaga on kultuuriminister kergekäeliselt vallandanud spekulatsioonid umbes neljamiljardilise hoonetekompleksi ehitamisest (mida pole otsustatud isegi mitte põhimõtteliselt) ja kinnitanud kuuldusi rahvusooperi hoone müümisest kaubanduskeskuseks. Mõtlevale ministrile pidi selge olema, et ta tekitab kohese huvi nii oma tegevuse ajendite kui põhjustega. Kesklinna haiglahoonete müümise põhjendus, et saadud rahaga saab ehitada uued linnahaiglad maale, pole tuulest tõmmatud, vaid võimuesindajad on selle välja öelnud. Ometi on nii haiglate kui teatrite tulevik täiesti avalik, mitte ametnike küsimus.

Uus Estonia Petrooli tänavale?
Uued asupaigad, mis rahvusooperile leiti ja avalikustati, olid Lasnamäe paekarjääride pargiala, Lahekalda piirkond Lasnamäel, Petrooli tänav või Skoone bastion. Viimase kohta ütles küll valdaja esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasik, et "ilmselt on tegemist kellegi uitmõttega, millel puudub sisuline ja materiaalne alus". (EE, 20.11.2003)
Kõrge riigiametnik ja valitsuse liige teatas lihtsalt heast peast, et rahvusooper viiakse teise kohta, nagu oleks tegu ministeeriumi ette sellesama ametniku autokohale pargitud vana romuga.
Ligi 100 aastat vana teatrimaja ehitati elanike annetuste eest. Rahvusooperi hoonet ja teatripublikut on üritatud hävitada pommitamisega, maja on taastatud rahva käterammuga, sellele on korjatud raha katusekivide müügiga, leitud koht rahatähel, seadustatud rahvusooperiks. Estonias tuli kokku rahva esimene parlament – Asutav Kogu, seal on valitud meie president. Rahvas armastab oma teatrit nagu osakest ajalugu, andestades sellele suurima, võõralegi kuuldava puuduse – kõla. Julm fakt on, et rahvusooperil ei ole kunagi ooperisaali olnudki. See on teatri tegelik probleem.
Ma ei usu, et avalikkus sunnib rahvusooperit jätma oma kodu. Õnneks on Eesti riik jõudnud tasemele, et probleemi on võimalik arukalt lahendada, mis eelkõige tähendab, et uut teatrikompleksi ei hakata avaliku aruteluta sundkorras ja suuga ehitama.

Avalikkuse vastuseis ametnikele ja ärihuvidele
Viimastel aastatel on majanduslikud võimalused avardunud ja Estonia teater on rekonstrueerimise käigus laienenud kolme harjutussaali, paljude abiruumide ja isegi puudunud külglava võrra. Võimalus veelgi laieneda ei piirdu ainult peale-, alla- või sisehoovi täisehitamisega. Teater järgib kogu ilmas toimuvat, ajalooline teater suudab oma ülikonda vajalikult kohendada, tõsi, vest tuleb siiski juurde õmmelda. Selles heitluses määrab tulemuse, kas avalik huvi suudab tõrjuda ärihuvid ja püüdlike ametnike huvitatuse.
1998. aastal alustas teatrinõukogu mõttevahetust teatri tuleviku üle. Kaaluti kolme tegutsemissuunda, esiteks teatrimaja kapitaalset renoveerimist, teiseks uue ooperiteatri ehitamist uues asukohas, kolmandaks rahvusteatrile ooperisaali juurdeehitamist Pärnu maantee suunas kõrvuti draamateatriga.
Tolleaegne rahandusminister ja Reformierakonna esimees Siim Kallas selgitas erakordselt veenvalt lähikümnendikel uusehituse finantseerimise võimatust (ligikaudu 3–4 miljardit krooni).
Otsustati, et 2005. aastaks peab vana hoone rekonstrueerimine olema lõpetatud. Tööde finantseerimiseks nähti ette ka pangalaenu võtmine. Teatri juhtkonda kohustati Tallinna linnavalitsuselt reserveerima ooperisaali juurdeehituseks vajalik maa. Olematute rahaliste võimaluste tõttu ei toetanud nõukogu uue ooperiteatri ehitamist ja leidis, a la Urmas Ott, et see oleks juba hoopis teine teater ja sellel oleks hoopis teine nimigi.

