![]() Nädala juubilar ARNOLD KOOP 90JAAN LUKAS, 18. juuli 2012Täna meenutame „Kroonlinna madrust“, kellest sai Tartu ülikooli rektor – juubilar on Arnold Koop. 1922. aastal sündinud riigi-ja haridustegelane saanuks 16. juulil 90aastaseks. Oma elutöö tegi ta ülikooli rektorina aastail 1970–1988, kasutades oma ajastu võimalusi ja olusid. Koobi rektoriaastatel kuulus Tartu ülikool Nõukogude Liidu juhtivate kõrgkoolide hulka. „Haukuv koer ei hammusta.“ Selle põhimõtte järgi käitunud rektor Koop, kui ta neljakümne
kirjale alla kirjutanud õppejõud Marju Lauristini ja Peeter Tulviste oma
kabinetis läbi sõimas, kuid nad ikka tööle jättis. Seda seika meenutas kaugõppeprorektor (1969–1990 ) ning praegune
Eesti seltsiliikumise eestvedaja Valter Haamer. Kunagise ülemuse juhiomadusi
kommenteeris ta nii: „Ei ütleks, et Koop olnuks autoritaarne. Ta pidas nõu
prorektoritega ja andis neile vabad käed oma pädevuses tegutsemiseks. Ta jälgis
vaid seda, et tegevus oleks suures plaanis tulemuslik.“ Haameri sõnul võrdles Tartu ülikooli professorkond 1970. aastal
rektoriks saanud Koopi tema eelkäija Fjodor Klementiga. „Algul oli suhtumine ettevaatlik. Kriitikat ajendas ka tema
doktorikraadi puudumine. Avameelse ja hea suhtlejana võitis Koop aga üsna
kiiresti akadeemilise pere liikmete poolehoiu, millele aitasid kaasa ka
silmanähtavad teod. Valmisid ehitised, mida ülikool ääretult vajas:
füüsikahoone, Narva maantee ühiselamud, toonane majandusteaduskonnahoone,
mõistagi uus raamatukogu. Rahastamisele aitas kaasa see, et Koobil oli
ühiskondlikus nomenklatuuris piisavalt arvestatav positsioon.“ 1960–1968 oli Koop Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektor,
1968–1970 Eesti NSV kõrg- ja keskerihariduse minister. Kuni viimase eluaastani
1988. a kuulus ta Nõukogude Liidu ülemnõukogusse. Küllap polnud „Tartu vaimu“
esindaja kõrgemas riigivõimuorganis mitte statistist käetõstja, vaid mõtlev ja
ütlev saadik. „Tollastes tele-ja raadioreportaažides valisid ajakirjanikud
sageli intervjueeritavaks just tema,“ räägib Haamer. „Moskvas ministrite jt
juhtidega lävides kasutas rektor iga võimalust Tartu ülikooli tähtsuse
rõhutamiseks. Tänases mõttes võis teda absoluutselt heaks müügimeheks pidada.
Selleks tuli aga tunda kõrgkooli ajalugu, traditsioone, vaimset õhkkonda. Pärast Koobi igavikuteele saatmist kutsus lesk prorektorid koju
lahkunut kitsamas ringis mälestama. Tema korteris oli mitu kartoteeki, kust
võis näha, kui palju kirjandust oli Koop ülikooli tundmaõppimiseks lugenud ja
läbi töötanud. Niisiis oli ta näinud väga suurt vaeva, mõistmaks, mis on õieti
Tartu ülikool.“ Arnold Koobi rektoriksolek langes aega, mil kõrgvormis olid
soomeugri korüfee Paul Ariste, semiootik Juri Lotman, õigusteadlane Ilmar
Rebane, mikrobioloog Akivo Lenzner, ajaloolased Sulev Vahtre ja Helmut
Piirimäe, Eesti akadeemilise ajakirjanduse isa Juhan Peegel jt tippteadlased. „Koop suhtles teadlastega nii nõuküsijana kui ka -andjana, kui
seda vajati. Juhtusin olema tema kabinetis, kui oli päevakorral professor
Lotmani lubamine Itaaliasse konverentsile. Keelama kippus EKP Keskkomitee. Ma
ei tea, kas Koop helistas pahasel toonil Karl Vainole või Rein Ristlaanele ja
selgitas, mis kasu on sellest, kui Lotmanil Itaalia-sõit keelata,“ tuletas
Valter Haamer meelde huvitavat juhtumit. Kuidas suhtus Koop NSVLi juhtide vahetumisse – lõppesid ju Leonid
Brežnevi võimuperiood ja Andropovi ja Tšernenko lühikesed valitsemisajad.
