Aastane teelõik euroliidus

ENN EESMAA,      18. mai 2005


Enne ühinemise referendumit kasutasin Euroopa Liidust kõneldes sageli võrdluseks liiklust reguleerivaid sümbolmärke. Enamik meist teab ju maantee ääres Euroopa lipu kujutisega silt-viita nähes, et järgmise teelõigu võib läbida kiiremini ja turvalisemalt, sest teed on äsja korrastatud euroliidu rahadega.
Aastane kogemus Euroopa Liidus tõestab, et tegemist oli pigem valgusfooriga, kus punast tuld võrreldes kollase ja eriti rohelisega kasutati ebaproportsionaalselt vähe.
Ärge unustage, et ülisoodsa suhkru hinna eest enne euroliidu liikmeks saamist peame olema tänulikud mitte meie kohalike otsustajate osavusele, vaid Brüsseli toetusele subsiidiumide näol.

Loomulikult on aasta liiga lühike aeg, et teha fundamentaalseid järeldusi. Neid mõjutab aga kindlasti meile soodne statistika selle kohta, et tänu majanduse elavnemisele ja tööhõive suurenemisele on tööpuudus alanenud. 8,5% pole küll mingi erakordne rekordtase, kuid alla Euroopa Liidu keskmiste näitajate siiski.
Suuresti protektsionistliku tolliliidu profiili säilitanud Euroopa Liidu liikmesriikidesse eksportis Eesti meil toodetud kaupa oluliselt lahenenud piiri- ja tolliformaalsuste turvil tervenisti 15% rohkem. Aastaid meie kaubavahetust takistanud topelttollid Venemaaga on lakanud olemast ning Eesti kaupu viidi meilt Venemaale ligi kaks korda rohkem.
Samas suurenes tunduvalt välismaise, kaasa arvatud Vene kapitali huvi Eestisse investeerimise vastu. Meie intressitase alanes, kinnisvara ja aktsiate hinnad kasvasid otsekui pärmist kergitatult. Tegutsemiskeskkond ettevõtjatele pole Eestis kunagi olnud sedavõrd soodus.

Aastakümneid euroliidu pailasteks olnud põllumehed said enneolematult suuri fonditoetusi ning vaid aasta pärast Euroopa Liiduga ühinemist meil põllumajanduse kriisist ja allakäigust enam ei räägita.
Vähe sellest, hoogsalt on suurenenud välisinvestorite ind meie suurtalusid ja farme üle võtta. Olen ise neist paljudes käinud ning võin kinnitada, et sageli kiidab peremees oma kiiskavat lauda- või põllutehnikat maailma tipptasemel olevaks.
Pessimistide ennustustele vaatamata kasvas tunduvalt turistide huvi Eesti vaatamisväärsuste vastu. Hiljaaegu kuulsin uudist, et Tallinnas käis mullu üle kolme miljoni huvireisija, kogu riigis ainuüksi euroliidust tulnute arvel on tõus veerandi võrra. See aga tähendab muuhulgas uute hotellide ja söögikohtade ning kõige muu turismi arenguks vajaliku rajamist koos uute töökohtadega.
Juba oleme eurotoetustega sedavõrd harjunud, et sageli enam ei märkagi, kust tegelikult saadud rahadega on lisaks teedele korda tehtud alles hiljuti hoopis nigelamas seisus olnud suuri summasid nõudvad elektrijaamad, veepuhastussüsteemid või mõisahooned.
Kuid teatavasti on see alles algus, tänavu saab Eesti eurotoetusi kolm ja pool miljardit krooni. Vähem kui paari aasta pärast aga kasvab see hiigelsumma veel poole võrra, moodustades juba hoomatava osa isegi Eesti riigieelarvega kõrvutades.

Loomulikult on see vaid statistikaga mõõdetav edu ja boonus. Arusaadavalt saaks pika nimekirja ka sellest, mis seni veel muret teeb, kas või võimalike struktuuri- ja toetusfondide võimaluste täielikum ärakasutamine.
On otsustavalt meie teha, et asjad paraneks, sest oleme Euroopa Liidu täieõigusliku liikmesmaa kodanikud. Euroliidus aga võetakse paljud otsused vastu konsensuslikult, paljud otsused aga jäävadki kohaliku tasandi teha.
Olen Riigikogu euroliidu asjade ja väliskomisjoni liikmena selgelt tajunud, kui palju intensiivsemaks ja sisutihedamaks on meie töö muutunud. Kasvanud on vajadus ja oskus üldiste asjade taga või ees näha üksikut ning vajadusel ka vastupidi.
Kuid on veel midagi, mis kokkuvõttele positiivsust lisab. Aasta Euroopa Liidus on meile kõigile andnud ning iga päev lisab uusi kogemusi elust ja tööst, planeerimisest ja vastutusest demokraatlikus, naabritest nii riikide kui kodutänava tasandil hoolivas koosluses. Seda kõike rahas mõõta ei saa, ent ometi on tegemist väärtusliku, pigem ehk isegi hindamatu kogemuse ja võimalusega.
Küllap panite tähele, et äsja avaldatud küsitluse kohaselt toetab Eesti riigi finantseeritavaid toetus- ja koostööprogramme arenguriikide abistamiseks 65% rahvast. Peamiseks toetamise argumendiks on aga mõnelegi ehk üllatuslikult moraalne aspekt. Tänases Euroopas juhindutaksegi ennekõike solidaarsusest ja vähem arenenute abistamisest. See kuulub eurooplaseks saamise protsessi juurde.
Riigikogus peetud kõnest teemal „Aasta Euroopa Liidus"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)