Pankade ja äriringkondade pealetükkivad huvid
Avalikud huvid rahuldatakse väga sageli teiste huviliste puudumisel. Kesklinnahaiglad annavad vabatahtlikult (avalikes huvides?) oma koha kesklinna pankadele (Harjumäe haigla, diagnostikakeskus, Sakala sünnitusmaja), ministeeriumidele (Tõnismäe haigla ja polikliinik), teatrid tõstetakse kaubamajade teelt (Viru ja Sauna tänav), hotellid ehitatakse, kuhu vaid soovitakse (Pärnu mnt 4/ Müürivahe 30). Sakala uus kaubanduskeskus jätkab end koguni Estonia teatri fassaadi ette (pargi, parklate ja bussipeatuste asemele), kõrghoonet plaanitakse Viru hotellist vanalinna poole, pargi ja basseini asemele.
Kellelegi ei meenu ametnike raevukas vastupanu rahavõimule loetletud imekspandavates asukohtades? Mõne aasta eest tundus Viru väljaku müümine erakätesse uskumatuna. Tänaseks on uus kaubanduskeskus ühendatud vana kaubamajaga koguni ülekäiguks nimetatud rippkaubamajaga, mis sulgeb vanalinna vaate. Nägemisteravuse kaotanud arhitektide tsunft üritab keelustada, et samasse kaubanduskeskusse püstitataks üks skulptuur, teritab hambaid vabaduskella ja avalike jalakäijate tunnelite üle, ei lausu aga silpigi siis, kui pilvelõhkujad tehakse vanalinna piirile ja südalinnaski kaotatakse sõiduread eraomanike ärihuvide tõttu. Kas olete kuulnud ametnikku teatamas, et ainult üle tema laiba …
Kas suudab keegi selgitada, miks arhitektide esindajad on häälekalt vastu avalikele huvidele ja leplikud erahuvide soovide rahuldamisel. Või kui üks kultuuriminister võitleb teatritele hoonete eraldamise vastu, tema erakonnakaaslasest teine kultuuriminister käsib aga rahvusooperile hoopis uus asukoht leida, millele sama erakonna endine juht rahandusministri ametis ei näe asjatundjana mitte mingit võimalust.

Silmakirjalikkus ja vägivald Estonia kallal
Eelpoolöeldust lähtudes pole ma väga optimistlik Estonia ooperisaali juurdeehituse suhtes, kuigi teistel põhjustel olen absoluutselt pessimistlik uues asukohas uue teatrihoone ehitamise suhtes lähima veerandsajandi jooksul. Kui esimest võimalust suudavad takistada erahuvid, mis on tsementeeritud ametnike huvidega ja on selgelt avalike huvide vastu, siis teisel juhul ei ole enam tegemist rahvusooperiga Estonia ja tulevikuteatril peab teine nimi olema.
Täiesti kindel võib aga olla selles, et rahvusooperile Estonia vajalikust platsist keeldumise korral ei jää see maa täis ehitamata. Selleks piisab eeltoodud näidetestki.
Minu harras soov oleks avalik kõnelus või avalik sõneluski linnakodanike, teatri- ja linnajuhtide, arhitektide, ametnike, rahvaesindajate, hõlmikpuulaste ja kõigi huviliste osavõtul Estoniale ooperisaali ehitamiseks teatri senises, ajaloolises asupaigas kas juurdeehitusena või koguni sama hoone sees.
Samal ajal kui räägime Estoniale ooperisaali ehitamisest, mis kajastaks avalikku huvi,
võib Estonia vahetus ümbruses näha juba ametnike vormistatud voli era- ja ärihuvides: Viru väljak ehitati täis, Viru hotelli ja Estonia vahele ehitatakse teine kõrghotell; Pärnu mnt 4/Müürivahe 30 püstitatakse hotell; Estonia fassaadiküljele kavandatakse juba "küpsise" nime saanud ostukeskust-betoonkolossi; Estonia puiestee–Sakala–Kentmanni tänava kvartali on ümber- ja täis ehitanud Eesti Pank. Samas, nagu näeme, keelatakse arendada teatreid, tühjendatakse haiglaid.
Tegemist on silmakirjalikkuse ja vägivallaga avalike huvide kallal.

Rekonstrueerimine, mitte aga uus teater
Vana teatrihoone rekonstrueerimisega võib saavutada teatrile vajaliku mahu. Kahanev rahvaarv ei sunni ehitama senisest suuremat vaatesaali. Ideed, mis on koondatud tuntud arhitekt Peep Jänese tehtud töösse, telliti teatrinõukogu otsusel juba 1998. aastal. Neid tuleks avalikult tutvustada, sest need võiksid olla kujuteldavaks raamistikuks mõttevahetuse laialivalgumise vältimiseks. Kõne all oleks puuduva ooperisaali juurdeehitus kas maja külge või koguni maja sisse, mitte uue teatri rajamine. Mõistlik oleks pigem kaasaegse kontserthalli ehitamine, nagu neid Eestis on edukalt ehitatud, ja uue ooperisaali rajamine Estonia teatrihoone sisse. Konkursski võiks olla üleeuroopaline. Nagu ka ehitusrahad.
Siinkohal meenub mulle Tiit Kändleri kordumatu ütlemine: "Milaano La Scala on praegu samuti uusehitamisel. Kuid see toimub tema enese müüride vahel. Mis saab tähtsusetu La Scala meie vägeva riigi võimsa pealinna maailmakuulsa Estonia ooperi vastu!" (EPL, 25.11.2003)
Minu veendumuse kohaselt oleks linnaelanikele parim, mugavaim, linnaehituslikult dominantsem ja riigile hulga odavam rajada Estonia ajaloolisse asupaika ainult kaasaegne ooperisaal, millest saab paratamatult riigi üks esindussaalidest protokolliliste ürituste tarvis. Ooperi külastamine kuulub diplomaatilise protokolli juurde, nagu ka paljudesse turismiprogrammidesse, sest muusika on keeleülene kunst.

Koligu Lasnamäele Estonia asemel kultuuriministeerium
Kuigi ettepanek ei jää hukkamõistuta, selguvad ometi äri-, era-, raha- ja avalikud huvid. Võibolla on hirmud suuremad kui vastuolud. Mida vähem näilisi võimalusi, seda geniaalsem on probleemi lahendus.
Vaatamata kultuuriministri komisjoni otsustele, teeb rahva üksmeelne toetus ettepanekule "Peatage Lasnamäe!" võimatuks deporteerida sinna rahvusooperit Estonia.
Pangad ja hotellid ei jää iial ehitamata, sest mängus on külm arvutus, kained huvid ja palju kõlisevat. Teater võib jääda, sest seal on töövahendiks emotsionaalsus. Teatris makstakse tunnete, eraettevõttes ratsionaalsuse ilmutamise eest. Halvim, mis kultuuriasutusi võib tabada, on emotsionaalselt otsustavad kultuuriministrid. Rahvusooperi Estonia ooperisaali üle peaks avalik arvamus otsustama. Arvamustevahetust oleks võimalik pidada Kesknädalas.
Lasnamäele uue ooperiteatri planeerimine ja vanasse kaevu sülitamine võib saada suurlinna ehitamiseks, mis ajab suu lõhki. Küll tuleks kulutuste vähendamise nimel kõne alla kultuuriministeeriumi sinna üleviimine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)