Nädala juubilar ARNOLD KOOP 90

„Haukuv koer ei hammusta.“

Selle põhimõtte järgi käitunud rektor Koop, kui ta neljakümne kirjale alla kirjutanud õppejõud Marju Lauristini ja Peeter Tulviste oma kabinetis läbi sõimas, kuid nad ikka tööle jättis.

Seda seika meenutas kaugõppeprorektor (1969–1990 ) ning praegune Eesti seltsiliikumise eestvedaja Valter Haamer. Kunagise ülemuse juhiomadusi kommenteeris ta nii:

„Ei ütleks, et Koop olnuks autoritaarne. Ta pidas nõu prorektoritega ja andis neile vabad käed oma pädevuses tegutsemiseks. Ta jälgis vaid seda, et tegevus oleks suures plaanis tulemuslik.“

Haameri sõnul võrdles Tartu ülikooli professorkond 1970. aastal rektoriks saanud Koopi tema eelkäija Fjodor Klementiga.

„Algul oli suhtumine ettevaatlik. Kriitikat ajendas ka tema doktorikraadi puudumine. Avameelse ja hea suhtlejana võitis Koop aga üsna kiiresti akadeemilise pere liikmete poolehoiu, millele aitasid kaasa ka silmanähtavad teod. Valmisid ehitised, mida ülikool ääretult vajas: füüsikahoone, Narva maantee ühiselamud, toonane majandusteaduskonnahoone, mõistagi uus raamatukogu. Rahastamisele aitas kaasa see, et Koobil oli ühiskondlikus nomenklatuuris piisavalt arvestatav positsioon.“

1960–1968 oli Koop Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektor, 1968–1970 Eesti NSV kõrg- ja keskerihariduse minister. Kuni viimase eluaastani 1988. a kuulus ta Nõukogude Liidu ülemnõukogusse. Küllap polnud „Tartu vaimu“ esindaja kõrgemas riigivõimuorganis mitte statistist käetõstja, vaid mõtlev ja ütlev saadik.

„Tollastes tele-ja raadioreportaažides valisid ajakirjanikud sageli intervjueeritavaks just tema,“ räägib Haamer. „Moskvas ministrite jt juhtidega lävides kasutas rektor iga võimalust Tartu ülikooli tähtsuse rõhutamiseks. Tänases mõttes võis teda absoluutselt heaks müügimeheks pidada. Selleks tuli aga tunda kõrgkooli ajalugu, traditsioone, vaimset õhkkonda.

Pärast Koobi igavikuteele saatmist kutsus lesk prorektorid koju lahkunut kitsamas ringis mälestama. Tema korteris oli mitu kartoteeki, kust võis näha, kui palju kirjandust oli Koop ülikooli tundmaõppimiseks lugenud ja läbi töötanud. Niisiis oli ta näinud väga suurt vaeva, mõistmaks, mis on õieti Tartu ülikool.“

Arnold Koobi rektoriksolek langes aega, mil kõrgvormis olid soomeugri korüfee Paul Ariste, semiootik Juri Lotman, õigusteadlane Ilmar Rebane, mikrobioloog Akivo Lenzner, ajaloolased Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe, Eesti akadeemilise ajakirjanduse isa Juhan Peegel jt tippteadlased.

„Koop suhtles teadlastega nii nõuküsijana kui ka -andjana, kui seda vajati. Juhtusin olema tema kabinetis, kui oli päevakorral professor Lotmani lubamine Itaaliasse konverentsile. Keelama kippus EKP Keskkomitee. Ma ei tea, kas Koop helistas pahasel toonil Karl Vainole või Rein Ristlaanele ja selgitas, mis kasu on sellest, kui Lotmanil Itaalia-sõit keelata,“ tuletas Valter Haamer meelde huvitavat juhtumit.

Kuidas suhtus Koop NSVLi juhtide vahetumisse – lõppesid ju Leonid Brežnevi võimuperiood ja Andropovi ja Tšernenko lühikesed valitsemisajad. Mihhail Gorbatšov sai võimule ja algas perestroika?

„Tema jaoks polnud esmatähtis mitte see, kes on NSVLi või Eesti NSV eesotsas, vaid see, kuidas keegi suhtub Tartu ülikooli. Ta tunnetas oma ühiskondlikku positsiooni, et ülikooli rektorina peab ta eelkõige hoolt kandma alma mater'i eest ja selleks tegema koostööd ühiskonna juhtivate jõududega,“ selgitas toonane kaugõppeprorektor.

„Iselugu on see, kuidas Koop suhtus NLKP Keskkomitee algatatud venestamispoliitikasse, mis pidi jõudma ka kõrgkoolidesse. Sel põhjusel tulid Tartu ülikooli Moskva emissarid, keda Koop tingimata ka Käärikule sauna viis. Sauna eesruumis ja laval – vaat seal vaieldi. Et Koop ise oli lõpetanud NLKP Keskkomitee ühiskonnateaduste akadeemia, olid tal enam-vähem peas marksimi klassikute tsitaadid rahvusküsimuses, mida ta ametnikele ette ladus. Oli nauding kuulata, kuidas tippametnikud rektorit kuulama pidid,“ jutustab Haamer.

Isiklikku eluviisi iseloomustavana märkis Haamer, et Koop tuli üsna vara hommikul Tähtvere linnaosast jalgsi ülikooli tööle.

„Ta oli sportlik mees, mängis nooruses ka võrkpalli.“

Arvestades ajastut, pidi Koop tuginema ka tollasele poliitilisele võimule, s.o komparteile. Ülikooli parteikomiteed juhtis tema rektoriaastatel õigusteadlane professor Advig Kiris.

„Rektoraadi ja parteikomitee funktsioonid olid küll erinevad, kuid ülikooli jaoks selles olukorras parimate ja õigemate lahenduste ja arengute otsimisel tegutsesid ülikooli juhtorganid küllaltki ühtse meeskonnana, kus ei peetud näpuga järge ühe või teise juhtstruktuuri funktsioonide loetelus ega järgitud ka ametlikku protokolli,“ meenutab selle loo kirjutajale hilisem justiitsminister ja Eesti Juristide Liidu tegevjuht Kiris. „Minu Arnold Koobiga koos töötamise aega langevad ülikooli kaks suurt juubelit: 1977 taasavamise 175. aastapäev ja 1982 esmaasutamise 350. aastapäev. Nende tähistamine nõudis väga tihedat ja kooskõlastatud tegevust, et materiaalselt tagada hulga ürituste korraldamine, nende ladus toimumine ning arvukate külaliste vastuvõtt, pidades sealjuures silmas nii ülikooli prestiiži tõstmist kui ka tema ainelise baasi kindlustamist,“ ütleb Kiris. „Usun, et kui Arnold Koop oleks leidnud, et parteikomitee sekretär ei toeta teda, ei oleks see sekretär täitnud seda ülesannet kümme aastat. See ei tähenda, et me oleksime alati olnud ühel arvamusel. Oli ka üsna olulisi erinevusi, aga nende tulemusena tekkinud lahendustest võitis kindlasti ülikool,“ kinnitab Kiris nüüd.

Palusin Advig Kirisel avaldada Koobi kohta arvamust ka õigusalasest vaatevinklist.

„Ta oli õiguskuulekas inimene, vähemalt minu teada ei ole ta oluliselt õigust rikkunud. Küll aga märgiksin mõnda iseloomujoont, mis olid talle omased ja mis ilmestasid teda kui juhti. Need omadused olid tohutu energia, järjekindlus ja püsivus oma eesmärkide realiseerimisel, mis samas ei läinud üle jäärapäisuseks. Oluliste vastuargumentide korral ta võis oma seisukohtadest loobuda, kui ilmnes, et sihile on võimalik jõuda ka teisiti. Suurepärase suhtlejana oli ta küllaltki populaarne ka üliõpilaste seas, kelle üritustest ta meelsasti osa võttis.

Tulles ülikooli rektoriks väljastpoolt ülikooli, suutis ta kiiresti ületada teatud võõrastushoiaku, mida ilmutas „võõra“ suhtes osa vanast ülikooli professuurist. Emotsionaalse inimesena võis mõnikord ägestuda, kuid rahunes kiiresti. Ülalt tulevatesse korraldustesse suhtus alati kriitiliselt ja, niivõrd kui see oli ebaõiglase või ebamõistliku korralduse puhul võimalik, püüdis vältida nende negatiivset mõju.“

Pole vaja varjata, et Arnold Koopi on nimetatud ka stalinistiks. Keeleteadlane Tiit Hennoste peab tema igavikuteele lahkumist koguni märgiks ühe ajastu lõpule. „Ja otsekui sümboolselt sureb 1988. aastal rektor Arnold Koop,“ kirjutab ta 2011. aastal Vikerkaare artiklis „20. sajandi Eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal“.

Üleolevas toonis on Koopi kutsutud ka „Kroonlinna madruseks“. Selles on niipalju tõtt, et Teise maailmasõja ajal teenis noor Koop tõesti Balti laevastikus ja hiljem Eesti laskurkorpuses. Ta elas üle Leningradi blokaadi.

Ei saa eiteada, et Koobi allkirjaga eksmatrikuleeriti üliõpilasi, kusjuures mitmel korral oli põhjuseks küünalde süütamine Vabadussõja väejuhi Kuperjanovi haual.

„Kui julgeolek (KGB) nõudis rektorilt üliõpilaste eksmatrikuleerimist, siis polnud tal ajastut arvestades võimalik teisiti tegutseda. Usun, et südamest ei soovinud ta ise kedagi ülikoolist minema saata,“ arutles Valter Haamer. Ta meenutab samuti üht lugu. „Kord oli üks üliõpilane – vist mäletatavasti arheoloogiks spetsialiseerunud ajaloolane – käinud Venemaal teisitimõtleja Jüri Kuke matustel. Algul ta eksmatrikuleeriti, siis aga võeti tagasi kaugõppeosakonda. Koop küsis minult, kas see tudeng on ikka veel üliõpilaste nimekirjas. Vastasin jah, sest ta käitub korrektselt ja õpib hästi. Rektor kordas sama küsimust mitu korda teatud aja tagant. Mõtlesin, milles asi. Siis taipasin, et julgeolekutöötajad olid tal seda teha käskinud ja mängu tuli kaasa mängida. See oli tegelikkus.“

1970ndate esimesel poolel Tartu ülikooli arstiteaduskonnas õppinud Eesti–Soome psühhiaater ja psühhoterapeut Jaan Olari peab oma tudengiaja üheks tipphetkeks, kui rektor Arnold Koop talle ülikooli staadionil teaduskondade vahelise spordivõistluse võitmisel karika ja nimelised, tolle aja kohta hea kvaliteediga „sporditossud“ üle andis. „Karika viisin dekaan Ernst Raudamile, kes andis korralduse mulle 40 rubla stipendiumi maksta tulemusliku töö eest arstiteaduskonna kehakultuurinõukogu juhtimisel. Koop on meelde jäänud ka parteisõdurina, kes aga Tartus palju ise juurde õppis ja arenes. Nii näiteks jõudis ta välja selleni, et oma kõnesid ikka peast esitas, mitte paberilt maha ei lugenud. 1976. aastal arstiteaduskonna lõpuaktusel andis ta mulle diplomi tugeva käepigistusega.

Arnold Koobi rektoriaastatel olid oma kõrgvormis ka psühhiaatriaõppejõud professorid Elmar Karu ja Jüri Saarma, dotsendid Heiti Kadastik ja Vaino Vahing, kellelt sain tugeva akadeemilise aluspõhja edasiseks arstitööks.“

Jaan Olaril on meeles ka üks seos lähedase inimesega. „Töötades Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektorina, julges Koop sinna dotsendina tööle võtta minu tädimehe, kirjandusteadlase ja kriitiku Richard Alekõrre, kes uurinud Tammsaaret ja koostanud monograafiad Jakob Tammest ja Ernst Peterson Särgavast. Keele ja kirjanduse instituudi vanameelne direktor Endel Sõgel oli Alekõrre sellest teadusasutusest vallandanud.“

Arnold Koop sündis Peterburi lähedal Dobrjati külas ja suri Moskvas. Tartu vaimuelus on ikka olnud oluline koht huvil erinevatele aegade ja nendes tegutsenud tuntud inimeste vastu. Ehk jätkub selles pikas ja värvikas ajaloolises mälus ruumi ka Arnold Koobi meenutamiseks tema 90. sünniaastapäeval. On ju Koobi ajal ülikoolist diplomi saanud Tartust võrsunud peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, viimati ülikooli rektoriks valitud Volli Kalm ja tuhandeid teisi nimekaid isiksusi nüüdses Eestis.

Jaan Lukas

Jaga |