Tere tulemast peaministriks, Mart Laar?

Ants Metsla,      01. november 2006


Kui elu ei olegi igavene enesetäiustamine, vaid üksnes ärapetmine, siis suurimad petturid on poliitikud. Küsimus on vaid selles, kuidas petta – sellest sõltub poliitika populaarsus ja poliitiku renomee. Kui suur on äpardunud poliitiku shanss tulla tagasi tipp-poliitikasse vana poliitilise riistvaraga, ainsagi uue ideeta? Olematu.

Ometi hõiskas mees presidendivastase laimukampaania mõõnaharjal, profiiti haistes: sigadused on niivõrd suured (kelle sigadused?), et oleks nagu piitsaga näkku löödud – pean tulema!
Oma kartelliparteis (kas valimisliidud on lubatud?) tõotas see mees oma rivaalile peaministrikohal (kas juba valitakse peaministrit?) dzhentelmenikokkulepet, aga välja kukkus nagu ikka – gänsterlus.

Kuna ühiskonnas on parajasti häbi (või valehäbi) aeg, kuidas seda parasjagu kutsutakse – räpaselt öeldu ja tehtu tuligi endale tagasi –, siis tõmbab meiegi kangelane lambanaha ülle ja seab ette sobiva maski.

Magedalt konsensuslikus telefoorumis nikutas meiegi peategelane koos teistega maski tagant pead: rohkem sotsiaalpoliitikat!
Vana veteran teab hästi, et siinmaal otsustatakse sõnade, mitte tegude järgi; et kerglane olend Häbigi on vaid lõõgastavaks misanstseeniks rambile lükatud.

Ja ongi „vana hea luiskaja", nagu ütles kartellikaaslane, poliitikas tagasi.
Kas nii lihtne see ongi?

Siiski peaks nii looduses kui ka ühiskonnas kehtima vääramatu jõud. Seepärast on siinkirjutajale Mart Laari uus peaministritooli reserveerimise protsess suur sõnum. Peaaegu nagu "lunastaja" tulemine, millest ei söandaks rääkidagi.

,

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)