Mihhail Gorbatšov sai võimule ja algas perestroika? „Tema jaoks polnud esmatähtis mitte see, kes on NSVLi või Eesti
NSV eesotsas, vaid see, kuidas keegi suhtub Tartu ülikooli. Ta tunnetas oma ühiskondlikku
positsiooni, et ülikooli rektorina peab ta eelkõige hoolt kandma alma mater'i
eest ja selleks tegema koostööd ühiskonna juhtivate jõududega,“ selgitas
toonane kaugõppeprorektor. „Iselugu on see, kuidas Koop suhtus NLKP Keskkomitee algatatud venestamispoliitikasse,
mis pidi jõudma ka kõrgkoolidesse. Sel põhjusel tulid Tartu ülikooli Moskva
emissarid, keda Koop tingimata ka Käärikule sauna viis. Sauna eesruumis ja
laval – vaat seal vaieldi. Et Koop ise oli lõpetanud NLKP Keskkomitee
ühiskonnateaduste akadeemia, olid tal enam-vähem peas marksimi klassikute
tsitaadid rahvusküsimuses, mida ta ametnikele ette ladus. Oli nauding kuulata,
kuidas tippametnikud rektorit kuulama pidid,“ jutustab Haamer. Isiklikku eluviisi iseloomustavana märkis Haamer, et Koop tuli
üsna vara hommikul Tähtvere linnaosast jalgsi ülikooli tööle. „Ta oli sportlik mees, mängis nooruses ka võrkpalli.“ Arvestades ajastut, pidi Koop tuginema ka tollasele poliitilisele
võimule, s.o komparteile. Ülikooli parteikomiteed juhtis tema rektoriaastatel
õigusteadlane professor Advig Kiris. „Rektoraadi ja parteikomitee funktsioonid olid küll erinevad, kuid
ülikooli jaoks selles olukorras parimate ja õigemate lahenduste ja arengute
otsimisel tegutsesid ülikooli juhtorganid küllaltki ühtse meeskonnana, kus ei
peetud näpuga järge ühe või teise juhtstruktuuri funktsioonide loetelus ega
järgitud ka ametlikku protokolli,“ meenutab selle loo kirjutajale hilisem
justiitsminister ja Eesti Juristide Liidu tegevjuht Kiris. „Minu Arnold Koobiga
koos töötamise aega langevad ülikooli kaks suurt juubelit: 1977 taasavamise
175. aastapäev ja 1982 esmaasutamise 350. aastapäev. Nende tähistamine nõudis
väga tihedat ja kooskõlastatud tegevust, et materiaalselt tagada hulga ürituste
korraldamine, nende ladus toimumine ning arvukate külaliste vastuvõtt, pidades
sealjuures silmas nii ülikooli prestiiži tõstmist kui ka tema ainelise baasi
kindlustamist,“ ütleb Kiris. „Usun, et kui Arnold Koop oleks leidnud, et
parteikomitee sekretär ei toeta teda, ei oleks see sekretär täitnud seda
ülesannet kümme aastat. See ei tähenda, et me oleksime alati olnud ühel
arvamusel. Oli ka üsna olulisi erinevusi, aga nende tulemusena tekkinud
lahendustest võitis kindlasti ülikool,“ kinnitab Kiris nüüd. Palusin Advig Kirisel avaldada Koobi kohta arvamust ka
õigusalasest vaatevinklist. „Ta oli õiguskuulekas inimene, vähemalt minu teada ei ole ta
oluliselt õigust rikkunud. Küll aga märgiksin mõnda iseloomujoont, mis olid
talle omased ja mis ilmestasid teda kui juhti. Need omadused olid tohutu
energia, järjekindlus ja püsivus oma eesmärkide realiseerimisel, mis samas ei
läinud üle jäärapäisuseks. Oluliste vastuargumentide korral ta võis oma
seisukohtadest loobuda, kui ilmnes, et sihile on võimalik jõuda ka teisiti.
Suurepärase suhtlejana oli ta küllaltki populaarne ka üliõpilaste seas, kelle
üritustest ta meelsasti osa võttis. Tulles ülikooli rektoriks väljastpoolt ülikooli, suutis ta
kiiresti ületada teatud võõrastushoiaku, mida ilmutas „võõra“ suhtes osa vanast
ülikooli professuurist. Emotsionaalse inimesena võis mõnikord ägestuda, kuid
rahunes kiiresti. Ülalt tulevatesse korraldustesse suhtus alati kriitiliselt
ja, niivõrd kui see oli ebaõiglase või ebamõistliku korralduse puhul võimalik,
püüdis vältida nende negatiivset mõju.“ Pole vaja varjata, et Arnold Koopi on nimetatud ka stalinistiks.
Keeleteadlane Tiit Hennoste peab tema igavikuteele lahkumist koguni märgiks ühe
ajastu lõpule. „Ja otsekui sümboolselt sureb 1988. aastal rektor Arnold Koop,“
kirjutab ta 2011. aastal Vikerkaare artiklis „20. sajandi Eesti kirjandusteadus
Euroopa kirjandusteaduse taustal“. Üleolevas toonis on Koopi kutsutud ka „Kroonlinna madruseks“.
Selles on niipalju tõtt, et Teise maailmasõja ajal teenis noor Koop tõesti
Balti laevastikus ja hiljem Eesti laskurkorpuses. Ta elas üle Leningradi
blokaadi. Ei saa eiteada, et Koobi allkirjaga eksmatrikuleeriti üliõpilasi,
kusjuures mitmel korral oli põhjuseks küünalde süütamine Vabadussõja väejuhi
Kuperjanovi haual. „Kui julgeolek (KGB) nõudis rektorilt üliõpilaste eksmatrikuleerimist,
siis polnud tal ajastut arvestades võimalik teisiti tegutseda. Usun, et
südamest ei soovinud ta ise kedagi ülikoolist minema saata,“ arutles Valter
Haamer. Ta meenutab samuti üht lugu. „Kord oli üks üliõpilane – vist
mäletatavasti arheoloogiks spetsialiseerunud ajaloolane – käinud Venemaal
teisitimõtleja Jüri Kuke matustel. Algul ta eksmatrikuleeriti, siis aga võeti
tagasi kaugõppeosakonda. Koop küsis minult, kas see tudeng on ikka veel
üliõpilaste nimekirjas. Vastasin jah, sest ta käitub korrektselt ja õpib hästi.
Rektor kordas sama küsimust mitu korda teatud aja tagant. Mõtlesin, milles asi.
Siis taipasin, et julgeolekutöötajad olid tal seda teha käskinud ja mängu tuli
kaasa mängida. See oli tegelikkus.“ 1970ndate esimesel poolel Tartu ülikooli arstiteaduskonnas õppinud
Eesti–Soome psühhiaater ja psühhoterapeut Jaan Olari peab oma tudengiaja üheks
tipphetkeks, kui rektor Arnold Koop talle ülikooli staadionil teaduskondade
vahelise spordivõistluse võitmisel karika ja nimelised, tolle aja kohta hea
kvaliteediga „sporditossud“ üle andis. „Karika viisin dekaan Ernst Raudamile,
kes andis korralduse mulle 40 rubla stipendiumi maksta tulemusliku töö eest
arstiteaduskonna kehakultuurinõukogu juhtimisel. Koop on meelde jäänud ka
parteisõdurina, kes aga Tartus palju ise juurde õppis ja arenes. Nii näiteks
jõudis ta välja selleni, et oma kõnesid ikka peast esitas, mitte paberilt maha
ei lugenud. 1976. aastal arstiteaduskonna lõpuaktusel andis ta mulle diplomi
tugeva käepigistusega. Arnold Koobi rektoriaastatel olid oma kõrgvormis ka
psühhiaatriaõppejõud professorid Elmar Karu ja Jüri Saarma, dotsendid Heiti
Kadastik ja Vaino Vahing, kellelt sain tugeva akadeemilise aluspõhja edasiseks
arstitööks.“ Jaan Olaril on meeles ka üks seos lähedase inimesega. „Töötades
Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektorina, julges Koop sinna dotsendina tööle
võtta minu tädimehe, kirjandusteadlase ja kriitiku Richard Alekõrre, kes
uurinud Tammsaaret ja koostanud monograafiad Jakob Tammest ja Ernst Peterson
Särgavast. Keele ja kirjanduse instituudi vanameelne direktor Endel Sõgel oli
Alekõrre sellest teadusasutusest vallandanud.“ Arnold Koop sündis Peterburi lähedal Dobrjati külas ja suri
Moskvas. Tartu vaimuelus on ikka olnud oluline koht huvil erinevatele aegade ja
nendes tegutsenud tuntud inimeste vastu. Ehk jätkub selles pikas ja värvikas
ajaloolises mälus ruumi ka Arnold Koobi meenutamiseks tema 90.
sünniaastapäeval. On ju Koobi ajal ülikoolist diplomi saanud Tartust võrsunud
peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, viimati
ülikooli rektoriks valitud Volli Kalm ja tuhandeid teisi nimekaid isiksusi
nüüdses Eestis. Jaan Lukas Viimati muudetud: 19.07.2012
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |